Reede, 31. jaanuar 2014

Võta teine kui esimest ei saa

Kui hommikul ikka kraanist vesi ei tule on vaat, et maailmalõpp käes. Selline seis oli täna hommikul. Eks külmataat on oma vingerpussi mänginud, mis muud. Tähtsad elutoimingud sõltuvad ikka nii elementaarsest asjadest ja ilma nendeta ju kuidagi ei saa. Või hoopis nii, et kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Eks siis korjasin õuest ( oi kui külm oli) lund, et mu kiisuke ja kutsuke midagi juua saaksid ja tagavaraks ikka ka - ehk mõne muu loputamise toimingu kannatab ka ära teha. Igatahes mõistus häälestas end teisele lainele, et kuis edasi, see tähendab tööle hakkas plaan B, kelle juurde pesema, kuidas tuppa sooja teen jne.

Nii kaua kui midagi hullu pole, siis minu puhul toimib küll elufilosoofia - kui ühte ei ole, võta teine ja et asendamatuid asju ei ole. Kui kodus kapis valendab mingis osas tühjus, näiteks leiva ostmine on kahe silma vahele jäänud, siis küpsetan pannkooke, midagi ikka on millest midagi teha annab.

Hetkel on aga seis selline, et puhur peab oma ülesannete kõrgusel olema, sest see plaan B ei ole väga tõenäoliselt pikema prognoosiga kooskõlas. Igatahes loodan-loodan.

Kolmapäev, 29. jaanuar 2014

Veniv jaanuar ja kaotatud kindad....



Hommikul jooksuga garaazi, jooksupealt uksed kinni, autoga vurinal tööni ja sealt jooksuga tööle. Õhtul sama ring tagasi, väikeste vaheldustega. Kui toiduvaru tahab täiendamist saada, siis ikka jooksuga poodi ka ja sealt mittejooksuga autosse (kes nende kottidega ikka joosta jaksaks). Aga sellegipoolest, vaatamata pidevale jooksmisele oli jaanuar üks ääretult pikk kuu. See on mulle koguaeg näinud nii.  Võib-olla on selles süüdi kevade ootus, teadupärast on ju ootaja aeg pikk ;)  Ja jooksma sunnib ikka see  „prr, oi kui  külm” aeg.  



Kui kindad on kaotatud, siis tuleb need asendada uutega. Minu laps nüüd kõige hullem kaotaja ka ei ole ja kui ongi nii juhtunud, siis on ta ikka väga-väga kurb. Igatahes ükspäev see juhtus. Ega siis midagi, lõngakorvis tuli teha veidi inventuuri ja hakata kuduma. Kuna neid poiste lugusid siin ennegi kuuldud, kellele ei sobi lõngavärv ja kellele mõni triip, siis enne alustamist ikka pidasin läbirääkimisi. Sinisega oldi nõus. Sobiva jämedusega musta lõnga kera oli õige ahtake, sellepärast ei julgenud erilist mustrit aretada, aga kaks lõnga ikka olid ikka olulised just kinnaste soojaandmise mõttes. Ja kes neid mustrisoovegi alati teab, läksin ikka kindla peale välja.




Lõng siis kodustest varudest, aga ilmselt mingi villase segu, sest sellest lõngast kudusin kunagi tütrele vesti, mille tema pesi nukuvestiks :D  Must lõng ka täiesti tundmatu koostisega, aga ebaühtlase jämedusega, samas näis hästi soojaandev. Vardad nr 4, millele silmi randmes 9, edasi 10.
Oli kiire kudumine ja soojad on nad tõepoolest.



  „Prrr- oi, kui külm” aeg kestab veel.

Teisipäev, 28. jaanuar 2014

Lase inglid...



Lase inglid tuppa, sain sellise pakkumise mõned nädalad tagasi. Kuidas sa ütled heale sõbrale ära, et ma ei lase sinu saadetud ingleid enda majja, ikka lubasin, aga sel päeval, kui nad pidid meie tare uksest sisse astuma, läks asi algul meelest ja pärast ei olnud ma lihtsalt kodus.

