Teisipäev, 29. juuli 2014

Leebe autojuht ja vabadus

Mulle meeldib autoga sõita. Rattad mõõdavad kilomeetreid, mööda vilksatavad majad ja metsatukad, põllusiilud, sood ja rabad. Mis muud kui vabadusetunne.  Kunagi klienditeenindajana töötades tuli just suveti hinge suur igatsus,  kõik teenindatavad: perekonnad, paarid, üksikud, noored ja vanad, käivad,  lähevad ja tulevad kusagilt. Kõigil oli vaja ringi sahmida. Ja näis, et ainult mina olen tööle ja koju naelutatud. Paraku ka autoga sõitmise olin unustanud, ja no polnudki, millega seda meelel hoida.
Praeguseks on vanad oskused taas meelde tuletatud ja igatsus minna ka hinges väiksemaks jäänud. Küllap olen saanud oma minekuvajadused ära täidetud just autoga sõites. Kui ikka mõte tuleb ja aeg ning muud tegurid võimaldavad, siis panen autole hääle sisse ja start.
Lääne-Virumaal olin käinud vaid vilksamisi. Nüüd täiendasin neid varasemaid vilksatusi ühe asise päevaga. Mõõdetud kilomeetrite arv tuli päris kopsakas, aga oli igat meetrit väärt. Taas tore päev.
 
Kohustuslik vaade :D
 
Hiljaaegu üks natuke tuttav inimene ütles mulle, et nii leebe inimene ja sõidab autoga :D Vot ise sellist kombinatsiooni ei oleks osanud kokku panna või õigemini isegi ei näe seost. Aga seda olen küll täheldanud, et naisinimene, kes ise autoga ei sõida, see peab naissõitjat suht kangelaseks.

Laupäev, 26. juuli 2014

Lihtsalt

Õu on täis kollaseid liblikaid ja rohutirtsud on alustanud siristamast. Lätist toodud rankas rudzu rupja maize (imehea leib, mille sarnast pole enne saanud) on söödud. Puhukuse ajal lugemiseks plaanitud raamatute hunnik on veel lugemata ja mustsõstra põõsad ootavad nobedaid näppe. Eile jäi pilk peale telekavale ja ehmatusega märkasin, et järgmise nädala kuupäevad panevad punkti minu jõudeolekule, millest niisama olekut on olnud vast veidi. Imelik, et kodus ei saa rahulikult olla, ikka miskit näib tegemata. Viimasel ajal olen püüdunud omandada elufilosoofiat:  kodused tööd on alati kodus ja eest ära ei jookse. Aga et neist lihtsam pääseda oleks,  tuleb sagedamini kodust kaugemale minna.
Eilne üllatavalt soe ja sume suveõhtu suvepealinnas andis kinnituse, et niisama on  tore olla. Käisime tšellistide kontserdil ja jalutasime linnas poole ööni. Meiesuguseid ringiuitajaid oli linn täis. Elu kees. Vaat´ et aktiivsemalt kui päeval. Olin juba peaaegu ära unustanud suveööde lõhna ja romantika.
Jah, elu on ilus.

Kolmapäev, 23. juuli 2014

Märkmeid Lätist

Oli õnn jälle asuda teele, sedakorda Läti poole. Oleme juba mitu suve järjest perega kord pikema kord väiksema treti ette võtnud. Seekord kõiki asjaolusid arvestades sai valitud Läti Kurzeme piirkond ja et  oma lapsel ning lapse sõbral ka lõbus oleks, siis ka Sigulda tarzanipargi külastus. Lätis sai aegu tagasi ikka käia, põhiliselt küll kaubareisil. Seekord kaubandusele ei panustanud, pigem loodusele ja niisama olemisele. Kuramaal me keegi varem käinud ei olnud, seega väike elevus oli ikka enne minekut juba sees. Väikese kodutöö tegin enne minekut, uurides netist ja kirjandusest. Abiks oli ka tore raamat "Euroopa tsiklisadulast", mis jagab soovitusi reisimarsruutideks.
Pärast 3h autosõitu olime esimeses plaanitud linnakeses Tukumsis. Väike armas linnake, kitsad munakivi tänavad ja väga lahe laste mänguväljak.


