********

 *Mingis mõttes me siiski ei muutu, tõdesin meie kokkusaamisel. Jah vanemaks, mõni ka paksemaks, aga iseloomud on samad. Kes oli domineeriv noorena on seda ka täna. Nii et kuidagi sujuvalt olin mina kuulaja, sest seda olen ma olnud alati. Aga see ei ole kurtmise hetk, nii lihtsalt on, olen sellega harjunud. Oli meie aeg ja olen südames tänulik. 

*Iga päev me lihtsalt imestame, sest vihastada pole mõtet, kui järgida Ita Everit. Lihtsalt lauslollust on liiga palju, aga ega maailma parandamine ka isekeskis ei aita ja siis ongi vist mõistlik vaid kulmu kergitada. Taimekesed aga kasvavad ja tomatid vajasid pikeerimist. Päris hea oli käed mullas neid pottidesse ümber istutada. Kirge jätkub  ka kudumise vastu, alustasin suvesviitrit ja juba ma kujutan ette, kuidas ma kannan seda kudumit ja see tuleb kena välja. 

*Tänased uudised olid pigem head. Olen kannatamatu, tahaks kõike kohe teada, tegutseda, planeerida, aga kui need otsustavad instansid töötavad minu loogika kohaselt liiga aeglaselt, siis olengi ärev. Aga vähemalt lootus on, seega püüan oma kannatamatusega hakkama saada. Õhtu kulges aga naabrite pool. Ma ei saa ise ka aru, kuidas nii on läinud, et elame nagu omaette urus, ümberkaudsetega on asja vähe. Neid ümberkaudseid on väga vähe ja pole seni ühtegi teemat olnud, mis meid kokku viiks.  Nüüd aga sattusin naabrinaisega ühte seltskonda ja ühtlasi talle külla. Minust küll pea genratsioon vanemad prouad olid väga lustakad.ja see on see osa, mida neilt õppida. Seega olen väga tänulik, et sain ka osa sellest õhtust. 

*Mees hommikul küsis, et kuhu sa täna õhtul lähed? Ülla-ülla, ei lähegi kusagile, olen kodus.

*Esimene kõnniring üksinda kulges vist kiiremini kui kahekesi, keegi ei nuuskinud, ei tõstnud jalga, ei roninud kraavi. Varsakabjad on õitsema hakanud ja luigepere on kohal. Vaatamata külmale on siiski kevad mis kevad. 

*Sel aastal olen akende pesemiseks hoogu võtnud pikalt. Ka täna tuju just polnud, aga siiski alustasin ja kui hoog sees, pole enam probleemi. Kogu elamise 22-st aknast said neli pestud.

Ilmad ei innusta õues toimetamist mitte sugugi. Mõnikord tärkab selline tegutsemistuhin, aga kui aknast välja vaatan, lumine löga tuleb taevast alla, siis see võtab kogu õhina ära. 

*Oleme nii kaugele läinud oma tülitamise kartuses, et enne kirjutan messengeri, et ka sul on hetk aega rääkida, ma helistan sulle. Kuhu jäi see kasvõi kell kaks öösel? Kas ma ise pahandaks, kui mulle helistataks kell 2 öösel? Igatahes, kõik pereliikmed ja nendegi lähikond sai üle räägitud. 

*Kui kontserte ja tearteid jms saab liiga palju, siis kaob ka elevus minemise ees ja üleüldse igasugune ootus. Saabus jälle juba pea pool aastat tagasi ostetud pileti lunastamise aeg. 

*Olen juba eos häälestatud oma trennitunni muutuste suhtes negatiivselt, sest väljahüütud "saame tugevaks" ei kõla just kutsuvalt. Minu jaoks on oluline hoida seda, mis on, ma ei hakka enam oma eas hundiratast viskama, silda laskma, spagaati tegema. Selliseid unistusi mul ei ole, vist ei ole kunagi olnudki. Olen väga õnnelik, et mul on võhma, et ma paindun üsna hästi, et mul on tahe trenni teha ja seda ma ka võimetekohaselt enamasti teen. Mulle piisab!

*Tegelikkus oli see, et ma ikkagi suudan rohkem, see „saame tugevaks“ vist ikkagi toimib õige pisut, kui endasse uskuda  :)

*Lõpuks on ilmad ilusad. Meel peaks ka sellest rõõmus olema, aga hinges närib miski selgeks rääkimata lugu ja  ma ei ole kindel, et seda selgeks rääkida saab. Töö aitab alati. Vedasin oksi kokku, pesin aknaid ja toimetasin taimedega. Laps tuli ka maale, temagi näpud on rohelised ja talle meeldib rohida. Pole küll veel päris hooaeg, aga naati ja võililli, mida juurida, juba jagub. 

