Et oleks nagu fifty-fifty

Kui kerge on kellegi lugulaulu sisse sattuda, tee midagi pisut teisiti ja võidki juba olla. Pildile sattuda on veelgi kergem. Olen isegi teinud pilte, millele on jäänud kõrvalised isikud peale. Ma üldse ei imesta, kui sattusime täiesti tahtmatult ka kellegi loo sisse. Seega panen vastukaaluks kirja oma lugulaulu. Et siis oleks nagu fifty-fifty.  Nimelt on meil kutsu ja see kutsu peab olema oma piirides (selleks, et ta seal püsib, on teda õpetatud ja meetmed on samuti kasutusel). Aga koer on loom ehk elusolevus ja teadupoolest on neil instinktid ning mõnikord katsetavad niisama piire. Peaaegu nagu inimesed noh.😉  Igatahes mingil põhjusel astus ta lubatud piiridest üle ja sattus suurele teele. Õnneks oli olemas ka tähelepanelik inimene, kes sellest meid teavitama tuli. Ütleja sai tänatud ja koer riielda-sakutada. Ütlejale ei jäänud paraku see sakutamine märkamata ja järgnes konkreetne hoiatav lubadus instantside poole pöörduda. Mina seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel, süles kloppimist ootamas vaibad: kas minna ütleja poole või koeraga riidleja poole, kas keelata ühte ja õigustada end teise ees. Valisin õigustamise. Kinnitasin, et me ei ole loomapiinajad ja me armastame on looma. Ma ei tea, kas see ütleja uskuma mind jäi, aga niipalju minu selgitus mõjus, et pärast mitmekordset armastuse-kinnitust läks ära.

On ääretult tore, et on inimesed olemas, kes märkavad ja julgevad sekkuda. Kuid on ka teine äärmus: ülereageerijad. Saan aru, et kõrvaltvaatajale hetkepilk võis jätta küll mulje halvast kohtlemisest - koer maanteel, siis saab nahutada – mis muud kui loomavastane vägivald. Alati ei ole asjad nii nagu näib, nad võivad olla paremad, aga ka hullemad. Meil oli see lihtsalt halb ebaõnn, et ta maanteele üldse sattus. Vati sees ei kasvata me siiski ei lapsi ega koeri. Kui on ikka üle lubatud piiri mindud, siis järgneb mingigi reageerimine sellele. Koer mõistab hääletooni ning kohest reageerimist. Ei oleks ju ootama saanud jääda, et võõrad silmad kaugenevad ja siis hakkame nahutama. Koer ei oleks enam mitte muhvigi aru saanud, mille eest. Nii et olen kaks-ühes tunnete meelevallas: tänulik ja solvunud, ning ei saagi aru, kumb osa suurem on. Jälle nagu kits oma heinakuhjadega. Peaks tänulikkus.

Igatahes on see vaene meie lemmik sattunud juba kaks korda tüliõunaks. Ütlen ütleja sõnadega: milles loom süüdi on. Tõesti ei ole, kõik tuleneb alati inimesest. Ka see kuidas me nähtut hindame ja sellele reageerime. Tema vaeseke ei tea sellest midagi, et tema see tüliõun on, mida ta muidugi ei ole. Lihtsalt on nii juhtunud, sattunud. Kui ta ise sellest aru saaks, siis ta kindlasti hoiduks igast jamast, sest temapoolne armastus on ju tingimusteta. Ja ei ole meiegi mingid tülitsejad, jummalast rahumeelsed inimesed, aga vot oma eest ikka solvud ja seisad. For ever.

Natuke lapse sulgi ja veidi enda omasid ka

Ma ei teagi, kas tal oli materjali puudus, et ühele n.ö lõuendile kaks pilti joonistas. Igatahes on meie rändur joonistanud, enne seda kui ta ränduriks hakkas, papi ühele poole prohvetliku kiisu ja teisele poole meie eelmise perelemmiku. Musta kiisu joonistas ta esimesena, kuigi toona meil musta kassi ei olnud. Meil ei olnudki siis kassi. Nii et modelli joonistusel kasutatud ei ole. Pigem on see nagu ennustus või soovitus: võtke (võtate) must(a) kass(i). Meie must kiisu tuli meie elamisse aastaid sellest joonistusest hiljem. Kutsu on aga joonistatud juba modellilt ehk meie armsa spannu järgi, keda ma nutan tänagi veel taga, aga loomad on ajutised kaaslased ja mõistusega saan aru, et tema päevad saidki kesta vaid nii kaua.

Kuna pilt oli ja raami ei olnud ning seda seinale ka riputada ei saanud, siis leiutasin juba pikemat aega pildile midagi raamilaadset ümber. Tegelikult olen seda leiutanud vaat et oma seitse aastat. Kõik esimesed ideed ei kõlvanud kusagile, kas siis olid rasked teostada või hoopis võimatud teostamiseks. Viimane papi-idee aga läks asjaks. Raske oli välja mõelda raami, millel ei oleks tagust ja mis laseks paista mõlemat joonistust.  Eks minu ideed on aeg-ajalt sellised, mille minu meespool peab ka heaks kiitma, sest endale ebamugavad idee-osad delegeerin kõik rõõmsasti talle. Kusjuures temalt tuleb omakorda häid ideid juurde.  Näiteks see sisemine ja välimine nöör, millest üks raamib pilti ja teine pildiraami. Nii et pildiraamiks on kaks papitüki, millele liimisin linase riide tükid ning pilt ise on kahe papi-raami vahel. Kuna mul jätkuvalt puudub asjade lõpuni nägemise võime, siis nüüd ma vaatan, et oleksin võinud neid kangatükke pisut teisiti liimida, aga … jääb nagu on. 

Eile õhtul tuli mul nööpide liimimise mõte kutsu pildile ja täna ma vaatan, et nööbid küll, aga miks ma neist käpajälgi ei teinud? 

Praegu on nii, et rohkem vaatab meie poole kutsu pilt, kiisut elusuuruses näeme ju iga päev. Hetkel on tal kevad südames ja hinges rahutus, eile küsis sada korda õue ja sada korda tuppa tagasi. 

Nii et seekord ehin end siin põhiliselt oma lapse sulgedega, sest joonistused on kõige armsamad ja ilusamad, seejärel tegelikult kalli kaasa sulgedega, kes aitas mul raamid väljalõigata ja mõtet arendada, ning ise panustasin ikka ka ;)