Purskkaev linna keskväljakul
 
 
Edasi suundusime Sabilesse, kus asub kõige põhjapoolsem viinamarjaistandus Euroopas. Viinamarjad kasvasid päikesepoolsel mäekünkal. Üleüldse oli Läti Kuramaa poolne osa parajalt kuplilane. Ühes hoovis oli tore omavalmistatud nukunäitus.
 



 
 
Nukud vaadatud ja kohaliku veinipudelid kotis sõitsime edasi Kuramaa endise pealinna Kuldiga poole. Sealseks vaatamiseks olime valinud Venta jõe kose, mis on kõige laiema joaga Euroopas. Oli tõesti ilus vaatepilt. Kuna ilm oli soe, siis oli seal palju suplejaid. Meie siiski ujuma ei jäänud, sest ees ootas Ventspils.
 
 
 
Ventspils on kena sadamalinnake. Me ei jõudnud ära imestada, et ka rannapiirkonnas oli parkimine tasuta. Kes lausa  mereni soovis sõita, siis sinna viiv tee oli maksuline. Meile sobis see tasuta ala väga hästi, sest väike pargike ainult eraldaski maad merest. Kuna vesi oli Läänemeres 17 kraadi ja tuul ja lainetus ka korralik, siis vette ei kippunud väga. Olime hoopis laste vastu suviselt helded ja otsustasime lubada neid veeparki lõbutsema. Ise vaatasime veidi aega aiatagant (võrkaed eraldab veeparki muust maailmast) ja püüdsime poisse pildile. Pildid klõpsutatud suundusime kõrvalasuvasse ankruparki, kus olid hiiglasuured ankrud vaatamiseks (ei kujuta ettegi kuidas need kohale toodud olid, sest nende kaal oli ikka tonnides). Tegemist oli tõelise metsapargiga, kus oli nii silmailu kui ka tegemist lastele ja suurtele ka.

See ei olnus veel kõige suurem ankur
Need suured kõverad loogad olid ka puidust
Üks näide lehmast. Lehma kujusid oli seal palju

 
Kuna meil konkreetne plaan puudus, kuhu ööbima jääme, siis suundusime mööda rannikut edasi Kolka poole. Õhtueel tegime mõned sissepõiked erinevatesse kämpimise kohtadesse, kuid majakesed olid kõik hõivatud. Õnneks me sellega ka arvestasime ja olime magamiseks varustuse ja telgi kaasa võtnud. Otsustasime siis ühte kämpingukülla oma telgi püsti lüüa, selle eest tuli välja käia 2 euri nägu. Igatahes oli turvaline ja ihulised vajadused said tsiviliseeritud moel toimetatud. Õhtu ilusaim osa oli retk mereranda päikeloojangut vaatama. Vesi oli küll külm, aga poisid külma ei kartnud ja tegid karastava supluse ikka ära. Mina püüdsin päikest pildile.  Meri oli nii peegelsile ja päevale sai ilusa punkti panna.
Päike, kaks poissi ja üks kalamees kukkusid merre :D

Hommikul said pillid kotti pandud ja Kolka poole punuma pandud. Sinna viib pikk sirge maantee mööda rannikut. Meri jääb siiski paralleelina kõrvale jooksma, tee ise kulgeb läbi männimetsa. Kolka neemel saavad kokku Läänemere ja Riia lahe lained. Taas tore koht. Vaatetorn oli küll veidi madal, sest kui seda metsa ees ei oleks, siis näeks kaugele. Parkimise eest küsitakse ka väikest tasu, aga ega kõike ei peagi tasuta saama.

