Kolmapäev, 26. veebruar 2014

Pommiauk või suurusehullustus


Allikas:Internet


Hiljuti tähistasime kodumaa aastapäeva. Sellised tähistamised tõstavad vähemalt korraks patriotismi meis enestes ehk pisut kõrgemale skaalale kui ta muidu omas argipäevas on. Millegipärast igasugu igapäeva jamad ja ei teagi mis, panevad meid tihti küsima, kas sellist Eestit me ikka tahtsime.
Mina võin käsi südamel öelda, et ei teadnud mitte mingit moodi tahta. Lihtsalt oli rõõm iseseisvusest ja uudsusest (vanal Eesti ajal ju ei ole elanud). 

Aga aeg läheb omasoodu ja üha enam kostub kõrvu virinat, nurinat, häda ja viletsust. Kui aus olla, ikka vingun ise ka mõnikord. Aga mis mind häirib (muidu ei kirjutaksi, aga häirivast saab vabaneda mingis mõttes ka kirjutades)? Mind lausa hullu moodi häirib meie suhtumine ja  suurusehullustus. 

Ma ei ole elus palju kolinud, vaid mõned ühekäe sõrmedel loetud korrad, aga suhtumine on nagu ühe vitsaga löödud. Ilmale tulin  ühes väikeses külas, tuli välja, et see on „pommiauk”.  Pärast oma kõiki koolis käimisi kolisin teise natuke suuremasse külla, ja vaatamata sellele, et seal elasid suht tegusad ja toredad inimesed oli ka see „pommiauk”. Nüüd elan kolmandas külas ja pommiaugust ma välja saanud ei olegi :D 

Tegelikult on küsitav, miks me nii suhtume, kuigi osalt oma kodukanti ikka armastame ka. Minu arvates saab elada igal pool, ainult mõnel pool on loodud infrastruktuur parem , teisal on loodus ilusam jne.  Pigem nimetaksin ma seda oma kodukoha mahategemist lihtsalt suurusehullustuseks. Mis väike pole hea. 

Kui vaadata ka meie tarbimisi, siis „pommiauk” lööb ka siin välja. Maapoes vaatavad inimesed, et oh, siin nii väike valik ja sõidan linna ostma (tõepoolest kõiki asju maapoes ei müüda), väikese linna elanik vaatab, et meie kauplustes nii väike valik, sõidan ikka pealinna pigem. Pealinna elanikke olen ka kuulnud virisemas, et valik on väike, asjad kallid ja nii minnakse Helsingisse. 

Ja mis siis saab meie väikestest küladest, mulle näib, et me pommitame nad ise tühjaks…

Laupäev, 22. veebruar 2014

Las ma mängin veel



Täpselt ei mäleta, kas käisin 5. või 6. klassis, kui ema andis korralduse viia oma mänguasjad kuuri alla. Ilmselt ma ei mänginud enam, kodus oli meil ruumi vähe ja sellest tingituna ema tahtmine. Tema soov nüüd, täiskasvanuna on mõistetav. Aga toona  käisin oma nukkusid ja mõmmisid seal lauavirna otsas mitmeid aastaid nunnutamas. Mulle tundus, et neil on seal külm, kurb ja igav üksinda. Eks see piir, väike laps - suur laps on õhuke või siis pea olematu. Emale näisin suur, tegelikult olin vist väike. Ei usu, et ma neid nukke üldse oleks puutunudki, kui nad oleksid endiselt toas olnud.  
Seal lauavirnaotsas omaette olemist mäletan nii hästi, ilmselt oli see ka  pelgupaik, omaette olemise koht lisaks nukkudega mängimisele.