Kunagi oli mingi pühitsetud leiva ringküpsetamine, et mina annan sulle juuretise ja sina pead seda omakorda, kes enam mäletab, mitmele edasi jagama. Jäi minul see ka jagamata…

Tegelikult ei ole ma üldse selliste ringkirjade ja muu sellise asja uskuja, aga…. Kui miskit kehvasti läheb, siis väike kahtluseuss ikka nagu on, et mine tea, äkki sellepärast juhtuski… Igatahes, need inglid minu majas ära ei käinud (ma ei teagi, kus nad nüüd kükitavad) ja meid tabas haiguste laine….

Rohkem usun ma ikka hea sõna ja soovi väesse. Eks see kirjake nende inglite juurde oli ikka ka heatahte avaldus, aga selline halb maik jääb man kui sa ei täida täpselt soovitatut. Hea sõna ütled lihtsalt heast südamest ja see ei eelda sinult mitte mingit tingimust selle vastuvõtmiseks ja selle üle rõõmutundmiseks. Sõnal on sõna jõud, tingimusel on tingimuse jõud. 


Allikas: www.netirandur.com -

Pühapäev, 26. jaanuar 2014

Eriline pühapäev ehk kuidas veeta pühapäeva



Jaanuar kulgeb omasoodu. Pakane, mida natuke sai nagu oodatud ja natuke ka kardetud, on mõnda aega püsinud. Külmataat pitsitab põsed punaseks, nina lausa puna-sinisekirjuks, linnud on tulnud kodulähedale, ja ikka natuke kibeleb ka kui ei ole võimalik õue minna. Tegelikult kibeleb väga, sest õues on pakase ja päikesega ülimalt  ilus. Puud on juba pikemat aega kerge lumekorraga kaetud ja õnneks pole ka tuuli ja torme olnud, mis selle ilu hävitaks. Vaatamata väikesele haigusevimmale võtsin kätte ja läksin õue,  pühapäev ju, kas see värske õhk ikka nii halvasti mõjuda saab. 

Kui laupäev on tavaliselt asine kodutööde tegemise päev, siis pühapäeva tahaks  alati veeta. Asi ongi veetmises, kuidas sa midagi veedad. Kas lased kõigel lihtsalt niisama omasoodu mööda voolata või saad sellest iga oma keharakuga osa. Meelde jäävad ikka eredamad olemised, kui oled kas pingutanud, panustanud  ja pärast rõõmustad, et võtsid kõike vaevaks- mida siis iganes.
Üritasin mõelda, millal oli minu viimane pühapäev, mille ma tõesti veetsin nii, et see on talletunud mällu…. Ja jään hätta, järelikult ma ei olegi teinud seda päeva millegagi eriliseks. Küll meenub näosaate vaatamine ja kaasaelamine. Jah meedia teeb meie eest ise mõne töö ära või täidab oma saamatuse aset :(

Eilsel pühapäeval  üritasime „ilma soojemaks kütta”, tegime väikese lõkke, põletasime juba sügisest ootama jäänud oksi. Selle tegevuse juures hakkas silma puuladvas paistev  „teine lõke” -  päike oli ka oma lõkke teinud. Fotograaf ma küll eriline ei ole, see lõke oli tegelikkuses oluliselt nähtavam seal kase ladvas, aga mõte on vähemalt hea, eks päike ka üritab ilma soojemaks kütta, lihtsalt muud jõud on hetkel tugevamad. Kas selliselt pühapäeva veetminegi pikemas plaanis meeldejääv on, aga see hetk oli küll tore. 



No jah, pannkoogid võiksin ikka ka pühapäeva plaanida, siis oleks üks ühtne tervikmälu pühapäevadest.  

Roosamanna



Väike viiruseuss on meie pere suurte kallale pugenud, maadleme kaasaga mõlemad väikese palaviku ja ebamäärase olekuga. Ainuke terve, pere pesapoeg on sunnitud puud tuppa tooma ja peab end olude sunnil suurena tundma. Tegelikult ta vist ongi juba päris suur, lihtsalt pesamuna näib emadele liiga kaua beebi. Üritan nii väga sellest sündroomist lahti lasta, ei saa ju igavesti „roosamannatama” jääda.  Sellepärast pean võitlema iseendaga ja meeles pidama, ning eks poegki annab märku. Alles hiljuti öeldi, et ära ütle issi, ma ei taha enam. Ma siis enam ei ütle. 



