Pühapäev, 31. august 2014

Ökojalajälg

Reedel juhtusin vaatama telerist Norra doksarja "Uskumatu, et keegi võib seal elada" ühte seerijat ja mulle meeldis see. Meeldis see olemine ja loodus ja inimesed - kõik meeldis. Uskumatu, kuidas nii tsiviliseeritud ühiskonnas mõni inimene suudab  iseendaks veel jääda ja ei lähe kaasa selle arutu tarbimisega. Samas jah, eks see nähtu oli ka äärmus.

Ise ma mingeid põhimõtteid järgin, aga ökoinimeseks end pidada küll ei saa, vaatamata sellele, et tegelikult olen ma sündinud sellisesse keskkonda, kus piim saadi lehma käest, aiasaadused oma põllult, vill oma lammastelt jne. Isegi esimese külmkapi ostu mäletan, enne seda asendas külmikut kaev.

Kaasajal on mahe ja öko tõusvad terndid, ja kohati näib, et äraleierdatud sõnad. Inimene peab oskama ise arukas olla, et seda maailma oma lõputu tarbimisega ära ei hävita. Sellised tõsiseid dokfilme võiks veidi sagedamini näidata. Ehk on nad inspireerivad veel mõnele, peale minu.

Mina aga hakkasin mõtlema oma ökojalajälele ja vaaremade oskustele, millele meie, kaasaegsed, paneme vist küll punkti. Poest saab kõike osta ja enam me ei vaevu selliseid asju, mida kergelt kätte saab, ise tegema. On ikka palju asju, mida minu ema veel oskas, aga mida mina temalt ära ei õppinud. Lõnga ma kedrata ei oska, lehma kardan, vast ehk kanade pidamisega saaksin hakkama kui nad liiga julgelt mulle otsa ei vaata ja kukk kurjaks ei lähe :D Verivorsti ei ole ma kunagi teinud, kaerakile ei ole kunagi keetnud (aga maitse lapsepõlvest on meeles), vaid sülti olen kunagi keetnud. Seebi tegemisest ei tea ma midagi, küünlaid ostan poest. Ja neid asju tuleks ikka veel ja veel, mida ma ei oska ja pole tarvidustki osata.

Küll aga ise kasvatan  köögivilja-kartuleid, hoidiseid teen ka ja marjul-seenel käin ka. Raiskamiseks pean pesuloputusvahendi ja paberrättide kasutamist, seega neid ma poest ei osta. Pesu kuivab õues ja lõhnab värske õhu järgi ja paberrätti asendab vesi ja käterätik. Viimasel ajal olen avastanud ka äädika-sidruni koosluse heaks puhastusvahendiks, seega kodukeemiat kasutan ka vähe. Raamatuid laenutan raamatukogust ja vahest harva käin kaltsukates ka. Leiva-saia kilekotid hoian alles ja leiavad taaskastutust ning poes käin riidekotiga, kui kott koju ei unune (mida juhtub liiga sageli).

Seega arvan, et minu ökojalajälg on selline keskmine ja mõtlemis- ning tegutsemisruumi veel on.
Kahju ainult, et keset tööpäeva seda Norra dokfilmi näidatakse ja ka järelvaadata seda ei saa.

Kolmapäev, 27. august 2014

Iga aeg on hea...

