Okste realiseerimine

Kõik sai alguse õunapuu võsude lõikamisest. Kamandasin perepoja puu otsa, sest tema on kõige õigem seda tööd tegema. Turnimise värk talle sobib ja  töö sai tehtud kindlasti kiiremini, kui meie vanakesed sellega hakkama oleks saanud. Õunapuudelt langes oksaraage nagu murdu. Ilusad sirged ja dekoratiivsed, kahju oli neid ära visata. Mõtlesin siis neid kasutada dekoreerimise eesmärgil, ikka tahaks ju pisut mingeid muudatusi tubases elamises. Esimene mõte oli neid lihtsalt vaasi sättida. Kõik suured vaasid on mul aga klaasist ja seega mittesobivad neid oksakesi hoidma. Igaks seitsmeks juhuks olen panipaika hoiule pannud suuri 5. liitriseid plastikust veepudeleid. Pärast mõningast juurdlemist tuli mõte, et just sellest pudelist saab lillevaas. Lõikasin pudelikaela ära, panin kivi pudelisse ja n.ö toorik oli valmis. Kivi toob kohe silme-ette seitsme kitsetalle muinasjutu, kuid mina seda pudelit siiski uputama ei läinud ja pudel pole hunt ka. Kivi sellepärast, et mu vaasike lihtsalt ümber ei kukuks. Ümbrise otsustasin kududa takunöörist. Kodustes varudes oli  kaks eri tooni kera olemas, silmaga ei osanud üldse arvestada, kui palju seda kuluda võiks. Kudusin siis kahte triipu, s.t ühest kerast kaks rida ja teisest kerast kaks rida, jäi kenasti triibuline. Aegajalt mõõtsin ja kusagilt maalt selgus, et nööri jääb puudu. Seega tuli appi võtta seljapesemise nuustik. Olin kunagi heegeldanud seljaküürimiseks takunöörist nuustiku. Nüüd läks seegi loosi. Harutasin ja kudusin ning kudum sai uued teistvärvi triibud. Mis ongi minu arvates äge. Kõnniringid viivad mind järveäärde, kus kasvab pilliroog. Neid pillroo-tutsakaid nähes kangastus kujutluspildis just täpselt selline ikebana nagu tarvis. Läksin siis väikese pilliroovihaga koju ja seade sai selline. Mitte küll kevadine, aga tore ikka.

Kuna aga neid õunapuudelt saadud võsusid tekkis hunnik, siis tuli veel üks mõte. No näed, materjalid toovad mõtteid sagedamini, kui miski muu. Iga-aastane probleem on jumikas. Mulle meeldivad need sinised rukkilillelaadsed õied, aga see põõsas ei hoia vihma ja tuule käes oma vormi ning kipub lamanduma, mis on üsna näotu vaatepilt. Punumise mõte on tegelikult mul ammu olemas olnud, aga see õunapuuvõsude hunnik tõi punumise taas meelele ning sai teoks ka. Mees tõi metsast postid, mis on minu hinnangul pisut liiga jämedad, aga vinguma ma ikkagi ei hakanud. Ja eks sellel jämedusel on ka oma loogika, miski peab seda kremplit ka koos hoidma. Visuaalselt oleks muidugi vähe peenemad puujupid kobedamad. Igatahes esimese sellise punumise kohta käib kah. Kui lilled rohkem pikkust viskavad, siis muutub kõik kenamaks. Ja ega sel punumisel praegu ka suurt viga ei ole.

Päevad on praegu väga mõnusad: päike, soe, linnud laulavad, mesilased sumisevad, liblikad lendavad,  pikad pühad olid. Ja muidugi munad ja kevadised kaunistused toas. Mune värvisime koos lapsukestega, said sellised kenad, sibulakoorelised. Kuid üks kevadine kaunistus tekkis ka tuppa, sest kõik tallel olnud tibud tuli välja õngitseda ning lasta neil aastal korra tuulduda. Pärja aluse olin varem valmis meisterdanud.

Palju oksi on sellel kevadel ära reliseeritud :)

Muuhulgas ka Ott

Mis uudist või mis põnevat on, saab küsida külla minnes või kellegagi kokku saades. Januneme enamasti millegi uue ja erakordse järele. Mis siis meiepool uudist? Ei midagi erilist, aga suur põder kõndis põllul, harakapaar on tagasi, kass ei ööbi enam toas, kask lõpetas oma neste andmise, põllud kultiveeriti, lilleseemned on mullast tõusnud, pellargoon on juured alla ajanud, isa käis kalal, pesamuna käis proovipäeval, mälumängisin üsna edukalt, osalesin klubitöös, kus ei kokutanud ja seltsitöös, kus suutsin end kehtestada, küpsetasin ja keetsin ning võõrustasin, sain aastakese vanemaks. Uudiseid kui palju. 