*******

 * Natuke rahustati mind maha, aga mul on tunne, et kahju mingis mõttes on juba sündinud. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu mõistust on küll raske mul endal juhtida. Kui keegi kõrvalt hoiab motti üleval, siis on ok, aga ise ennast ma absoluutselt ei usalda. Muidugi jaotuvad need asjad, milles ma end ei usalda väga lihtsalt, on asjad, mille üle tunnen kontrolli ja asjad, mille suhtes kardan kontrolli kadumist.. Miks inimene ise endale aju valida ei saa?

* Kui mulle kõik nende plaanid ei meeldi, siis las see olla, ega minu otsused ei pruugi neile ka meeldida, seega hoian kõik oma arvamused endale. Ilm oli täna mõnusalt soe, vedasin oksi ja riisusin ja istusin vaarikapuhmas. Teises peres nähtu mõjus teotahet tõstvalt. Selleks need külaskäigud vajalikud on.

* Kolm vaba päeva, ei mäletagi enam, millal oli nii palju vaba aega käepärast võtta. Koristasin kodu, käisin külas ning ühe päeva toimetasin terve aja õues, sest ilm oli nii soe, tegutsemistahe nii kõrgel, et see oli puhas rõõm. Mitu kriitlist tööd on nüüd tehtud, kaasa arvatud talvesaapad talvekorterisse. 

*Õnneks jopesid hoidsin igaks juhuks, õigesti tegin, sest kolmele soojale tuli otsa taas külm, vihm, tuul ja lörts ka. On teada küll, et aprill alles võtab teatepulka enda kätte ja kevadel veel niipalju võimu pole, aga ikkagi ootaks paremat. Või mis see hea on, üks klient ütles, et nädalavahetuse soe oli nii hull, nüüd külmaga saan hingata. Nii et võta kinni. Mina olen ikkagi soojalemb.

*Auto küljes purikad, seda poleks oodanud. Ma ei ole end üsna pikalt joogasse vedanud, sest igaks korraks oli vabandus võtta. Täna siis otsustasin sellele laiskelule lõpu teha. Kartsin liigutuste sooritustega mitte hakkama saamist, aga sain hoopis kiita. Ja tegelikult tundsin ise ka, et kuidagi lahti olen. Paus vist mõjus hästi 

*Jõudsin täna järeldusele, et möödunud nädalal olin vaid kahel õhtul kodus. Sellised nädalad ei ole küll reegel, lihtsalt juhtusid mõned asjad, mis mu hinge toidavad, ühele nädalale kokku. Sellise tempoga on nii, et midagi need käimised annavad ja midagi võtavad ka. Olen ikkagi see, kelle vaim vajab rohkem kulgemise aega. Täna on veel teater ja siis andsin endale lubaduse olla vähemale 1 kuu ilma igasugu üritusteta kodus. Eks näis siis.

*Juba jälle olen maailmameister ülemõtlemises. Kahjuks ei anta selle eest medaleid ja isegi kiitust ei jaga keegi. Pigem saan hurjutada, et ei ole see nii, asi pole nii hull jne. 

* Ja siis tuli teade, et 9 aastat jäägitut sõprust hakkab läbi saama. Ma sain juba natuke aega tagasi aru, et tal on tervisega probleeme, aga lükkasin seda mõtet edasi. Muidu oli ta ju krapsakas. Nüüd aga on seisund halb. Oma looma külge kinnitub ka enda süda, ja ma ei tea, kuidas sellega toime tulla. 

* Viimased karvad tema kammilt lasin tuulel lindudeni viia, see on tema viimane heategu. Harjumine läheb raskelt. Sest teda on kõikjal. Kõige väiksem ütles, et ta läks taevasse mängima ja see on ilus lohutav mõte.

*Ühe korraga on nagis talve, kevade ja suve mantel. Täna oli hommikul sobilik suve, aga koju tagasi oleks vaja olnud talve mantlit. Selline heitlikkus. Aga usinamad möllavad lillepeenarde kallal ja üks neist jagas mulle ka terve hunniku lillehakatisi. Sain ka näpud mullaseks. 

* Põen veel, sest teda on kõikjal ja harjumused on pikalt seotud olnud. Igatahes on see mind mõjutanud niipalju, et ma ei tea kuupäevadest midagi. Ühe olulise inimese sünnipäeva unustasin ära. Muidugi seda viga saab parandada. Andsin endale lubaduse olla pisut rahulikumas režiimis, kuid enne veel on keerab ette uus aastaring ning sellega seonduv toob ikka pisut ettevalmistuste vajadust ning veel ei saa kavatsetud režiimi ette võtta.

*Nad tulid juba paar päeva varem väikeste meelespea kinkidega. Paneb nii heldima. Mingis mõttes on see meelespidajate ring kahanenud, samas teises suunas jälle suurenenud. See on ikkagi nii oluline, et olen meeles peetud nii sotsiaalmeedia, sõnumite kui ka telefonikõnede kaudu. Kõige lähemad olid koos ning ka kallis kauge laps võttis ühendus. Lisaks tähistavad minu sünnipäeva Lidl, Selver, Rimi jt poed, kes püüavad meelitada parimate pakkumistega 