teisipäev, 30. oktoober 2018

... ja neli õhtut


Mida sügisepoole, seda lühemad on õhtud. Hommikul on oma siht, aga õhtud lihtsalt kaovad kusagile. Mida ma siis oma õhtutega peale hakkan. Mõtlesin siin, et vaatan…nii neli õhtut.
Laekun töölt, jõudsin täna pisut varem harilikust tööpäevast. Koer on õnnelik. Söön eilseid kotlette. Ilm on ilus, päike särab taevas nii kutsuvalt, et otsustan minna õunapuulehti riisuma. Mis sellest, et osa neist kinnitub veel puudele. Riisun hooga neli kärutäit. Mõnus on sahistada, sest lehed on kuivad ja lendlevad. Vean eeskojast toalilled tuppa, aitab suvitamisest. Hakkab hämarduma, kolin tuppa. Panen pesumasina tööle ja teen õhtusöögiks n.ö pelmeenipitsa minumoodi. Selle pitsa koostises on pelmeenid, juust ja tomatid. Neist viimsed olin eelnevalt kasvuhoonest toonud. Pitsa küpseb, sätin asju oma kohtadele tagasi (kes neid küll paigast ära ajab?), panen pesu kuivama. Sööme, pesen nõud. Maandun teleriette ja heegeldan oma südamekesi. Lõppeb näosaade, lähen tuttu. Enne uinumist loen mõne lehekülje.
Jõuan koju, koer tuleb suure rõõmujooksuga mulle vastu, limpsab paar korda minu kätt ning hakkab autot nuusutama – selge, autol olevaid välismaailma lõhnasid armastab ta minust rohkem. Küljeluu on kodus ning esitleb mulle uut lillelauda, mis minu idee ja palvekohaselt valmis sai. Kiidan heaks. Kostüüme vahetus ja hakkan süüa tegema. Maksakaste ja kartul on meil käigupealt väljamõeldud menüüs. Veel on mõned söögikõlbulikud tomatid kasvuhoones, need saavad salatiks. Sööme kahekesi, pesamuna on oma käikudel. Pesen nõud ning hakkan lilli oma uuele laule sättima. Võra-sõrmlehik ei sobitu üldse sinna. Lohistan ta siis teise nurka. Panen pesumasina vurama. Uskumatu, aga nii möödaminnes on kell saanud juba 20.00. Vaatan „Kodutunnet“ ja seda vahvat saadet erilistest eestlastest ning ühtlasi heegeldan südameid. Laekub pesapoeg. Mina hakkan magama end sättima. Loen mõne lehe ja adjöö.
Jõuan koju, vihma kallab ja koer on märg ja näeb väga rääbakas välja, ent tema jällenägemisrõõm on endine. Oh üllatust, elekter on läinud. Söön eilset maksakastet. Olen üksinda kodus. Otsustan, et osalen ühel õhtusel loengul, sest mis ma üksinda ja pimedaga ikka peale hakkan. Lähen vaatan hooldekodus oma tuttava vanainimese üle, tal ei ole hea päev olnud. Kuulan loengu ära, midagi uut just teada ei saa, aga kordamine on tarkuse ema. Jõuan koju, elekter on tagasi. Teen tule katlasse,  kutsun koera tuppa, käpad on tal porised, peseme neid. Pesen kraanikaussi maandunud nõud ning sätin asjad kappi. Vaatan AK-d ja ootan õhinaga Pulssi. Mulle meeldib see seriaal. Laekub poiss. Sean end magama, enne loen mõne rea pooleliolevast raamatust.
Jõuan koju koera rõõmsa kalpsamise saatel. Taevas on ühe korraga suured tumedad vihmapilved ja päike, seega see maale langev valgus on väga müstiline. Poiss teatab, et kass oli püüdnud toast hiire kinni. Vahetan riided ja teen kiirkorras praekartuleid ja salati. Lähen õue. Üks tore tuttav naine tõi mulle kolm taime, mis vajavad mulda istutamist. Ühe jaoks on vaja ka väikene peenar kaevata. Lisaks on koer üle väga hulga aja pahandust teinud, lillepeenart kaevanud ning tulbisibulad mullast välja kraapinud. Teen sellegi korda. Vahepeal on vihma tibutama hakanud. Hämardub vaikselt ja lähen tuppa. Pesen nõud. Külas on ka üks väikene piiga, seetõttu sätin suurele ja väikesele näksimist: on ju igavesti vahva näha, et suur vennapoeg mängib väikese vennatütrega lauamänge. Natuke koristan ja heegeldan südameid. Vaatan Pealtnägijat ja Malluka sügist: üks tasakaalustab teist. Tahaksin vaadata ETV2-e pealt filmi Teine armuke, kuid millegipärast ei näe subtiitreid ja lepin siis Pilvede all vaatamisega. Loen mõne rea ja adjös.