Hiljuti helistas mulle minu eakas tädi, kes muu jutu sees mainis, et möödunud aastal ta tükeldas ja pani kõrvitsad sügavkülma ning pärast proovis neist traditsioonilist kõrvitsasalatit äädikaga teha. Olevat maitsenud nagu kumm ja kogu kupatus sai ära visatud. Sinna juurde mainis, et ega vanainimene enam ei tea tänapäeva asju ja ei oska süüa ka teha. Küllap aitavad sellisele mõtlemisele kaasa ka kokaraamatud, mis on täis toiduainete nimetusi, mida vanasti polnud olemaski.Ja sinna juurde harjumuse jõud...
Hakkasin siis mõtlema, et jah, kunagi tundus küll, et kõrvitsat saab valmistada vaid äädikaga salatiks või siis kõrvitsa-manna supiks. Fantaasiat ikka kasutati oluliselt vähem, või õigemini seda ei kasutatudki. Nagu oleks kõrvits siis mürgine, kui ta ei ole koos äädikaga :D
Mulle näib, et minu põlvkond on juba loovam. Mina ikka miksin küll erinevaid toiduaineid. Aga kui vaatan kokasaateid, kus imelise kergusega pannakse kokku täiesti isesorti  tooteid, köögivilju vaid kergelt kuumutatakse, siis näen, et olen ikka paljuski vanade harjumuste juures kinni. Al dente köögivili on mulle kui tegijale võõras. Samas maitseb ju imehea.
Arvata on, et ka meie lapsed on köögis juba teistmoodi kokad ja näevad asju ka meist erinevalt. Minu vanem laps armastab küll kokata. Eriti armastab ta  katsetada uusi roogasid ja osaleda oma katsetustega ka erinevatel konkurssidel. Minusse ta küll ei ole :D Mina kogun toiduretsepte (seda juba kooliajast) ikka mõttega, et see näib hea ja selle ma proovin järgi teha. Mõnikord teen ka, aga enamasti jäävad need retseptid vihikusse. Kooliaegne vihik on juba ammu täis saanud :)
Aegu tagasi osalesin ühel märkmiku tegemise kursusel. Valmistatud märkmik sai selline paks ja korralik. Otsustasin selle nüüd kokaraamatuna kasutusele võtta, sest ega harjumuse jõud - huvitavad reteptid üleskirjutada - pole kusagile kadunud :D Otsisin oma pudi-padi varudest midagi, mis võiks iseloomustada minu kokaraamatut ja leidsin, et kõige maiam karu, karupoeg Puhh võiks anda iseloomu küll minu märkmeraamatule. Külge liimisin ka väikese riputuskonksu ja panin ta märkmetahvlile rippuma, et ikka käepärast võtta oleks. Loodan, et mitte ainult kirjutamiseks :)




Teisipäev, 26. august 2014

Kas on linnukesel muret

Vihmahoogudel näikse olevat ainult õige pisut vahet. Kahju on lilledest peenardes, kes pärasat põuda peavad hakkama saama sellise veehulgaga. Ilmataat tegutseb omasoodu ja ei saada just meile sobivat ja meelejärgi ilma. Iseenesest vihma vastu pole mul suurt midagi, mõnus krabin plekkkatusel on nagu rahustav meloodia, mida võib kuulama jäädagi. Hommikukohvi juures märkasin, et aknast avaneb vaatepilt annab aimu saabuvast sügisest. Linnud olid kogunenud elektritraadile  koosolekut pidama, küllap hakkavad valmistuma rännakuks. Viimased hilinejad sättisid end ka ritta ja kes teab, millist nõu nad pidasid. Olen vilets linnutundja, aga ehk olid nad kuldnokad?  Aga nähtud vaatepilt pani mind mõtlema sellele, et kus need linnukesed enne elektri leiutamist oma koosolekuid pidasid, kas inimene on ka lindudele ulatanud abikäe oma tegevusega ja neil on nüüd lihtsam koguneda või on hoopis teinud karuteene?  Sellised filosoofilised mõtisklused hommikus :D


Pühapäev, 24. august 2014

Kardinatest nii ja naa

Aeg läheb linnutiivul, saan ikka ja jälle tõdeda. Juba viis aastat olen kulutanud oma uue kodu uksi. Uksed  kulunud veel ei ole, ja mina oma elamise sättimisest ka väsinud ei ole. Kuigi mingid asjad on saanud selle aja jooksul selliselt paika, mille üle ma enam pikemalt ei juurdle, on siiski  tegemata ja alles plaanimisjärgus asju ka. Mõni asi näib, et jääbki. Nii on, kui kolida sisse enne, kui viimane lihv on tehtud. Siis ühel hetkel nagu ei häirigi enam ja asja käsile võtmine venib. Nii oli minul kardinatega. Nad olid küll akende ees olemas, aga ei olnud just sellised, nagu oma vaimusilmas ette kujutasin. Pärast viit aastat hoo võtmist, sain nad lõpuks ühe päevaga selliseks nagu soovisin.

