Teisipäev, 26. mai 2015

Õnneks polegi rohkem vaja



Ikka ja jälle ma üllatun ja olen tegelikult kurb, et ma ise selliselt üllatada ei oska. Kui klient toob teenindajale tükikese omaküpsetatud saiakesest, siis on see kuidagi eriti armas. Olen väga õnnelik, et just mulle on jagunud selliseid kliente. Saiake oli väga maitsev ja sattus päeva, mil ma oma lõunaeine olin koju unustanud. Võib-olla oli see telepaatia? :)

Kevad aga hakkab minema seda nägu nagu mulle meeldib - ei liiga soe, ega liiga palav. Vihmakest on ka paras jagu tulnud ja minu istutatu kõik kenasti kasvama hakanud. Vähemalt millegiks on jahedus ka hea olnud: lilled ei ole ülehelikiirusel ära õitsenud.  

Kuts kasvab see-eest arutult kiiresti. Tirin teda igal õhtul sülle ja olen kindel, et varsti ma seda teha enam ei jõua. Muidu on ta aga selline armas mõmmi, kes oskab üllatada oma küllaltki aruka olemisega. Igatahes tundub, et ta võtab päris hästi õppust ning on  värskendav kõigile pereliikmetele, eriti lapsele. Eelmise koera võtsime siis, kui poiss ise oli beebi ja temal sellist vau efekti koerast olla ei saanudki, nad olidki koos ja kasvasid koos. Nüüd aga oli koera majja toomine kaalutletud otsus ning ka laps oli osaline otsustamisel.  Kassi käest ei küsinud küll keegi, aga ka tema on huvitatud. Käib ja luurab ümber koera ning aegaajalt paneb käpaga ka, jättes seejuures küüned välja võtmata. Igatahes nalja saab küll neid vaadates. 



Nii vähe ongi õnneks vaja - mõni väike üllatus, üks kass, üks koer :D 

Esmaspäev, 18. mai 2015

Külalismängijate tumba

Sellise tumba vanus on juba umbes 27 aastat, seega on see mööblitükk  näinud ja kogenud nii mõndagi: ümberlohistamisi ühest toast teise, mõningaid kolimisi, erinevate funktsioonide täitmist, meie riide ja rõõme. Kord on ta olnud minu magamistoa peeglitooliks, kord jälle lastetoas mänguasja hoiukohaks. Hetkel on tal ka see viimane ülesanne täita. Igapäevaseid mängijaid meil küll enam ei ole, kuid meil käivad külalismängijad, kes esimese asjana selle tumba suurde tuppa tirivad ja selle sisu lahtiharutavad :D
Eks need aastad ja tumba solgutamised ei ole ümbrisekattele just väga hästi mõjunud. Sellepärast otsustasin ümber heegeldada uue kuue. Tuli välja selline triibuline. Mütsiks tumbakaanel on jupike kollast mingit sünteetilist kangast, millele on kummipael sisse aetud. Lõngad kõik uuel ringil. Heegeldada on mõnus :)




Laupäev, 16. mai 2015

Nii on lood, ehk Murphy seadusest

Härra Murphy on vist jälle kohal. Miks muidu, kui sul on kiire ja pead jõudma lapse üritusele, hakkab arvuti end updeitima ja ei luba end vooluvõrgust välja lülitada. Või siis satuvad kaks väga-väga olulist sündmust ühele päevale ja sa lihtsalt pead tegema valiku enda kasuks, kuigi sa tead, et laps on kurb, et  sa tema üritusel ei osale.
Muidu on aga vaja saada mitte pruuniks, vaid targaks, teiseks juuniks. Sellega ma siin vaikselt tegelen. Kuigi, olen nagu teismeline, kes otsib ikka jätkuvalt kõrvaltegevusi. Kord on vaja minna endale teed keetma, siis tuleb meelde, et lilled vajavad kastmist või hakkab silma ilus hetk, mida tahaks fotole jäädvustada. Aga ma vähemalt üritan :D
Jätkuvalt üritan ka aias midagi ära teha. Olen olnud isegi tubli. Laiendatud lillepeenra olen saanud n.ö ära sisustatud, köögivilja seemned idanevad mullas ja kasvuhoone on ka täis istutatud. Kuigi see viimane oli vist liiga varajane samm või siiski mitte. Igatahes küünlaid oleme kasuvhoones põletanud juba mitu ööd. Ei tea jah, kuhu see soojus sel aastal jääda tahab. Aga vähemalt väljas laseb ilma higistamata tööd teha. Kuigi eile vahetasin ikka korduvalt õhema jope paksema vastu ja siis vastupidi.
Nii on lood, siinpool sood :)

