Neljale käele

Kevadel kantakse ikka veel kindaid, kaitseks viimase külma, tuule ja päikese eest. Sellepärast otsustasin kududa veel sõrmikuid. Kudusin endale ja kallile klassiõele. Saatus viis meid koos õppima ja üksteist oleme toetanud jõudumööda kõik need aastad. Mina oma kärsituse ja kohusetundega olen alati sammuke eespool kõigega alustamisega. Peangi vast olema, olen ju aastakese vanem ka ;) Selline toetus ja abi on üliolulised. Kui kellelegi kurta, siis tema mõistab. Oma koolijuttudega pole mõtet teisi, kel asjaga seost ei ole, tüüdata. Üksteist võime aga lõpmatuseni tüüdata :) Oleme saanud koduseid töid jagada ja arutada, kuidas ühte või teist tööd peaks tegema. Nii et kaks pead on kaks pead ja meie kahel peal on neli kätt ja kakskümmend sõrme, mis vajavad veel kindasooja.