Vaatan, et ei ole juba pikemat aega midagi käsitöist postitanud. Tegelikult ei ole ka neis kardinates midagi erilist, lihtsalt üks värv ja paar palistust, seega ei hakanud neid mitte pildistamagi. Aga ometi ma midagi omal vaiksel moel ikka nokitsen ning ei pääse üle ega ümber taas kardinatest. Ühest suvisest Maretist lugesin nippi - vanast kardinast nõudepesulapp - ja otsustasin ka järgi proovida. Natuke lõikumist ja jämedama heegelnõelaga lihtsat heegeldust ja valmis kolm lapikest.


Nõudepesu lapp on ka ära testitud ja peab ütlema, et ega ei tasu vaeva ära (ega nende tegemist ei saa ka vaevaks nimetada), pärast nõdepesu jääb lappi liiga palju vett ja läheb kiiresti n.ö käest ära. Muidugi hea võimalus on panna ta kraani külge rippuma.
Kaks heegeldasin nõudepesuks, kolmas jäi ihupesuks ;) Ja peab mainima, et selleks sobib kardinanuustik kõige paremini. Eriti kuivharjamiseks, on parajalt kare ja siiski piisavalt pehme ka.


Neljapäev, 21. august 2014

Hetk iseendaga



 Olen viimasel ajal palju lugenud, muuhulgas ka psühholoogia valdkonda kuuluvat. Millegipärast on nii, et teatud eluetapil on vaja otsida kinnitust kusagilt kõrval olevast allikast, et kõik on hästi ja ma saan hakkama sellega, mis minu teele on paisatud. Eneseusus ei ole ma  siiani kahelnud, aga näis, et puudu on see veel midagi, ehk mida ma veel saan enda heaks teha. Siiralt usun, et leidsin selle Barbara Bergeni, Louise L. Hay ja Susan Jeffersi raamatutest. Ma tean, et raamatust näpuga järge ajades ei saa elada, aga mõned mõtted lihtsalt annavad kinnitust ja tuge minu eneseusule. Pealegi on need kirjutatud lihtsalt, selgelt, otsekoheselt.

Argipäevased toimingud on nii iseenesest mõistetavad, et sageli näivad need pigem tüütud kohustused, kui puhas rõõm sellest, et neid on võimalik teha. On ju ilmas palju põhjusi, miks inimene ei saa näiteks ise süüa, või raamatut lugeda või mida tahes teha. Aga tavaliselt me sellele ei mõtle ja veame edasi oma rasket elukoormat (mõnikord näib see nii). Üks neist raamatutest soovitab aga igal õhtul kirjutada üles viiskümmend argist asja päevast, millest saad rõõmu tunda. Just nimelt kirjutada. Nii kinnistub arusaam, et ka argirutiini on põhjust nautida, paremini.

Tegin ka proovi. Rõõm algab ju tegelikult juba ärkamisest, s.t on põhjust rõõmustada, et avasin silmad ja tervitasin hommikut, edasi rõõm toimingutest, töödest ja tegemistest, mida on võimalik päeva jooksul teha ja nii kuni uinumiseni välja. Pean tunnistama, et viiekümne tegevuse ja emotsiooni üleskirjutamine oli päris keeruline. Minu päevad on suhteliselt vennad, s.t sarnased, oma väikeste või mõnikord ka suuremate erinevustega ja tundus, et ma ei võlu nendest nii suurel hulgal mõtteid välja. Samas ka pool rehkendust on rehkendus, seega võib ka nii.

See päevale tagasimõtlemine on ka piisav, et olla veidi
iseendaga ja süüvida oma mõtetesse, iseendasse. 
On ju tänapäeva probleem ka sellest, et enam ei oska me niisama, ilma
mitte-midagi tegemata olla. Niisama oleku ajal kas klõpsime telekakanaleid või
surfame netis. Mina kipun igal vabal hetkel vardad kätte võtma.