Minul muidugi ka see päris-mitteterve olek ei lase vardaid klõbistamata jätta.  Kuna meil kaasaga kahepeale on kolm pesast väljalennanud tibu, kellest kaks on juba sellel talvel uued mütsid saanud, siis tuli (et võrdsus majas oleks) ka kolmandale müts kududa.  Läbirääkimised värvitooni ja tutistiili üle said tehtud juba varem.

Lõngaks võtsin kahekordselt Steinbach Wolle Jumbo 20% villa ja 80% polyakrüüli, vardad 5,5, et müts parajalt paks ja kohev jääks. Ühekordne kudum oleks talviseks mütsiks lihtsalt liiga hõre ja sooja vaevalt et peaks.Kokkuvõtteks tuli selline kohev roosamannavahune müts.




Kolmapäev, 22. jaanuar 2014

Ühe mehe vana on teise mehe uus




Asju on meil palju,
Asju on meil häid…


Aga mõnikord saab asjadest siiski isu täis. Vähemalt selle kampsuni puhul on see nii olnud, kellelgi on isu täis saanud.  Hakatuseks pean mainima, et ma väga suur teiseringi poodide külastaja ei ole. Pole neid asju niipalju vaja ja aega lihtsalt mööda kaltsukaid tustida ka ei jagu või ei ole lihtsalt hoogu üles saanud :D Aga selle kampsuni soetamisel käitusin küll erandlikult  – poodi sattusin juhuslikult ja  kuigi mul seda kampsunit nii väga vaja ei olnud, ometi ostsin. Aga hea oli et ostsin, kuidagi lemmikuks on saanud ja kannan seda üsna sageli, isegi nii sageli, et küünarnukid hakkasid hõredaks jääma :D Selline viledaks kandmine on tegelikult minu puhul küll taotluslikkusest kaugel, sageli ikka paljud esemed saavad enne kui nad üldse mingeid kulumise märke hakkavad näitama,  kapiriiulist eemaldatud uusi mõtteid ootama. No tegelikult kõik materjalid ei kulu ka niimoodi, mõnepuhul sellist ärakandmist on ikka raske teostada.  Selle kampsikuga on mingil seletamatul põhjusel teine lugu, kuna ta  juba nii armsaks on saanud, otsustasin seda pisut heegeldamisega tuunida ehk siis veelkantavaks muuta. Nii et kampsun käib nüüd ikka veel mõned ajad minuga … eks siis vaatame, kus :D
Varrukad said peale lapid :D


Heegeldamiseks kasutasin kodustest varudest tundmatut lõnga, aga eks ta mingi segu ilmselt on.


Taskuääred heegeldasin üle.

Teisipäev, 21. jaanuar 2014

Üks hetk elust...


 


Raamatud on köitnud  ja inspireerinud mind kogu minu teadliku elu. Nüüd, juba "teises nooruses" olen ma valmis taas  vaimustuma lisaks muule kirjandusele ka  lasteraamatutest. Seekord  ajas mind elevile ja nostalgitsema  Rose Lagercrantz´i ja Eva Erikssoni „Minu õnnelik elu”, mis räägib ühest väikesest tüdrukust Dorast, tema koolitee algusest.