pühapäev, 21. oktoober 2018

Neli hommikut...


Tore tuttav, juba pensionieas naine rääkis oma hommikutest: kuidas ta neid naudib koos oma kohvitassi, ristsõna ja terrassil istumisega. Tema sõnul on elu ilusaim aeg. Mis paneb ja pane ka kulmu kergitama. Ühest küljest tahaks rahu ja kulgemist, teisalt on tegus olemine ka ikka väga oluline. Too naine on tegus muidugi ka, kuid see ei ole enam kusagile kiirustamise arvelt. Tööl käiva inimese hommikud on enamasti kiired. Kuigi tõusen alati sellise varuga, et ei pea ülepeakaela tormama. Mõtlesin siin, et võtan vaatluse alla mõne päeva jagu hommikuid. Kui üldiselt tunduvad nood kõik üheülbalised, siis … vaatame….
Hommik, läbi une kuulen küljeluu äratust, piilun oma telefoni, kell on 6 alles. Tukun edasi, see napp 40 minutit päris ärkamiseni on magus. Vean end üles, teen virgutavad veeprotseduurid, tatsan kööki, telekas käima, panen veekannu tööle, kohvipuru tassi. Kohv valmis, teen kaks võileiba. Veel on panna viimase oma kasvuhoonekurgi viilud leivale. Lähen ajan pesamuna ärkvele. Koera on mees õue lasknud. Sätin pilla-palla olevaid asju korda. Panen hommikumantlile päris mantli peale, viin pesapoju bussijaama. Tagasi koju jõudes tõuseb vares elektritraadilt lendu ja meie mustakiisu jookseb sealt samast kodupoole - huvitav, kas neil oli miskit tegemist omavahel. Lähen tuppa ja hakkan end sättima. Viieks minutiks istun veel tugitooli ja heegeldan ühe südamekese lõpuni, samaaegselt kuulan Hommiku TV ajalehtede tutvustusi. Tuleb tööle minna. Päike on tõusnud ja tõotab tulla ilus päev.
Hommik algas juba enne äratust, sest millegipärast ärkan juba pool kuus. Tuppa paistev kuukiir on loonud kummalise laigu keset tuba. Pikutan äratuseni. 6.38 kostab see signaal. Millegipärast pean ma äratuse seadma kiiksuga: 38, mitte 35 või 40. Veeprotseduurid, telekas käima, kohv ja kaks võileiba ikka meie oma kurgiga. Hõikan pesapoja üles. Täna peab meie kutsu oma päeva toas veetma, sest põllumehed harivad põldu. Seega lähen temaga õue, et ta peaks päeva toas vastu. Viin poisi bussile ja sätin end tööleminekuks korda. Üks pann on õhtust pesemata jäänud (see tüütu pann, mida kunagi pesta ei viitsi), pesen ära. Istun enne tee(öö)le minekut ja heegeldan ühe südame. Hommiku tv-s on Liisa Oviir leidnud teemaks vanainimeste üksildus. Sõidan tööle ja raadioprogrammis räägivad teised tegijad seda sama teemat. Päike tõuseb täna läbi pilvevihu ja see vaatepilt on kaunis. Jõuan tööle, kuid võtmed jäid koju. Kihutan tagasi. Selle tulemusel hilinen viis minutit.
Hommik algab taas enne äratust, kiisu on end kerinud minu jalgade otsa magama, seega ei raatsi tõusta enne märkuandvat helinat. Veeprotseduurid, telekas tööle, vesi keema, kohvipuru tassi. Valan keeva vee peale ja oh häda, käib krõps – tassil põhi alt läinud, kohvipuru ja vesi lainetavad mööda kapipealset laiali ning niriseb otsapidi ka põrandale. Minu monklus on kohvitassi suuruses (ca 300ml), üks selline mul on, kuid pere vanim vedas oma kodust tasse vähemaks ja just eile mõtlesin, et vahelduse mõttes on see tema toodud klaastass kohvile paras. Säh sulle tassi! Teen uue kohvi oma vanasse tassi, ja võileivad, ajan poisi üles. Lasen koera õue ning panen talle söögid-joogid kaasa. Viin poisi bussile. Hommik on mattunud piimja udu sisse, vastutulevad autod ilmuvad ootamatult nagu kummitused udust välja. Kodus küürin kapipealset ja põrandat. Sätin end minekuvalimis. Haaran kaasa eile õhtul küpsetatud koogi, sest tänane tööpäev lõppeb üritusega. Tuleb pikk ja põnev päev.
Hommik, kell on 5.00. Seekord on eriti varajane äratus. Ikka traditsioonilised veeprotseduurid ja seejärel kohv ja kaks võileiba mahuvad vaatamata kellaajale kõhtu. Lasen koera õue, panen söögi talle kaasa. Teen end minekukorda, s.t riided ja kerge make up. Panen veel oma reisikotti hügieenitarvete koti, pakin kaasa mõne koogitüki ning asutan end minekule. Väljas on kerge udu ja kottpime, natuke niiske.  Ees ootab pikk sõit ja pikk päev.