                               Nii et on veel, mida õppida.




Teisipäev, 19. august 2014

Ilma vabandust otsimata

Ahjus küpsevad peamiselt õunakoogid ja hilisõhtul on juba tont põõsas - need on kindlad märgid suve sügisepoole liikumisest. Samas õues on veel soojapoolne ja ümberringi pakutavate kultuuriprogrammide arv on nii suur, et raske on valida, kuhu minna ja kuhu mitte. Selline dilemma oli laupäeval. Valida oli Tätte kontserdi ja augustiunetuse vahel. Tättet ma just ei fänna (aga seda "kõik saavad kalli" oleks küll tahtnud näha), seega otsustasin olla  unetu. Ma ei teagi, kas mere lähedus ja palju rahvast mõjutasid seda, aga isegi öösel oli Pärnus soe. Või tuli see ürituse positiivsest aurast, igatahes väga mõnus oli. Palju rahvast, aga tunglemist ei olnud, kõik kulgesid mööda Supeluse tänavat rahumeelselt. Tore oli näha elusuuruses Eesti kuulsusi rahvaseas kulgemas (minu laps oli õnnelik, oi nägin Ithaka Mariat ja Ženja Fokinit). Valitud esinejad olid läinud täkkesse, Silver Sepp, Curly String - no mida sa hing veel tahad.
Mul on lihtsalt kahju, et kõik varasemad suved olen selle ja paljud teised üritused lihtsalt maha maganud. Isegi järgmise päeva kudenud olemine ei pane mu meelt muutma - ikka tuleb minna kui kusagile minna on.

Hiljuti kurtis üks töökaaslane, et tahaks minna soojamaa reisile, aga ei saa, kuna Eestimaa suvi on ilus, siis ei taha minna ja sügisel ei saa minna ja muid põhjusi tuli ka riburadapidi otsa. Eks me kõik otsime endale mingeid vabandusi, aga need vabandused kipuvad olema sellised vingerdused, et "loll kes vabandust ei leia". Eks ma isegi olen jätnud minemata mõnikord näiteks telesaate pärast või ohkinud mõnel muul põhjusel. Aga viimasel ajal olen hakanud aru saama, et kui teha midagi siis täna ja kui minna kusagile, siis ka täna. Ja seda just sellepärast, et "kõige kallim on inimesele elu, see antakse talle vaid üks kord ja seda peab elama nõnda, et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …”
/Nikolai Ostrovski/

Pühapäev, 17. august 2014

Niisama



Suvine menüü muutub just täpselt nii, nagu suvi ise areneb. Maasikad on juba unustatud või õigemini ootavad oma söömise järge sügavkülmikus ja moosipurgis. Veel ei ole õige aeg. Ka punase sõstra põõsad on nukralt vaid rohelised, sest on oma mammukesed loovutanud pererahvale ja ei saa salata, et ka linnud on oma osa saanud. Veel saab haarata mustsõstraid ja viimaseid veel kõlblikke tikreid. Ootamas on juba peaaegu valmis õunad.
On külluse aeg.  Nii mõnus on hommikuti peenarde vahel jalutada ja haarata kaasa võileiva peale peterselli, tilli, sibulavart ja kurki. Kui virgem olen, siis näpistan kaasa ka ohtralt saaki andvalt suvikõrvitsa taimedelt kollaseid vilju, et neist hommikueine valmistada.  Selleks tuleb pannil viljad kergelt wok´ida  ning ülevalada riivjuustust, petersellist, purustatud küüslaugust, õlist  kokkusegatud kastmega. Maitseb ülihea.

