Teisipäev, 24. märts 2020

Kannatliku meelega



See vaip on minu selle talve töö. Jaanuaris vaatasin, et mehel edeneb see ehitustöö nii ägedas tempos ja mina ei ole mitte kui midagi meie saana-majakese heaks teinud, seega hakkasin kibe-kähku punuma. Ostsin K-rautast vaiba alusvõrgu ja asusin sõlmima. Sõlmisin umbes 14000 paela-lõnga jupikest. Hamster nagu ma olen, on mul ikka veel kodust tagavara, mis tuleks ideaalis ära kasutada. Näiteks pean ma takunööri nii ägedaks materjaliks, et olen kõik jupid ka alles hoidnud, sest mine tea, millal vaja läheb. No ja nüüd oligi nii, et läks vaja. Tegelikult tuli ka puudu, kuid eks nagu ikka, mõtlesin jooksvalt oma mõtteid ümber ja kasutusse läks veel koduses kapis leiduvaid materjale: roheline ja pruun tundmatu koostisega lõng. See roheline on väga armas värv ja andis inspiratsiooni kogu sauna eesruumi kujundamiseks.
Ega see sõlmimine just mingi imetore tegevus ei olnud. Esialgu oli ju huvitav, aga no 14 000 sõlme, seda ikka andis sõlmida. Aga ettevõtmine viib sihile sel juhul, kui kannatust on rohkem kui kassil ja minul seda ikkagi on. Siht oli silme-ees ja kujutlusvõime genereeris valmis vaipa meie saunaruumis. Iga alustatud asi saab ju valmis, kui sellele end pühendada.
Loodan, et meil kõigil jagub selles koroona-jamas kannatlikku meelt, mis muud. Küll kõik läheb ükskord mööda.

Reede, 20. märts 2020

Elutempo aeglustaja


Möödunud nädalal oli nii kiire, et pea igal õhtul jõusin koju alles pool üheksa õhtul. Traditsiooniliselt oli esmaspäeval trenn ja sealt edasi tegemisi jätkus: teisipäeval klubiline üritus, kolmapäeval kino ja koolitus, neljapäeval töised tegemised ja reedeõhtune sündmus jäi lihtsalt ära, sest ühtäkki oli alanud isoleerimine. See tähendab suur kiirus sai hoobilt mööda ja enam ei pea kusagile minema, ei kinno, teatrisse, külla, šoppama jne. Õnneks on ikkagi tööle asja, kuigi ka see toimub pisut teisenenud kujul.

Kusjuures tegelikult on väga tore õigel ajal koju jõuda, kodus asjatada ja mitte tormata. Mind see kiirustamine on muutnud alati närviliseks. Samas ei raatsi ju loobuda teatrist, kinost, reisimisest jms. ja nii saigi pidevalt ülebroneeritud oma päevad.  Nüüd aga kui varianti ei olegi, pole ka häda. Kuna olukord tundub pikema prognoosiga, siis ilmselt jõuan ka kappide koristamiseni.

Meie koduõppija just väga õnnelik antud olukorra üle ei ole, sest meie kodus olemine ja elamine ongi nagu elu vanajumala selja taga, kus sa ei näe sõna otseses mõttes ühtegi inimest peale oma ema ja isa. Ei ole just unistuste elu noorele hingele. Seda enam, et ära jääb klassiekskursioon, trenn, s.t kõik mis kooliväliselt rõõmus valmistas. Katsun ikka meelde tuletada, et mida muuta ei saa, seda pole mõtet vaenata.

Nii on, et kui miski on kaugel, siis on see nagu taust kusagil, mida sa lihtsalt konstateerid kui fakti. Kui see viirus oli Hiinas, tundus see kaugel ja meisse mittepuudutav. Itaalias levides oli ka veel kusagil seal, mis meile ei mõju. Oli ju arvata küll, et see on vaid aja küsimus, millal see viirus nagu rändlind, kohale lendab ja nüüd siis olemegi paanikas siin. Kõik uudised külvavad ühtepidi vajalikku infot ja teistpidi vaid paanikat. Ma ei teagi, kas ma kardan, veidi vast ikka.