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Lihtsalt


Kõndisin läbi udu tööle, tuul oli vaikne, vaid haned kädistasid kusagil udus. Oli päris mõnus kõndida omas tempos piisava ajavaruga. Loodus on praegu ikka veel super ilusates värvides. Mõnikord pakub päikeseloojang nendele värvidele lisa. Selline oli laupäevaõhtune loojang. On tuline kahju, et ei saanud siis end sättida kusagile mereäärde vaatama suurejoonelise värvidemänguga loojangut. Udu hakkas vaikselt tekkima juba õhtul ning päike kerges uduvines saatis taevakaarele midagi sellist, millest ei oleks tahtnud ilma jääda. Aga vot kohustuste ja igasugu asjatoimetuste vahel olev vaba aeg ei suuda end kuidagi looduse vaatemängudega ühele ajale ajastada. Ei saa ju planeerida randa minekut just sellele loojangu hetkele, kui see on eriti ilus.
Muidu läheb töiselt. Kõik aiakraam on juba mõnda aega hoiule pandud oma õigetesse kohtadesse. Sibulatel oli ka mingi koht olemas, aga eks neid kohti tuleb aeg-ajalt muuta ka. Kasvõi sellepärast et oleks vaheldust ja elul oleks rohkem põnevust või hoopis selleks, et mees saaks siis nuriseda, et jälle oled sa selle asja asupaika muutnud. Heegeldasin uue kotikese sibulatele. Varem olid sibulad kastis, mida sai tõsta kord siia, kord sinna. Nüüd ehk jäävad paigale. 
Õunamahla ei ole ma ammu enam teinud, pole joojaid. Aga kui keegi niisama lahkelt pakub, ega ma siis ei ka ei öelnud. Võtsin vastu ja panin sügavkülma. Sügavkülm kipub aga sügisel üleääre ajama ja nii olin sunnitud sellest mahlast siirupit tegema. Vähemalt värvus purkides on ilus kuldne, harmoneerub hästi sügisega.