Olen ikka mõelnud, et roose ma kasvatama ei hakka,
sest roosid on kapriised ja minul ei kannatust nende hooldamisega tegeleda. Aga
selline on vist külgetõmbeseadus, et mida sa kõige vähem ootad ja tahad, selle
sa ilmtingimata saad. Mul on juba neli roosiistikut, kõik on kingitud ja suuri
kapriise ei ole veel täheldanud.  Pigem
olen tundnud ikka rõõmu uutest õitest ja roos on ikka tõeline pilgupüüdja.



Neljapäev, 14. august 2014

Laenatult originaalne



Olen kookospähkleid ostnud järjekindlalt mõttega, et neist ehk saab ka midagi teha. Ideid olen otsinud netist ka, aga midagi sellist, mida järgi teha, ei ole leidnud. Katsetasin siis ise, kord nii ja siis panin sinna kuivlilli. Küünlaalusena on kookospähkel vaat et ju plahvatusohtlik ja ikebana nagu ka tüütas ära. Nüüd tuli uus mõte, panna nad ruloo külge rippu. Koore sisse sai puuritud kolm auku ja nüüd nad siis ripuvad. Eks näis, kui kaua ;)


Eile juhtusin lugema ka seda käsitöö ideede varguse teemat. Millegipärast on see minu-minu inimesele nii külgepoogitud, et sellest lahti lasta ei osata. Minu arvates neid kahte seelikut nüüd päris identseks pidada ei saa. Tuleb mingi asi moodi ja siis seda vorbitaksegi, mine sa võta kinni, kes just selle algse idee autor oli. Mõnikord näib, et kõik asjad siin maamunal on juba ära olnud ja meie kaasaja inimesed käimegi n.ö simultaanil nende eelmiste (ka sajandite taguste) tegijate juures. Vaatad ühte ja teist, midagi jääb otse meelde, miskit jääb alateadvusse ja kui siis ise tegema hakkad, siis on selles midagi paljude tegijate juurest laenatut. Ise  midagi absoluutselt originaalset on ikka väga raske luua.
Ka mina laenan ideid. Vaatan siit ja sealt ja kui üles ei kirjuta mõtet, siis pärast ei tea isegi viidata, sest olen ära unustanud algse allika. Samas kui tegema hakkan midagi, siis teen küll omamoodi, aga ka pead ei või selle eest anda, et ei ole kedagi kopeerinud.
Igatahes, kui minu ideed peaksid kellelegi inspireerivalt mõjuma ja tekib soov jäljendada, siis tehke seda rahumeeli. Ilmselt tekivad probleemid suurematel tegijatel ja neil, kes soovivad oma originaalse tootega raha teenida.

Kurekari



Need hilissuvised põhupõllud on nii ilusad:  sinepikollased, matsakad põhurullid oma korrapärasuses reas. Kohe ei saanud jätta haaramata fotokat, et üks klõps naabriks olevast põllust teha. Mine tea, milline vili järgmisel hooajal seal kasvab. Ideaalis võiks selleks viljaks olla näiteks arbuus või kasvõi hernes. 


Täna aga sai põld endale musta kuue. Tore oli vaadata, kuidas suur traktor tegi oma kultiveerimise ringe ja kohe olid kohal ka kured, nagu põllutöölised, kes traktori järelt kive korjavad. Neid muudkui tuli ja tuli lennates, kuni lõpuks sai kokku kurekari. Sinna kuhu liikus traktor, sinna ka kured. Küll nemad ka teavad, kuidas kõige kasulikum ja lihtsam on oma kõhtu täita.


Esmaspäev, 11. august 2014

Sünnipäevad ja nagu alati


Augustis on minu lähikondsete seas päris mitmel sünnipäevad. Samuti olen augustis teinud algust blogimisega isetegijate seltskonnas, seega ka blogil on sünnipäev. Mõnikord mõtlen, et miks ma seda teen, on ju veider veidi teha midagi valmis ja siis panna teistele vaatamiseks; või minna kusagile, kus ka tuhanded teised on käinud ja siis sellest kirjutada; või tunda hingel midagi, mis tahab nagu välja tulla ja sellest kirjutada. Või siiski ei ole? Mina saan küll teiste blogisid lugedes ja vaadates innustust uutele tegudele. Selleks ei pea ma vaatama isegi mitte tipp-tasemel, filigraanset käsitööd või lugema eksootilistest reisidest ja ekstreemsetest tegudest. Sageli just selline kodune armsalt esitletud töö ja olemine on  muljetavaldav.
Ma tean küll, et minu päevast vast isegi liiga palju kulub teinekord facebooki ja blogidele, aga see aeg on rahulik ja lõõgastav ning miks siis ka mitte. Saad nagu kellegi elust osa, mis siis, et isegi tunne, ei tea, aga mis sellest.
 