Maailma lõpu tunne tuleb sellest tipus peale :D
 
Edasi viis sõit meid Roja asulasse, kus kinnitasime keha ja avastasime, et kell on juba parasjagu Sigulda poole suuna seadmiseks. Eks need pikad vahemaad on veidi tüütud ja seda just sellel hetkel, kui seda koged. Tagantjärgi läheb kõik aina paremaks :D
Sigulda tarzanipark oli tore, tegemist kõigile, hinnad suht taskukohased ja lastele on osad atraktsioonid ka odavamad. Mina püüdsin jällegi poisse pildile, ise ei võtnud seiklustest osa. Aga tore oli vaadata kõike seda melu.
Seiklused lõppesid ronimisega mööda treppe Sigulda mäele. Olen seal ka kunagi lapsena käinud ja mälestustes jooksin mäest üles. Mälu on ikka petlik, tegelikult oli oi kui palju trepiastmeid ja minu treenituse aste oli ikka väga vilets ja plätud jalanõudeks ei olnud ka sugugi abiks, kui ma ähkides ja puhkides lõpuks tippu jõudsin. Samuti mäletasin ma, et Turaida lossini jõuab mööda mäenõlva, tegelikult viis see tee teise parklani, kus siis ületee oli piletikassa, et lossi nägema pääseda. Kuna jõudsime sinna õhtu eel ja hakati juba lõpetama, siis jäi see loss meil nägemata. Aga saime vähemalt matkata :D
Eks Läti on nagu meilgi, on mahajäänud kohti ja ilusaid kohti. Teede olukord näis vaat et hullemgi kui meil, samas hinnad toidupoes ehk veidi odavamad, aga üldjoontes samad.
Igatahes akud on mõneks ajaks laetud toredate elamuste näol. Ikka peab kodust veidi kaugemal ka käima, et ka kõike kodust uue pilguga vaadata ja et oleks, millest rääkida :D

Reede, 18. juuli 2014

Toreda päeva kaja

Sellise pealkirja võiks vaat et iga suvekuisele päeva kokkuvõttele panna. Suvel on ikka helgem olemine ja vaimustun nii kodus toimetamisest kui ka kodust välja minekutest. Mõni päev tagasi käisime meie kaks miniat ja võsukesed ka lihtsalt niisama Pärnu peal promeneerimas. Saime lobiseda maast ja taevast ning lapsed lustisid samuti ja tundsid end hästi.
Olen viimasel ajal palju lugenud ja kusagilt jäi silma, et Pärnus on üks tore jäätisekohvik, kus pakutakse isevalmistatud jäätist. Näis ahvatlev. Nii võtsimegi suuna Tammsaare 6 asuvasse Mama Toni's GELATOsse, et siis oma silmaga järele kaeda. Minu laps ütles kohe peale esimest limpsimist, et siia tuleme veel. Oli tõepoolest imehea jäätis. Kohapeal saab maitsta, võib süüa torbiku seest või süüa desserdina kausist. Valiku võimalust on, nagu ka palju erinevaid maitseid jäätist. Mina proovisin vaarika sorbetti ja röstitud kookosejäätist. Ime head mõlemad.
Teine käik oli tivoli. Ise nii väga ei kipugi enam, aga lastel oli ilmtingimata  vaja minna ja loomulikult  toimus mõrv rahakotile. Aga suvel oled kuidagi heldem ka ja endal tekivad imekergesti süümekad, et kuidas ma siis lapsele ei luba kui teine nii-nii väga tahab karusellidega sõita. Paraku olid vaat et pooled atraktsioonidest õnnemängud. Huvitav, muidu ei tohi laps ka sõrmeotsaga lotopiletit  katsuda (ostsin kord super summi piletit ja tahtsin, et laps oma käega valib, aga müüja pistis karjuma), aga tivolis õnne proovida võib igat pidi. Aga sellegipoolest oli tore.

Jäätised
Allikas: http://mamatonis.ee/jaatisekohviku-pildid

Neljapäev, 17. juuli 2014

Kollane nagu päike...

... on minu hiljuti kootud kampsik. Sinna sisse on kootud need tunded, millest olen osa saanud viimastel nädalatel teleri vahendusel ja mis on mind kuidagi eriliselt puudutanud. Ehk siis jalgpall ja laulu - tantsupidu. Jalgpall kõlas nagu muusika. Kõik need emotsioonid, kõik olid ehtsad ja kirglikud. Pisarateni välja. Väga võimas. Saksamaa võidu üle oli hea meel.
Aga laulupeo suhtes tundsin esimest korda kahjutunnet, et ma ei saanud sellest kohapeal osa. Hetk, mil Eri Klas andis oma taktikepi üle, puudutas vist kõiki. Kõigeks on oma aeg.

