Okste realiseerimine

Kõik sai alguse õunapuu võsude lõikamisest. Kamandasin perepoja puu otsa, sest tema on kõige õigem seda tööd tegema. Turnimise värk talle sobib ja  töö sai tehtud kindlasti kiiremini, kui meie vanakesed sellega hakkama oleks saanud. Õunapuudelt langes oksaraage nagu murdu. Ilusad sirged ja dekoratiivsed, kahju oli neid ära visata. Mõtlesin siis neid kasutada dekoreerimise eesmärgil, ikka tahaks ju pisut mingeid muudatusi tubases elamises. Esimene mõte oli neid lihtsalt vaasi sättida. Kõik suured vaasid on mul aga klaasist ja seega mittesobivad neid oksakesi hoidma. Igaks seitsmeks juhuks olen panipaika hoiule pannud suuri 5. liitriseid plastikust veepudeleid. Pärast mõningast juurdlemist tuli mõte, et just sellest pudelist saab lillevaas. Lõikasin pudelikaela ära, panin kivi pudelisse ja n.ö toorik oli valmis. Kivi toob kohe silme-ette seitsme kitsetalle muinasjutu, kuid mina seda pudelit siiski uputama ei läinud ja pudel pole hunt ka. Kivi sellepärast, et mu vaasike lihtsalt ümber ei kukuks. Ümbrise otsustasin kududa takunöörist. Kodustes varudes oli  kaks eri tooni kera olemas, silmaga ei osanud üldse arvestada, kui palju seda kuluda võiks. Kudusin siis kahte triipu, s.t ühest kerast kaks rida ja teisest kerast kaks rida, jäi kenasti triibuline. Aegajalt mõõtsin ja kusagilt maalt selgus, et nööri jääb puudu. Seega tuli appi võtta seljapesemise nuustik. Olin kunagi heegeldanud seljaküürimiseks takunöörist nuustiku. Nüüd läks seegi loosi. Harutasin ja kudusin ning kudum sai uued teistvärvi triibud. Mis ongi minu arvates äge. Kõnniringid viivad mind järveäärde, kus kasvab pilliroog. Neid pillroo-tutsakaid nähes kangastus kujutluspildis just täpselt selline ikebana nagu tarvis. Läksin siis väikese pilliroovihaga koju ja seade sai selline. Mitte küll kevadine, aga tore ikka.

Kuna aga neid õunapuudelt saadud võsusid tekkis hunnik, siis tuli veel üks mõte. No näed, materjalid toovad mõtteid sagedamini, kui miski muu. Iga-aastane probleem on jumikas. Mulle meeldivad need sinised rukkilillelaadsed õied, aga see põõsas ei hoia vihma ja tuule käes oma vormi ning kipub lamanduma, mis on üsna näotu vaatepilt. Punumise mõte on tegelikult mul ammu olemas olnud, aga see õunapuuvõsude hunnik tõi punumise taas meelele ning sai teoks ka. Mees tõi metsast postid, mis on minu hinnangul pisut liiga jämedad, aga vinguma ma ikkagi ei hakanud. Ja eks sellel jämedusel on ka oma loogika, miski peab seda kremplit ka koos hoidma. Visuaalselt oleks muidugi vähe peenemad puujupid kobedamad. Igatahes esimese sellise punumise kohta käib kah. Kui lilled rohkem pikkust viskavad, siis muutub kõik kenamaks. Ja ega sel punumisel praegu ka suurt viga ei ole.

Päevad on praegu väga mõnusad: päike, soe, linnud laulavad, mesilased sumisevad, liblikad lendavad,  pikad pühad olid. Ja muidugi munad ja kevadised kaunistused toas. Mune värvisime koos lapsukestega, said sellised kenad, sibulakoorelised. Kuid üks kevadine kaunistus tekkis ka tuppa, sest kõik tallel olnud tibud tuli välja õngitseda ning lasta neil aastal korra tuulduda. Pärja aluse olin varem valmis meisterdanud.

Palju oksi on sellel kevadel ära reliseeritud :)

Patriotismi aeg ehk minu Eesti

Seda, et olin kodus 27 aastat tagasi, mäletan väga hästi. Sest olin täiskohaga emme oma väikestele lapsukestele. Õhus olid juba mõnda aega olnud muutuste tuuled ja laste isa oli see, kes tuli teatega: meil on oma Eesti riik.  Mis esialgu näis muidugi uskumatuna. Sest kui oled sündinud nõukogude aega, siis olid sellega harjunud ja teisiti mõelda ei osanud. Tulevik näis esialgu veidike ebakindel. Kuid tasa ja targu, kombates ja katsetades on see meie oma riigi üles ehitame käinud.  Toonased ebakindlad tunded on ammu asendunud kindlamatega ning aastas paar korda olen ikka väga patriootiliselt meelestatud.

