Viis kahte ja üks vest

Valmis sai üks ese viie kahega: 1.Seda võib mõista kahtepidi; 2.Selles on koos minu kaks kirge; 3. See on valminud kahte sorti lõngast; 4. Selles on kaks üles harutatud kampsunit; 5. Pinda on sellel esemel kahte sorti. Nii et üks ehtne n.ö kahe-poolusega kampsun. Lisaks võib seda selga tõmmata ükskõik kumba pidi.

Esimene kaks. Seda n.ö eset esmapilgul vaadates võib mõistus sõlme minna, sest ei saa aru, mis moodi seda selga pannakse. Nägin kord ühes kaupluses pusimas naisi mingi analoogse eseme kallal. Nad pusisid ikka tükk aega, enne kui aru said, mis pidi see seljas käib.  Kui ta aga kord on juba selga tõmmatud, siis võib seda võtta vestina või ka lihtsalt õlasallina, millest käed läbi käivad.

Teine kaks. Mulle meeldib kududa ja heegeldada. Ikka väga meeldib. See on minu kirg, meditatsioon, jooga ja vabastav hingamine. Selles esemes on minu mõlemad, nii kudumine kui heegeldamine, s.t  kandiline osa on kootud lihtlabases koes ja ääred heegeldatud lihtsate sammastest koosneva mustriga, nii kuidas mõte mind parasjagu juhtis.

Kolmas ja neljas kaks. Kuna kodus olid olemas sellised kudumid, mida ma ei kandnud, kuid sobisid ka värvipoolest kokku, siis otsustasin need üles harutada. Minu aru saamise järgi on lõngad, mida kannatab uuesti kududa ja lõngad, mida kannatab uuesti heegeldada ning lõngad, mida ei saa enam korduv-kasutada nii, et neist saadud tulemus oleks taas kantav. Antud juhul sobis kudumi osa lõng vaid uuesti kudumiseks ja heegeldatud osal kasutatud lõng vaid heegeldamiseks. Kudumi lõng on mõnusalt träpsulise pinnaga, milles võib olla veidi puuvilla ja mingit sünteetikat ka ning heegel-osa materjal mohääri segu.

Viies kaks. Tulemuseks on reljeefse, natuke karedama pinnaga kudum, millel on  pehmelt paitav, natuke õhuline heegeldatud ääris.

Ise olen rahul ;)

Selline näeb vest välja kokkupanduna. Mõista-mõista, kuidas selga panna. Laius on ca 1,4 m

Neli satsi sõpru

Elu on nii läinud, et sõpru tekib aegade jooksul, erinevates eluetappides juurde, samas osad jäävad ka ära – aeg ja kaugused teevad oma töö, või ei ole sidemed olnud nii tugevad. Samas need õiged on ikka aegade algusest olemas. Vahepeal oli küll vaid teadmine nende olemasolust, kuid õige sõprus püsib elusana ka siis, kui kokku saada ei ole võimalik ja kaugused on ületamatud. Samas on oluline sõprust soojendada koos käimistega ja kokku saamistega.

Minu jaoks on sõbrakuu olnud küll väga sõprade rohke ja sõbralik kuu siiani. Kõike on olnud, alates teatrist, lõpetades külaskäiguga.

Tänu ühele sõbrale sattusin näiteks teatrisse. Muidu käin tegelikult teatris harva, mitte et mulle ei meeldiks, seda mitte. Lihtsalt on raske end pimeduses kohale vedada – see on üks põhjus. Teinekord ei ole kaaslast – see on teine põhjus. Kodus on talvel hea olla – see võiks ka põhjusena arvesse tulla. Nüüd vedas mind sõbranna välja ja põhjust keeldumiseks ei leidnud(olnud). Vaatasime „Meie aja kangelasi“.  Meeldis, ikka meeldis üldjoontes. Kuigi see piiride puudumine eri ajastute vahel jäi natuke segaseks. Aga näitlejad olid võrratud, lavakujundus meisterlik, lavastus originaalne. Teen alati selle vea, et eeltööd enne midagi vaatama asumist ei tee. Seekord ei teadnud etenduse nimegi, õigemini ei jätnud endale meelde. Tuleb vist ka Meie aja kangelane läbi lugeda. Ei mäletagi, kas hiilisin sellest kooliajal mööda või mitte.

Siis tänu teistele sõbrannadele käisime spaas, Haapsalu Fra Mares. Ka spaas külastamine ei kuulu minu igakuiste ega isegi mitte iga-aastaste tegevuste rubriiki. Eks sellepärast oli minekuelevus  veidi keskmisest suurem. Jällenägemisrõõm oli meeli erutav ning kõik need saunad (lemmik soolasaun) ja basseinid olid ka mõnusad. Lebotada lebolas, kuulata rahulikku muusikat oleks võinud  kauemgi. Järgmisel päeval tegime udusele Haapsalule ka tiiru peale. Eks nii on, et talvel on see linn üsna vaikne, aga tundub, et Müüriääre kohvik elab ka talvel mõnusalt, sest koogid olid seal head ja rahvast liikus ka usinalt.

Tänu kolmanda sõbranna küllakutsele saime kokku tema juures. Tema juurde on alati tore minna, sest sellist külalislahkust ei oska ma ise üles näidata. Ilma Aromi Mokkata jätkus juttu kauemaks. Isegi nii kauaks, et koju sõitsin juba öövarjus. Suud said kõik puhtaks räägitud, s.t kellel oligi midagi häirivat hingel, siis need on vähemalt korraks vabaks lastud.

Kuna kuu ei ole veel otsas, siis on ka neljas sats sõpru, keda peaks ise organiseerima kusagile. Nii sõpruse märgiks ja - soojendamiseks. Mõtted on juba liikvel ja on lootust, et teod ikka järgnevad ka :D

Üllatus, mis tuli munast

Mänguasju on meil alles mitte just palju, aga siiski, meie külalismängijate tarvis ja ega poiss ka veel äraviskamise, -andmisega ei ole iga asja puhul soostunud. Nii nad siis tumbas hunnikus on. Kui asjade sorteerimise päeva tegime, siis revideerisime üllatusmunadest saadud lelud välja. Mõnikord mõtlen, et kus on ikka raha selle üllatamise peale kulunud. Šokolaad ju selles olematult väike, ainuke rõõm ongi nänni leidmisel saadud üllatusmoment. 

Üllatusmunad tulid siis, kui  tüdrukud väikesed olid, nii et nemad on ka sellest muna-avamise rõõmust osa saanud. Esimese partii seest leidis toredaid lõvikesi. Ma ei teagi, võib-olla on nendele kollektsioonidele nimigi pandud (internetist andmetel Safari Camping Lions collection aastast 1993). Nii et üle 20 aasta on meil need ühest kohast teise tõsta olnud. Õnneks ei ole siiski äraviskamisele läinud (osad on kindlasti kadunud), sest tuli mõte panna purgikaanele selline väike kaunis-asi. Olen ideid näinud erinevate loomadega, kusjuures on need koos purgikaanega üle värvitud. Mina jätsin niisama, sest need väikesed loomakesed on nii ilusad värvilised, et puudub mõte neid veel üle värvida. Sellise vahva purgi saad siis, kui oled tühjaks söönud Vigala Piimatööstuse „Juustumäärdeporgandiga“. Väga maitsev oli. 

Täna on sõbrapäev. Laps ja koduloomad on oma sõbrapäeva üllatuse kätte saanud. Loodan, et tunne oli neil sama, mis üllatusmuna avades. Head sõbrapäeva :) Pühi ja pühitsemist ei ole kunagi liiga palju. Olgu siis ka tänane päev eriline :)