Aga sünnipäevasid saab mingil moel alati peetud ja omatehtud tort kuulub ka alati selle juurde. Mõte lapse sünnipäeva heaks töötab juba aegu varem. See tähendab, et kui kusagil näen toreda lastepärase tordi ideed, siis panen selle tallele, et kui see päev on käes, siis kindlasti teen. Aga kui aeg käes, läheb nagu ikka – ummamuudu. Tordi tegemise hetkel kas ei tule idee enam meelde või ei ole hankinud vajalikku materjali või on lihtsalt kiire. Nii ka seekord. Mõttest, teha pojale sünnipäevaks üks lahedalt kaunistatud tort, ei tulnud taas midagi välja. Samas tordi ikkagi tegin, aga seda käepäraste kaunistustega.



Augusti sünnipäevalaste tortidel on vist alati mustad sõstrad, vaarikad ja kingiks toodud lilled on ka kindlasti astrid. Kuna minu vaarikapõõsas iga vaarika otsas istub herilane, siis vaarikad jäid sedakorda ära, selle asendas juhuslikult koju ostetud granaatõun. Ise olen nagu ikka, külaliste ees vabandaja, et seekord ei tulnud hästi välja. Kuid kui äiapapa võrdles minu tehtud torti oma tordimeistrist tädi omaga ja mainis, et minu torti võib juba võrrelda tema tädi tordiga, siis seda võis kiitusena võtta küll.

Teisipäev, 5. august 2014

Kui päevast jääb väheks



Üks ilus unenägu kummitab mind juba mitmendat korda. Mul on kodu, milles olevad osad toad olen ära unustanud. Ja kui siis avastan, et meil on veel tube, siis see üllatus on nii magusalt hea ja  disainer minus hakkas tööle. Mida kõike ma ära ei plaaninud. Üks oli selline köögi moodi ruum ja teine oli ilmatu kõrge laega tuba. Ja ma disainin unes juba mitmendat korda. Need ruumid ja üllatus on iga kord need samad, aga nagu jälle uued.
Ei tea, kas minu kodu on liiga valmis, et ka unes disainima pean?

Reede, 1. august 2014

Kui meid on palju...

...ja mõni neist paljudest tahab mugavalt maas lösutada, siis selleks puhuks sättisin juba ammuunustatud diivanist allesjäänud patjadest ühe põrandapadjaks (uhh, sain vaat et ühe lausega kõik ära öeldud :D).
Tegelikult käib lösutajaid meil harva, tavaliselt sätivad külalised end ikka kombekalt diivanile istuma, ainus kellele enam diivaniruumi ei jagu olen ma ise. Sestap on see padi oluline just mulle endale. Selle padja katteks ohverdasin jupi takusest seelikust ja see osa, mis puudu tuli, sai linasest kangast lõigatud. Heegeldatud linik on vanatädi aegadest ja takused pitsiribad heegeldasin ise juurde. Mõlemale poole otstesse õmblesin puupöörad (kui neid nii võib nimetada), kuigi avatav on ta vaid ühelt poolelt.
Käsitöö indu hetkel on ja ei ole ka. Soe on mulle alati meeldinud, aga seekord vaatan ilmateadet pilguga "kui kaua seda leitsakut veel lubatakse, kas ära juba ei lõppe". Küllap võtab see kuum ka käsitöö isu maha. Aga küll ta tagasi tuleb, nii nagu kuumuski ei kesta igavesti ;)