Aga vaatamata viirusekartusele on kohale jõudnud kevad, mõni päev näitab end isegi päike, lumikellukesed lõpetavad õitsemist ja krookused alustavad, Vaarikapõõsast saab korjata naati ja longuslaugu lehed on ka juba nii pikukesed, et kannatavad salatisse korjamist. Ka mustsõstrapungad on niipalju punnis küll, et neist juba teed saab. Nii et mis seal ikka, katsume viirused eemale ehmatada varakevadise värske kraami, rahuliku meele ja optimistliku meelega.

Neljapäev, 12. märts 2020

Kaardi tegemine


Kordan ennast taas, et ma ei ole just suurem asi kaardi meister, kuid see asjaolu ei takista neid meisterdamast. Seekord heegeldasin erivärvi lillekesi ja sättisin neid kartongile. Kaart läheb minu armsale ämmale. Võib olla oleks lihtsam ja saaks ka efektsema asja valmis, kui osta poest erinevaid kleepse, sitse, pitse, aga mina tahaks ikka oma koduseid varusid hävitada ja seega ei soovi kübetki uusi meisterdamise asju osta. Kipub ju nii olema, et kui miskit materjali ostad, siis midagi jääb alles ja sellest „midagist“ ei valmi enamasti rohkem midagi.
Seekord heegeldasin varem heegeldatud niitidest ja pärlid on ka kusagil varem kasutuses olnud. Ka kartong on kaustiku tagakaas. Vaid kohvitassialus on uus. Aga minu arvates sai kaart päris uueväärne, sest ma ei haruta ju väga kulunud linikuid ja korja ka väga tuhmunud pärleid. 
Igatahes, ise olen rahul ja ämm ka kindlasti. Midagi hella ja õrna ka siin koroona-paanikas.


Neljapäev, 5. märts 2020

Vahepeal on nii


Vahepeal on olnud talv ja järg on jälle kevade käes. Seekord oli see talv "rekord" pikusega, kõigest kolm päeva. Kuigi et jah, linnukese sain kirja, sest koos perepeaga valmis lumememm ja suusad panin ka korra alla ning umbes 4 km jälgi lumele tallasin samuti. Tänaseks pole suusajälgedest haisugi ja lumememmest on alles ka vaid porgand. Aga sellel lühikeseks jäänud talvel on vähemalt üks suur pluss – ta andis kevadeootuse tunde. Ja kevade moodi näeb meil kodus kõik välja küll: kõikjal uputab, nii puude kui põõsaste alused on vett täis; põõsad on kohati pungas ja katsetuseks panin kasvuhoonesse ühe kartuli maha.

Muidu elan ja olen siin tasa ja targu, enamasti tööle-koju trajektooril. Tegelikult olen ma isegi tubli, sest olen suutnud ka korra nädalas end trenni vedada ja eriti tubliks võin pidada end selle eest, et saan hakkama ka sellise üldise treeningkavaga, kus on nooremad ja veidi vanemad koos. Mina, kes ma trenniinimeseks end üldse ei ole pidanud, tunnen end lausa motiveeritud ja hästi. Kõiki hookus-pookusi kaasa küll teha ei saa, aga enamusest võtan osa. Ja kui nii ei saa, siis teen omamoodi.

Käsitöiselt teen ühte suuremat asja, kus on vaja kannatlikkust ja materjali. Neist esimest mul on, teisega kipub jama tulema. Käsil on mul tegelikult üks vaip. Mõtlesin, et annan oma panuse ka saunamajja. Mees on niivõrd tublit tööd teinud, tahaks siis ka, et minu väikene tegemine oleks samuti tema tegemiste kõrval.

Meie koeral on juubel, saab juba 5 ehk siis korrutades 7-ga teeb inimeludes 35. Selline ilus iga peaks olema. Ise ennast 35ks mõeldes oli tegelikult küll tore aeg, sest oli veel nooruslikku jumet ja samas oli igasugu puberteetiline põdemine möödas, teadsin kuidas olla ja mida tahta. Oma kutsut vaadates tundub, et tema teab ka mida tahab ning selline noorusele omane tormakus on samuti möödas. Me klapime väga hästi. Eile oli nii hirmus ilm, et olin hea peremees ja jätsin ta tuppa kogu päevaks. Ta oskas seda hinnata, toas lollusi ei teinud ja oli minu kojunaastes ütlemata õnnelik.

Ja üleüldiselt ongi põhjust olla rahul, roosa ja rõõmus. Kurtmise kohti on vähe ja needki enamasti kõik sellised, mida ise muuta ei saa sh koroonad ja muud jamad. Ehk läheb mööda ;)