Kolmapäev, 13. mai 2015

1,98 eest topse

Kui suurtes marketites käin, siis alati kisub mind sinna vahesse, kus müüakse lillepotte jms. Ega ma neid tavaliselt kunagi ei osta, ikka tõstan pigem niisama, lihtsalt tõstmise pärast. Kuigi, kui ikka midagi erilist ja ilusat näen, on ahvatlus osta alati olemas. Viimasel Selveris käigul aga kohe ei saanud ostmata jätta toredaid lillepotiümbriseks mõeldud kotikesi, mis olid seest poolt kaetud kenasti kilega. Hind vaid 0,99 senti. Kui ise teha, siis nikerdaks selliseid pool päeva ja materjal maksab ka midagi. Kohe, ostuhetkel tekkis ka mõte, et vähemalt üks neist (suurem) läheb vannituppa fööni jt tarvikuid hoidma. Kodus vaatasin, et väike pitsiriba on sellisele topsile lausa kohustuslik. Tegin siis vannitoaomale puuvillase lõngaga ja basiilikupoti ümbrisele takuse niidiga pitsi. Hetkel meeldib see takune pits mulle rohkem. Ja tundub, et peaksin vannitoa topsi südamele ka pitsi ümber heegeldama, on ju see süda pitsiga päris armas.

Emadepäevast

Minu lapsepõlves ei tähistatud emadepäevi, siis olid kanged nõukogude eesrindlikud naised ja tähistati rohkem nende päeva. Emadepäeva olemasolust sain aimu pärast teise lapse sündimist - päev pärast sünnitust tuli palatisse dr Talving ja soovis kõigile head emadepäeva. Ma usun, et ilmselt võttis ikka mõned head aastad, kuni seda päeva rohkem tedvustama ja tähistama hakkasin. Minu mäletamist mööda sai ema juurest   võimalusel ikka läbi mindud, kuid suurte üllatuste korraldamist ei mäleta. Küllap siis ei osanud üllatada millegagi. Eks nõukogude aeg klooniski selliseid vähese fantaasia ja tundemaailmaga inimesi. Laste süllevõtmist ja lähedust ei propageeritud ning emadel oli sada-tuhat tööd, millega nad pidid hakkama saama. Paljukest seda aega lastele jäi. Ilmselt sellepärast mäletangi koos emaga tehtud asju  vähe. Meenub vaid koos käidud "Heliseva muusika" vaatamine, paar linnaskäiku ja koos laulmised. Tegelikult on sedagi vist palju, kui mõelda sellele, et emal oli kolhoositöö, kodus loomad ja igasugune tehnikaline abi ka puudus. Samas olime me siiski hoitud ja armastatud.
Hea meel on mul aga selle üle, et minu lapsed oskavad üllatada. Kõik lähemalelavad tulid kohale ja kaugel elaja korraldas toreda fotoseeria, mis oli eriti armas. Veelgi armsam oli see, et selleks tuli teha ettevalmistusi, seega ei saanud see toimuda lihtsalt hetke mõtte ajel. Rõõm üllatusest kestab kauem kui järgmise emadepäevani :).

Pühapäev, 10. mai 2015

Rätist ja nukust ja emadusest

Neid rätikesi olen näinud varem ilmselt kusagil fb kogukonnas, millises, ei mäleta täpsemalt, kuid ilmselt meeldis mulle selline mõte nii väga, et jäi meelde. Nüüd otsustasin ise ka oma variandi teha, sest väikest Ketlinit on külla oodata. Tore on ju, kui nn vanaemal ka midagi lapsele anda on. Tegelikult tundub, et rätikene oleks võinud natuke suurem olla, hetkel on ta nukule paras. Kui nii ongi, siis ei ole ka asi hull - Ketlini nuku saab selle räti endale.
Meie mannekeen aga on minu vanima lapse esimene nuku, mille ta sai oma esimeseks sünnipäevaks. Säilinud on ta üllatavalt hästi, vast kleit on kannatada veidi saanud ja jalanõud on ka kadunud. Olen nüüd vaadanud otsiva pilguga mänguasjade poes ringi, kuid sellist armsat nukku ei ole enam müügil kohanud. On Barbied ja Baby Born´id ja mis kõik veel.





Selle nuku väljatoomine emadepäeval on ka vast sümboolse tähendusega. On ju täna emadeäev.  Vaid aasta vähem, kui see nukk on vana, olen mina olnud ema. Teistsugune variant ei oleks vist minu puhul kõneallagi tulnud. Juba siis, kui olin 16, vaatasin kadedusega beebikõhtudega naisi. Olen koguaeg arvanud, et mees võib olla, aga laps peab ühel naisel olema. Minul on läinud hästi - mul on nii mees kui lapsed. Paremini, kui Leelo Tungal, ei oska vist keegi oma tundeid ja mõtteid emadusest väljendada:

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust.