Väga palju kuuleb ümberringi argipäevadel, et meil on see ja see asi kehvasti ning mujal olevat peetakse paremaks. Hiljuti rääkisin ühe tütarlapsega, kes minuga vesteldes mainis jutu sees, et mul ei tule see sõna eesti keeles meeles, ma tean seda sõna inglise keeles. Kusjuures ta ei ole ainuke, ühe teise noore suust olen seda sama kuulnud. Karta on, et need kaks ei ole ainsad american dreami viljelejad. Nii et kuidas kasvatada siis patriotismi, kui lapseeas juba sõnad ei tule eesti keeles meelde. Isegi vene riik ei suutnud panna eesti keelt unustama. Kuigi tolku ja tavai on lisandunud kõnekeelde (ka Rain Kooli suust tuli arvamusfestivalil see „tolku“ ära), tulid kõik sõnad eesti keeles meelde. Eks ameerika unelm on natuke ka eputamise asi, ilmselt.

Möödunud päevad on olnud isamaaga ühtekuuluvustunnet täis. Kõigepealt ühine laulmine. Läksin kodust välja rahvamajja, kuhu oli üles pandud ekraan ning laulsin koos saalitäie rahvaga. Oli pidulikum kui kodus teleri ees. Pidupäeva õhtul sõitsin läbi suure saju Pärnu poole. Saja-aastane öö Vallikääru aasal oli juba eos nii kutsuv, et kutsusin ka väikese sugulase kaasa ja saime osa imelisest vaatemängust. Võib olla siis see väike vapper sugulane hoiab oma Eesti meele ja keele alles.  Minul oli aga esimest korda pärast juba üsna mitmeid aastaid, mil ma rahvatantsu ei tantsi, hing haige. Oleksin ka tahtnud olla osa sellest suures etendusest. Igatahes oli tantsijate silmist näha seda olemise rõõmu ja rahulolu ning ka pisaraid. Nagu suur ime, jäi vihm just siis järgi, kui auto ära parkisime ja sammud vallika poole seadsime, nii et ilmataat on ka eestlane, kui seda väga vaja on.

Ritsik nii kenasti kirjutas, milline on tema Eesti. Panen siis oma mõtted ka kirja, mis on kohati üsna samad.

Minu Eesti on sinililledest sinetavad metsasalud, suurveest vulisevad ojad, pääsukesed elektritraadil, karikakarde-kurekatelde õitsemine, kurgede kluutamine, sahisevad värviküllased vahtralehed, härmas puuderead, väikesed värsked jäljed lumel. Ehk teisisõnu aastaajad.

Minu Eesti on täis niidetud muru lõhna, aina kenamaks muutuvaid majakesi, põhurulle põldudel, idüllilisi kontserte. Ehk teisisõnu inimesi, kes selle loovad.

Minu Eestis on ürgset nõiametsa, silmapiiritut laugastega raba ning mäslevat merd. Ehk teisisõnu seda ehedat loodust, millesse inimene veel puutunud ei ole.

Minu Eestil on omad toidud, käte mullaseks tegemise harjumus, edasi kantud traditsioonid, mitte viimseni ära pillitatud lapsed, oma keel ja släng.

Aga see minu Eestigi muutub muu maailmaga koos. Ja sellest on kahju, kui terve ilm ühesuguseks muutub.

Vana aasta viimane meisterdamine

2017. jõudis kohale täiesti traditsiooniliselt, koduselt. Ümberringi toimuv suur tuledemöll andis märku sellest, et kusagil peeti ka suuremat pidu. Kuid pidulikum oli meie kodus ikka ka, seda ei saa salata.  Eelkõige oli praad uhkem, kringel rosinasem ning tarretist saab meil ka enamasti aastas korra. Ja kõik tähtsamad töödki said enne, kui uus aastaleht ette keeras, ära tehtud. Näiteks pesuhunnik triigitud ja piparkoogid küpsetatud. Sel korral läks nii, et taigen valmis jõuluks ja piparkoogid nääriks. 

Oli imetore mäkerdamine :)

Ja kui juba rullimise ja vormimise hoog sees oli, siis valmisid ka savist sellised iluasjakesed, mis hambaalla panna ei sünni, kuid küünlajalale sobivad ehteks nagu valatult.