Lisaks käisime Oti filmi vaatamas. Mulle meeldis, kuigi ju rallifänn ma ei ole, aga nii kauge ma sellest teemast ka ei ole, et ei tea, kes on Ogier, Loeb. Film oli hästi intensiivne, kaadrid vahetusid, võttepaigad vahetusid kiiresti, kuid oma südamlikkus ja Oti selline põhimõttekindlus ja ehedus, tulid sellest filmist hästi esile. Ka mehed nutavad, kui kõik ei lähe alati soovimööda, ja pisaraid filmis oli, nii härdus- kui kaotus ja vihapisaraid. Ilmselt võiksid kõik noored seda vaadata, sest motivatsiooniks on selline ühe mehe arengusiht ja -pilt, väga hea. Ott on iidoliks sobiv isik, tema olek ja üldine look toetavad seda. Igatahes meeldis ka see, et minu pinginaaber naeris ja elas üldse väga häälekalt kaasa, mida ta muidu elus ei tee. Naerma ajas muukeelsete Järveoja hääldus, muidugi muuhulgas.

Kevadest ja ilmadest, lastest ka

Ilmad on olnud sel kevadel nii ilusad, et liblikad, mesimummud ja lepatriinudki on end peidukohtadest nähtavale toonud. Sookured juba huikavad ja linnud laulavad kevade laulu. Ei mäletagi, kas kunagi nii vara on meil  kodus kõik korralikult riisutud olnud, vist mitte. Seekord olen kõik platsid jõudnud üle rehitseda, õunapuuoksad on saetud ja praht põletatud. Virkust soosivad need ilmad.

Muidu on tegemisi üsna mitmel rindel. Kask jookseb mahla, seega rändan kaks korda päevas metsa ja varud rändavad omakorda sügavkülma.   Õuegrilli hooaeg on avatud. Tütreke algatas. Testisime mitmeid erinevaid valmisgrilli maitseid, põllult sai lisandiks juba murulauku ja kraaviäärest naati. Kõik maitsesid head, ka minu tehtud peedisalat ja õnnestunud kurgipurgi valik keldrist (kõik kurgid ei ole head, huvitav, miks küll?). Samuti oli tema algatus osaleda restoranipäeval. Valik jäi Umberto restoranile.  Polegi ammu sellist kunstipäraselt seatud roogi maitsnud. Igatahes mereannid maitsesid hästi ja üleüldse oli kõik suurepärane, ka küüslaugujäätis. Kohvide maailmast oli mul teadmata, mis on macchiato, seega sain ühe n.ö sõrmkübaratäie mõrudamaitselist kohvi. Nüüd siis tean, et see macchiato ei ole minu jook. Aga restoran oli muidugi tore, vaade õhtusele Pärnule ilus ning ega me väga sageli sellist oma aega ka eriti ei ole võtnud. Seega läks kõik täie ette.

Täna on aga pesamunal esimene tööintervjuu. Eks muidugi närv on sees, sest need esimesed on ikka hirmutavad. „Kui küsitakse, mis on sinu halvim iseloomujoon, siis ma küll ei oska vastata“, arvas ta hommikul. Ütlesin, et mõtlen sellele ja annan talle teada. Kõike ei taha ju tööpakkujale öelda ja ennast on üldse väga raske analüüsida või õigemini, endale on raske neid vigu tunnistada. Ja kui oma vead kõik ridamisi letti laduda, võib ju juhtuda, et nii vigadega mind ei tahetagi tööle. Iga algus on raske. Aga kui ikka tõepoolest alguseks läheb, siis on ju see ka omamoel algus mullegi, ja seegi on raske.

Ei mingit ruttu

Elukiiruse vahele tuleb teha  vahepeal vaherahu. Ikka on tõtlemisi ja käimisi ning olemisi, mis annavad elule sisu ja värvi, kuid toovad ka kiiruse mõttes üleliigset pinget kaasa. Käisin iseendaga vaherahu tegemas hooldekodus, külastades oma tädi. Olen varemgi tundnud, et temaga rääkides ja seal hooldekodus olles, tuleb minusse mingi iseäralik rahulik tunne. Tädi on juba 86 ja tema mäluke ei ole enam kõige paremas toonuses. Selle tunni jooksul, mis ma seal istusin, jõudis ta küsida vist mingi kümme korda küll, kuidas tööl läheb, kas mehel ikka on tööd, mis sa siis linna tulid ning rääkida oma kõnniringidest. Samas kaugmälu on tal suurepärane. Seda, kuidas ta Venemaal koolis käis ja kolhoosis tööl oli ning millal Eestimaale tuldi, need seigad on osalt ka faktitäpsusega meeles. Ma ei oska seda seletada, miks teda kuulates tunnen ma endas kõikide pingete maandust. Tema suhteliselt karehäälne monotoonne jutt mõjub kuidagi eriliselt. Ta ei kritiseeri ja kurda, ei hala ja ei kaeble. Eilse ja üleeilse kohta temalt enam adekvaatseid vastuseid ei saa, kuid selle kaugema aja kohta saab teavet küll. Maailmaeluga ta enam ka kursis ei ole, kui ongi, siis vaid selleks lugemise hetkeks, kauemaks ei jätku mälu. Kuid vaatamata kõigele on temas mingi usk, lootus olemas, ta ei ole millelegi käega löönud. Vähemalt sellele osale, millest ta aru saab, mida ta mõistab. Või on hoopis see hooldekodu aura see, mis paneb aja kulgemise pausile nii hoolealustel kui ka külastajatel? Seal olev aeg on omamoodi seisev, enam midagi erilist oodata ei ole, veeretatakse oma päevi tasahilju õhtusse, ei mingit ruttu ega kiirustamist.