Aga kudumist endast. Ma ei olnud kunagi käinud Pärnus asuvas uuskasutuskeskuses. Aga mõni aeg tagasi viisin lapse kinno ja ise mõtlesin mööda poode sel ajal kolada. Sain seda rahulikult üksinda teha, sest on ju  teada  valehäbi põdeva varateismelise eelistused. Kui muidu poed on ok, siis kaltsukasse ta ometi ei tule. Mina aga sattusin huvitavale leiule - päikesekollase lõngahunnikule. Lugesin tokkid kokku,  sai 8. Üks vanem naine jäi neid ka minuga koos harutama, aga kuna mina olin essa, siis pidi ta kahjutundega nentima, et hiljaks jäi. Väike kahtluseuss hinges (ei tea mis ka maksavad) suundusin kassasse. Selgus, et ei maksagi peaaegu mitte kui midagi, ainult 30 senti ühe tokki eest. Lõngas on 40% puuvilla, 29% linast ja 31% akrüüli, selline pehme ja veidi struktuurne. Kudumise vardaid soovitus oli nr 3 ja tegemist on Marks & Kattens Fiori lõngaga.
Kudumine oli taas puhas rõõm. Ääred heegeldasin üle. Ja sai selline suviselt mõnus kudum.
Esimene kandmise katsetus ka tehtud.

 

Teisipäev, 15. juuli 2014

Oh mind küll

Juulikuu pidavat olema puhastumise kuu, sellest lugesin juba mõnda aega tagasi. Haarasin siis ka mõttest kinni ja asusin oma kodu ja ehk ka hinge puhastama. Kõigepealt võtsin ette kapid ja oma käsitöö jaoks kogutud nii--nii tarviliku kola. Kerisin ja harutasin nööride sasipuntraid ja lõngajuppe. Kusjuures ikka suutsin ka südame  kõvaks teha ja mõne jupikese prügikasti ka saata. Siis tuuseldasin riidekappides ja kogusin kokku paraja hunniku, mis võiks suure tõenäosusega saada uuskasutust kellegi teise poolt. Kriitiliselt vaatasin üle  raamatud-ajakirjad. Ka sinna olin toppinud "äkki kunagi loen" ajakirju. Lõppeks vaatasin oma kotitagavara üle, mille sisse kiigates leidsin ammuunustatud asju ja mingeid märkmeid. Mul on ikka väga rumal komme lipikute peale igasugu asju kirjutada. Küll internetiaadresse või mõne ilusa laulu pealkiri või hoopis mõttetera.
Kusjuures hinge puhastumiseks on üks "kotist leitud" mõttetera täiesti omal kohal või õigemini seda peaks igal jumala päeval meeles pidama.

Eilne päev on minevik.
Homne päev on müsteerium.
Tänane päev kingitus.
(Babatunde Olatunji)

Teisest kotist leidsin sedeli nimetusega "Kansas" - Dust in the wind. Küllap olin selle põhjusega üleskirjutanud. Ilus akustilise kitarri meloodia, sekka viiuleid, kunagine ülestähendus meeldib mulle siiani. Veidi kurblik, aga samas ka väga tähenduslik. Usun sellesse, et igaks asjaks, ükskõik mis see meie elus ka ei ole, on põhjus. Isegi mingil ajahetkel tehtud ülestähendusel on omadus välja ilmuda just siis, kui selleks on kõige õigem aeg.

 
Ja kolmas märge, mis mind puudutas on taaskasutusnippe jagav http://www.craftwerk.ee/
 
Kuna kotid ja sahtlid said kõik koristatud, siis põnevaid leide oma kodustest laegastest ei ole niipea loota. Aga küllap neid koguneb taas.

Pühapäev, 13. juuli 2014

Üks kivihunnik ja palju taimi

Naine on tavaliselt see, kes tahab midagi (mõtleb asju välja) ja siis on tore kui teine pool selle tahtmisega kaasa tuleb. Mina ei julge väga palju tahta, ikka tasa ja targu, sest mine tea, ülevoolavad ideed ei pruugi teisele poole innustavalt mõjuda. Möödunud suvel tulin välja kiviktaimla ideega. Paar suurt kivi oli juba õue peal olemas, asi siis mehel veel mõned suured juurde veeretada ei oleks :D Aga enne oma idee väljaütlemist näitasin nii ääri-veeri hr mehele internetist videoid kiviktaimla tegemise õpetustega. Nii et enne ikka teooria ja siis alles praktika.