Kolmapäev, 6. mai 2015

Üllatused on toredad



Veeretan õppimisealgust ikka edasi. Saan aru küll, et aeg on end kokku võtta ja vähemalt miinimumprogramm selgeks õppida, aga keskendumisraskused ja muud mõtted nagu segaksid. Segavad ka uued huvid ja ootamatud uued tutvused ning isegi uued sugulased. Nimelt avastasin oma fb sõnumite jaotises „teised“, et mulle on kirjutanud juba märtsis inglise keeles üks Kanadas elav mees, kes väitis end minu  mitmendat põlve sugulane olevat. Sellise kirja peale kohe ei saanud reageerimata jätta. Tegin siis natuke taustauuringuid ja selgub, et tõesti oleme emapoolt 4dat põlve sugulased. Tuleb välja, et oma päritolust sai ta teada alles 9 aastat tagasi ja seda ka täiesti juhuslikult. Nüüd on ta aga oma suguvõsa uurimisega korralikult tegelenud ja ka oma juurte juures ära käinud. Väga põnev.  Oleme nüüd väikest kirjavahetust pidanud. Samas ei taha end kuidagi ka külge kleepida ja suureks sugulaseks pidada. Lihtsalt on tore teada, et meid on rohkem ja osa meist üsna kaugel, maakera teisel poolel.

Tegelikult ei olnud mul aimugi, et üks sugulasliin on juba enne II maailmasõda Eestist emigreerunud. Selline uus teadmine süstis muidugi uudishimu juurde ja siis ma siin oma Geni jätkuvalt uurin.  Selleasemel, et tegeleda õppimisega.  Kuigi ma ütleks, et see Genigi on õppimine – oma juurte tundma õppimine ;) Paraku see mind koolieksamil ei aita :D

Esmaspäev, 4. mai 2015

Kõik hea tuli idast



Möödunud nädala märksõnaks oli „ida“, s.t  kõiges, mida tegin ja millega kokku puutusin, on väikesed ida sugemed sees.

Sünnipäeva jätk tõi meile Jaapani juudapuulehiku ja Siberilehise ehk siis natuke idanurga hõngu minu aeda.  Maja ümbrus ongi veel liiga lage ja küll on tore, et  minu armsad on ka seda märganud. Nüüd loodan ka looja peale, et nad ikka kenasti kasvama hakkaksid.

Sellest, et Kristus ikka tõepoolest Siberis elab (jälle idanurga lugu), sain teada Arbo Tammiksaare filmi vaadates. Juba nende väikest peresaadet vaadates tekkis soov, et seda dokfilmi tahan ka kindlasti näha. Raamatu lugemine süvendas seda soovi veelgi. Dok film ise oli aga väga hästi tehtud, ei andnud hinnanguid, ei kiitnud heaks ega mõistnud ka hukka.  Samas lugu oli täiesti olemas. Selline armas ja positiivne. Kas me ise ka nii võiksime elada? Kahjuks on vist see rong läinud, kui ta ükskord taas tagasi tuleb, siis vast ehk. Kuigi selline õlatunne ja pühaduse kogemine innustas mind küll. Meie ühiskonnas jääb seda järjest vähemaks – igaüks nokitseb omaette.

Et meie omaette nokitsemist ja kodust õlatunnet natuke elavdada, otsustasime pärast 5 kuud ilma koerata, taas koeraomanikeks hakata. Pikalt uurinud, valisime akita inu tõugu kutsika ja valitud koera sõitsime tooma Lätti. Koera omanik elas trassi ääres, mis viis itta ja selles Läti maanurgas ma ei olnudki varem käinud. Kuna aeg oli ka piiratud, siis põhimõtteliselt käisimegi koerakodust oma koju tagasi. Poes ka, niipalju, et üks Läti leib kaasa osta.  Koera kodu oli aga tõeline koerte kodu, sest seal oli neid palju: mopse, beagleid, akitasid ja võib olla midagi veel. Paar kassi paistis ka olevat. Perenaine oli väga jutukas ja hästi sümpaatse mulje jättis.  Saime nõuandeid kuhjaga kaasa ja eks seedime neid mõnda aega. Esimene öö möödus üsna vaikselt, kutsa valis ennast turvama mehe tossud :D Praegu on ta ikka hästi armas, nagu mõmmi. 
Jõudsin aga tõdemuseni, et meil on kogu aeg väikesed koerad olnud ja ma ei tea, kas ma suurt koera sööta oskangi. Igatahes, nüüd pean ennast ikkagi virgaks tegema. Vähemalt täna hommikul tegin algust, ärkasin kell 6 ja esimene käik oli kutsaga õue, kusjuures ilmselt küll kogemata, tegi ta ka sinna midagi. Samuti otsustasin, et võikude aeg on meil nüüd ümber ja kõik see mees, kaasaarvatud koer, sööme hommikul putru. No kass ehk pääseb sellest või õigemini, teda ei sunni ilmselt ükski vägi seda sööma :D. 

Foto koeraomaniku saidilt