Selle veidi nukraalatooniga, aga siiski lapselikult rõõmsa raamatu lugemine andis tõuke ja kutsus mind meenutama minu esimest koolipäeva, mis oli natuke ootusärev ja hirmutav, aga samas pidulik. Läksime emaga kahekesi koos ja jalgsi (koolitee ei olnud pikk). Vanasti käidi üldse emade-isadega koos vähe, lapsed mängisid omi mänge ja minu arvates lastega lihtsalt olemise aega eriti ei võetud. Ja olgem ka ausad, kolhoosiaegse inimese elu seda ka ei võimaldanud, olid ju koduski olemas veel lehmad ja lambad ja sead. Millal emadel see aeg pidi olema, et lapsega (nagu tänapäeval öeldakse) kvaliteetaega veeta. Ilmselt just sellepärast mulle see emaga koos minek nii väga hästi meelde on jäänudki. Mina läksin kooli, kus ma eelnevalt kedagi eriti ei tundnud. Ema hakkas ühe tädiga rääkima, kelle laps ka esimesse klassi tuli. Ja sellepärast ma istusingi klassiruumi minnes kohe selle ema tuttava tädi tütre kõrvale. Ema muidugi pärast ütles, et miks sa tema kõrvale istusid, tema oli silmas pidanud kedagi teist võimalikku minu pinginaabrikandidaati. Küllap andis mulle mingi turvatunde see, et minu ema tundis tema ema. Pinginaabrid ja võib öelda, et ka sõbrad olime ikka mitmed aastad. Hiljem millegipärast (ilmselt minul) tuli puberteet ja valisin teised sõbrad. Aga ega me siis tänapäevalgi võõrana üksteisest mööda ei kõnni, aga jah, sõprust kogu eluks sealt välja ei kasvanud. Ilmselt ikka ema teadis, mis mulle hea oleks olnud. Tegelikult see ema valitud pinginaabrikandidaat on minu sõber ka tänases päevas, mis sellest et ka kaugel ja kohtumised harvad.

Vot selline lugu, mis kasvas välja raamatuloost, sulaselge nostalgia.

Pühapäev, 19. jaanuar 2014

Triibu vaip ja tagantjärele tarkus

Isetegijate kogukonnas olen juba mõned aastad tegev olnud. Kõik on tore, sõbralikud kaastegijad, mugav keskkond jne. Aga on ka üks aga? Isetegija on paraku selline kronoloogiline sein, kuhu sa riputad oma tööd ja mõned mõtted, aga sageli näib, et need mõtted on nagu liiast (eriti kui enamus näitab ju ainult pilte). Minule meeldivad aga põhjused ja tagajärjed ja ajendid. Mõnikord tunnen end valge varesena oma tegemiste otsas, s.t miks mina neid põhjusi ikka nii pingsalt otsin :D Aga mulle meeldib siiski ka mõtteid kuuldavalt mõlgutada. Ja teine põhjus on märksõnastamises, kui mälu petab ja enam ei mäleta, millal midagi tegin, siis isetegijas on vaja kõik postitused üle vaadata. Ja sestap otsustasin keskkonda vahetada, õigemini duubeldada. Ei jäta ma seda isetegijate kogukonda ka kusagile.



Suure tahtmise hakata vanu t-särke ribastama ja neist vaipa kokku heegeldama andis mulle  õmblusmampsli vaibapostitus. On ju minulgi, tont teab miks alles hoitud hunnik t-särke, trikotaažkleite jm sellist staffi (ilmselt on ikka mõte juba varasemast olemas). Igatahes kapid jäid nüüd kergemaks ca 6 kg võrra. Ja üle lugedes sai kokku ribastatud 27 eset, seekord olin isegi raatsinud retsida kõige rohkem oma kappi. Käiku läksid mõned t-särgid, minu kollasetriibuline kleit, öösärk ja ikka muid juppe ka. 


Kogu see heegeldus täpselt nii välja ei tulnud, nagu ma tegelikult mõelnud olin. Kui juba tükk tööd tehtud oli, siis taipasin küll, et minu erkkollane kleit aastast 89´, on liiga särtsuv seal teiste toonide keskel, või õigemini, seda kollast oleksin pidanud rohkem hajutama ehk siis kitsamaid triipe heegeldama.  Aga see on tagantjärele tarkus. Vaip läks poja tuppa, igatahes oli ta sellega täiesti nõus, seega ei ole mööda külge maha jooksnud see minu vaeva nägemine. Mis tegelikult ei olnudki vaeva nägemine, ikka puhas rõõm :D Mõte puhkas vähemalt selle lõikumise ja heegeldamise hetkel :D

Heegelnõel nr 7 ja riba laius nii 1 cm. Sõlmekesed jäid nähtavale taotluslikult. 




No ja siis veel üks tagantjärele tarkus - oleksin võinud juba varem alustada selle duubeldamisega:D


Aga parem Hilja, kui Leida hiljem, et miks ma seda ei teinud :D