Seega aega võttis, aga asja sai. Hr mehe panus on nüüd tehtud ja nüüd on siis minu etteaste. Kõigepealt oli muidugi vaja muretseda taimi (õige eestlasena mina ka ikka muretsen neid, sest igal taimel ikka paras hind ka J). Kukehari oli mul endal kodus olemas ja midagi veel. Aga kuna uut istutamise pinda on mul nüüd päris palju, seadsin sammud Lepiku-Mardi kollektsioonaeda. Muljet avaldav oli sealse perenaise taimede tundmise ja meeldejätmise oskus. Ladinakeeles, eesti keeles. Ja mina läksin loomulikult ahneks, ostsin kokku kohe hulgim. Kuna minu mälu ei ole nii kuldne, siis panin kiviktaimla plaani paberile ja nimetused juurde, et järgmisel aastal ka mäletaks, mida kuhu istutasin.  Igatahes on nüüd istutatud ja juurdunud rand-põisrohi, dalmaatsia kurereha, võsu mägisibul, alpitihashein, vorstjas kukehari, kare emajuur, pisi kuldvits, armeenia kuldvits keset õuet laiutavas kivikogumikus. Järgmiseks suveks peaks see kivihunnik ilusti kenasti rohetama ja õitsema. Eks see kiviktaimla koht sai valitud nii isetunde järgi ja küllap ta siis sobib ka nii.
Maadjas Jänesekapsas




 
 

Neljapäev, 10. juuli 2014

Vormsi vallutamine

Aeg-ajalt saab ikka igatsetud kaugete käimata maade järele, aga samas on meie armsa Eestimaa paljud paigad külastamata. Üks linnuke on nüüd jälle kirjas. Ilma pikka plaani pidamata broneerisin pileti Vormsile, enda laps ja sõbranna oma lapsega ka kaasa ja sõit võis alata. Ega mul ettekujutust ei olnud ei sõidust ega saarest, sest mingit suuremat eeltööd ei teinud. Aga saarele astudes on kohe tunne, et oleme ikka tõepoolest saarel. Vastu võttis meid tore tuulik Hullos, mille juures oli lahke kohalik proua meile jutustamas lühidalt saare ajaloost ja olust. Et seal ka kohalikku käsitööd müüdi, ei olnud üldse üllatav. Minu pilk jäi peale  kadakasele võitoosile, mille ma viimase sularaha veeringuid kokkulugedes endale soetasin.

Kingitud tuulik külaseltsile Hullos

Eriti lahedad olid saarel külade nimetused: norrby; saxby; rumpo. Saar ise jättis ka väga hea mulje: korrastatud rootsistiilis majad, kitsad kuid siledad teed. Ja isegi silte - eramaa, mis on muidu nii omased eestlastele, hakkas silma vähe.
Keerasime alla ka kitsastest metsateedest, kus vähegi mingi viit midagi näitas. Nii sattusime Suureallikani. Kahjuks ei olnud ühtegi seletavat viita matkaraja pikkuse kohta ja sellepärast me päris allikani ei hakanud kõmpima. Küll aga jõudsime väikese ojani. Mets ise ümberringi oli ehtne nõiamets, selline sünge ja pime ja soine.

Prästvike oja
 Ja loomulikult vääris vaatamist Vormsi kalmistul asuv maailma suurim rõngasristide kogu.

Vormsi kalmistu

Tiiru tegime peale ikka tervele saarele, küll ühte pidi ja siis teistpidi ka. Ja lõpuks veetsime aega  Saxby tuletorni juures, mis oli vaat et päeva parim osa. Meri tõmbab mind kohe eriliselt ja kuna ilm oli ilus ja vesi soe, said lapsed vees sulistada ja ise ka jalgupidi paterdada. Sealne rand on kivine ja küllalt madal, et ujuda saaks. Kuid sealne paepaljand oli ka minujaoks täiesti uudne nägemus rannikust. Ning selline rahu ja vaikus oli küll parim paik lõõgastumiseks.