Natuke kiilakas, aga samas ka mitte :D
Hiljaaegu lugesin Sarah Winman´i „Kui jumal oli jänes”. See on raamat sõprus- ja peresidemetest, armastusest  ja ühest väikesest tüdrukust Ellyst, kes raamatu teises pooles on juba täiskasvanud naine. Elly ütleb nii õige lause: Mina tahan ikka veel mängida [....] kõik teised minu klassis tahavad juba täiskasvanud olla. Nad ütlevad, et ma olen teistsugune [...]aga ainult nendega koos tundub, et see on vale (lk 129).
 Salaja, salaja lööb laps meist paljudes isegi täiskasvanuna välja. Mina küll tunnen end kohati lapsemeelsena :D

Villi poosetamas oma diivanil
Uues kuues Villi sai endale uue musisuu
Oma laste asju olen püüdnud hoida, eks ka võimalused on minul olnud teised kui minu lapsepõlvekodus. Ei, ikka ära visatud ja ära antud on ka, vastasel juhul elaksime lelude kuhja all :D Aga mõned olulised asjad on ikka jäänud. Näiteks Villi, kelle ma õmblesin Burda lõike järgi ca 20 aastat tagasi. Paraku aeg ja laste usin mängimine olid tema kallal oma töö teinud - juuksed  selle ajaga hõredaks jäänud ja nägu määrdunud. Aga oma kätetööst ei ole tahtnud loobuda ja nii sai meie Villi endale väikese uuenduskuuri. Uued juuksed ja puhta silmnäo. Ka riiete lõiked olid minu mäletamist mööda selle sama Burda nukulõigetega koos. 
Peab mainima, et see juuste pähe meisterdamine oli üks kannatust nõudev töö. Oleks võinud ju valida lihtsama tehnika, näiteks juuksed heegeldada pähe, aga mina hakkasin neid millegipärast pähe sõlmima. Juuksed harutasin vanast kampsunist. Jupp nõelataha – sõlm peale – kääridega parajaks jne. – nii läks peaaegu nädalajagu õhtuid sellele nokitsemisele ära. Ja ilmselt oleks veelgi rohkem aega kulunud, aga pealae heegeldasin oma töö lihtsustamise mõttes, nii et nüüd on sellise veidra olemise ja soenguga Villi meil – nagu kiilakas ja samas ka mitte :D

Neljapäev, 20. veebruar 2014

Palju pahna



Uue paberi tootmiseks on mul hetkel vaja uurida teisi juba toodetud pabereid. Ja oi, kui palju on neid olemas - küll arengukavad ja tegevusplaanid ja analüüsid ja tulevikunägemused ja …, neid kindlasti on veel. Millegi pärast vaatavad kõik otse edasi, ja täheldasin, et ainult mõned seostavad oma tegevust ka teiste valdkondade tegevusega. Enamasti oleks ikka nagu silmaklapid peas, ajan oma rida. Samas vigadest ehk siis olnust ju peab ka õppima. No jah, asutuse jaoks ja tulevikunägemuses ei saa vist liiga palju heietada ja olnus kinni olla???






Mingi arengusiht peab ühel organisatsioon kindlasti olema, muidu võib jääda paigale tammuma. Paraku areneb muu majandus, ühiskonna korraldus omasoodu ja ühe väikese asutuse arengukava jääb õige kiiresti ajale jalgu. Ja siis on vaja taas tootma või vähemalt uuendama hakata veel kehtivat paberit. Ja see on suur töö, mis nõuab väljaõppinud spetsialiste, kellel on ka õigete sõnade rittaseadmise oskus.

Kui mõtlen oma koduse majapidamise üle, siis on ka kindlasti mingi suund olemas minu peas -  kuhu tahan sel aastal oma aiaga jõuda, millist käsitööd plaanin teha, liikumise aasta puhul lubasin end liigutada, - aga alati ei lähe nii, kuis plaanitud. Mine tea, kui plaan -  istutada lilli ja tilli - oleks paberil, siis võib-olla oleks ka tegusid rohkem. Pole katsetanud.

Tegelikult ma ei usu, et ühe organisatsiooni arengukava paneb kõike kirjapandut täitma, kui nagunii on olemas seadused, ametijuhendid ja põhimäärused. See, et ühel paberil on kirjas mõte: muutuda atraktiivseks … selleks ja selleks – ei muuda ju iseenesest mitte kui midagi. Lihtsalt ilusad kõlavad sõnad.

Ja selliseid ilusaid, ülitarkasid, kõlavaid sõnu ma siis otsin ja ritta sätin…

Palju pabereid Allikas:Internet