Ekstreemseimaks elamuseks jäi muidugi autode praamipeale mahutamine. Minul õnnestus olla esimene praamile sõitja, aga seda, mis sealt edasi tuli, sellega poleks ma vist hakkama saanud. Millimeetriste vahedega olid viimased autod peale aetud, sest ega maha jääda ju ka keegi ei tahtnud.

Igatahes oli tore päev :)

Pühapäev, 6. juuli 2014

Sitsikirju

Selle sitsikirju kleidi õmblemist alustasin puhkuse esimesel päeval. Kuna aga pere oli kodus ja teate ju küll, et see on segav faktor, siis valmis sai mu kleidike igal päeval natuke nokitsemise tulemusena. Seda kangast olen ma tõstnud ühest kapist teise ilmselt nii kaua, kui vana on meie uus Eesti Vabariik. Ega ma ju mingi suur õmbleja ei ole ja selline tuhin tuleb peale ka väga harva. Aga kui tuleb, siis on vaja hetke ära kasutada. Seekord näis, et üks sitsikleit ikka võib küll suvise ilmaga kandmiseks olla. Ja väike rätike ka. Minu ema käis ikka sitsirätikuga, kui oli suvi. Ise tunnen end üha enam ühes või teises olukorras, et ma käitun ja olen ikka täpselt nagu minu ema. Olgu siis juba rätik ka :D

 
 

Neljapäev, 3. juuli 2014

Töökohast eemal

Nüüd on ta alanud, minu puhkus. See on teema, millest seltskondlikus vestluses nii palju räägitakse. Tavaline küsimine on, et millal sa puhkad. No jah, jutujätkuks on tore küll. Tegelikult ma vist ei teagi, mis see puhkamine on. Ei ole harjunud veel. Kuigi, järjest vähem on vaja tegeleda lapsega (millegipärast tahab ise endaga tegeleda). Suurte lastega on lugu sama, järjest vähem pöördutakse, et too mulle või tee mulle. Seega saab suurem osa puhusest olema minu oma aeg, mille olen tegelikult juba kevadel ära planeerinud köögivilja peenardesse, lillepeenardesse…. Aga kindlasti jääb aega ka vanu häid sõpru külastada, ehk ka kusagile kaugemale minna. Olen viimasel ajal avastanud, et spontaanselt tulevad asjad õnnestuvad alati kõige paremini. Kunagi tahtsin kindlust ja stabiilsust ka kõikidest oma käikudest planeerides neid aegsasti ette ja olin üllatunud, kui üks minu sõbranna ei teadnud hommikul veel, kuhu õhtul läheb või mida teeb. Minuga seda ei juhtunud, ikka plaan pidi olema, kokkulepped pidid olema. Olen nüüd hakanud aru saama, et on ikka hea küll, kui võtadki kõike: on nagu on, tuleb mis tuleb. Seda nii igas mõttes. Seega võtan vabalt.
Selle niru suusailma asendaks küll paremaga, kui see minu võimuses oleks. Aga nagu ütles Ülu Ümera „Õnne 13”: „Ka mulle ei meeldi, et vihma sajab. Aga ega sellepärast sadu olemata ei ole”.
 
Igatahes, puhkuse esimese päeva veetsin õmmeldes, seda üle pika-pika-pika aja. Aga kuna pere ka kodus, siis ei saanudki ühe päevaga valmis. Aga varsti-varsti...
Teise päeva veetsin maasikaid korjates, mis on iseenesest juba nii pikk protseduur, et võttis poole päevast enda alla. Võrk pealt ära (ilma selleta saaks vaid jäänuseid), siis see korjamise töö (mina tikun ikka seejuures ka umbrohtu välja kitkuma) ja pärast jälle võrk peale (on tüütu). Ja siis see puhastamine ehk nokkimise töö, mis võtab vaat et kõige rohkem aega.
Kolmas päev kulus aiamaal, ehk siis ilmataat lubas rohida.
 
Nii et alanud on puhkus ehk töökohast eemal aeg ;)