Neljateistkümnes

 

* On väga unine hommik, joon tavapärasest erinevalt juba teist kohvi. Keha on väsinud, aga hing on rõõmus, sest viimased päevad on nõudnud kehalt vastupidamist ja andnud hingele elamusi. Suvi ongi elamuste kogumise aeg! Küll talvel jõuab kotil kükitada. Seekord raputas Metsatöll Reiu jõekäärus sõna otseses mõttes oma muusikaga kogu minu vaimu ja kõrvakuulmise,  ja siis oli perepäev Jurmala veepargis, mis kloppis kogu keha läbi. Vanama staatusest hoolimata või tegelikult seda enam, püsisin trajektooril trepist üles, torust alla, ja nii kümneid kordi. Oli fantastiline. Kui tundus hirmus ja punane toru seda oli, panin silmad kinni. Täiesti juhuslikult sattusime ka Balti keti aastapäevale pühendatud vanaautode paraadile, mis oli just sellel hetkel, kui meie ühte kauplust otsisime, jõudnud Riias asuvale Pärnu tänavale. Väga vinged vanad motikad, autod, bussid vurasid kolme riigi lippude lehvides Leedu poole. Lehvitasime hoolega.

* Taas on kodu kord, koristamist ootajate nimistu on pikk, alates autost, lõpetades puukuuriga. Kui on kodu ja elanikud,  siis tahestahtmata tekib,  mida koristada.  Võtsin täna ette auto, eeskoja ja saunamaja.  Millal järg puukuurini jõuab, pole teada. Aga kui hoog on üleval, siis..

*Mul oli kahju, et merre ei jõudnud. Ilm on selleks väga ideaalne, soe paitav meretuul, mis tekitas suuri laineid ja vesi oli kindlasti soe kui supp. Aga jah, valikuid peab tegema ja seekord võitis kodu.

* Meie pere vanim liige ütles, et see on armastus. Töölt koju jõudes tabasin kaasa kartulikoormaga. Selgus, et tema selle suure töö päeva jooksul ära teinud. “Aga mina?”, küsisin, “Miks sa mind ei oodanud, oleks ju kiiremini ja kergemini saanud.”

* Esmalt tundus, et tuleb rahulik tikkimise õhtu,  aga tegin suure vea ja läksin korraks põllule kaema. Kurgid karjusid seal purki saamise järele, ja minu mõnus tikkimise õhtu asendus tükeldamine, purkide pesemise ja kuumutamisega.

* Kreegid oleksin ära annetanud , aga üleskutse, tulge ja korjake, ei kandnud vilja. Süda tilkus verd neid vaadates. Võtsin end kokku ja korjasin ning kuumutasin. Taas on mõni purk juures.

* Saabus pool aastat tagasi kinni pandud arsti aeg. Hommik oli nii vaikne sume, läksin varem, et jalutada ja hingata merd. Lausa hea, et oli põhjus.

* Oma jalutusringi pole ma ilma kutsata enam teinud. Kuidagi ei taha üksinda ja tõttöelda pole aega ka ja maja ümber tegemisi on. Õhtu oli aga imeilus ja hoogsalt kõndides läbisin oma 6km. Muidugi oli see ring ka natuke hingele valus  sest nii on meeles mõned seigad kutsaga. Just kodueel hüppasid mu teele kaks bambikest, hüüdsin neid küll, aga nad jooksid ikkagi oma teed.

* Vingusin juba päev varem, et vaja mul igale poole kirja panna. Ilmateade teatas imesoojast ilmast ja minna pikale sõidule ei tundunud sellepärast ahvatlev. Oleks võinud näiteks oma hoovis jalga kõigutada vms  peaasi,  et õues või rannas. Aga ega siis kokkuvõttes midagi halvasti ei olnudki. Sai 6h istutud, aga mis siis ikka.

*Kingituse võiks teha sellise, et ise ka osa saaks. Viisime sõbranna päikeseloojangu kruiisile. Parim õhtu üldse oli selliseks tegevuseks. Sume, vaikne, soe,  ilusad vaated, akordeoni onkel mängis lustakaid pillilugusid ja nii armas olemine oli. Pärast nautisime hilisõhtu linna melu ja elu on lill.

* Öö oli selle mõnusa maheda sooja ära viinud, aga ega see,  mis asemele tuli, pole ka halb. Eilne sõidupäev oli tänane väss, aga õhtuks ju ka plaanid. Muinastuled ja kaks kolmanda kooliaegset . Kontsert oli ilus, meeldis väga, sest head muusikud ja väike armas kuulajaskond. Meie eesmärk oli ju vestelda, aga ega see jutt ei veerenud kusagile. Aeg on oma töö teinud, seda tõden igal korral, kui näeme.  Meie elud on nii ise suunas veerenud, arusaamad väga erinevad, jututeemasid nagu polnudki, nii et ma ei tea,  kas sellist kohtumist vajangi. Tegelikult mõtlen veel tänagi, et kuidas see aeg meid nii erinevatesse suundadesse on voolinud. Olen jätkuvalt pettunud. Kui ikka aasta aega pole näinud, siis peaks ju olema, millest rääkida. Proovisin ühte teemat ja teist, miski ei edenenud. Küsimustele vastused tulid, aga meie teda vist ei huvitanud. Võib olla on asi selles, et tema elus on mõned staatused olemata, aga seda enam. "Kuidas siis läinud on?", küsisin. "Mis seal ikka, tööle ja koju", oli vastus. Kontserdipaiga kohta tuli kriitikat, kott-toolile ta nõus istuma ei olnud ja kui meie teine liige sealt nii kiiresti püsti ei saanud, märkas vaid öelda, mis sa ronisid  sinna istuma. Juba eos kartis, et akustiline kontsert karjub kõrva. Ei ta plaksutanud ega naeratanud. Ainuke soov, mida ta väljendas, oli pensionile jääda tahtmise soov. Jah, võib olla on ta õnnelik oma valikutes ja võimalustes. Eks me vajamegi erinevaid asju, erinevaid kogemusi oma tassi täitmiseks. Aga jah, kunagi tulime puuotsast alla ja hakkasime sellest puust kaugemale liikuma, et silmaringi avardada, kogemusi kogeda, et elada ja olla mitte ainult endale, vaid ka veidike nendele inimestele, kellega on elu meid kokku viinud. Miks, ma ei tea, aga tema istub selle puu all endiselt.

* Kui koera enam ei ole, täidab kass tema ülesandeid. Turvas meid kenasti põldmarjul käigul. Küll nuuskis ja urises siin põõsas ning seal põõsas, lõpuks vist tüdines ja jäi langenud puutüvele pikutama. Marju oli ja talvevaru täieneb.

* Suvi jätkub, õues on 25+ kraadi. Õhtud on nii mõnusalt soojad, vaid imepisiked kurjad sääsed on tilgaks tõrvaks meepotis. Muidugi on kiire jätkuvalt, sest oad, kurgid, tomatid, õigemini iga toimetamine võtab nii palju aega, kuigi omast arust olen ma käbe ja liigutan end küllalt kiiresti. Küllap on see see, et tahtmine jookseb ees ja teod on ikkagi aeglasemad. Ja eks seda ootusärevust ja teadmatust on elus ka ja see teeb pisut rahutuks. Aga kinnitan endale, mis minust ei sõltu, jäta rahule. 

* Täna oli jälle nii tore päev. Esmalt ratsutamise võistlus, mida ma ei ole kunagi nii süvenenult jälginud. Seekord aga võistles kärjelaps ja seega oli huvi talle kaasa elada. Õnneks istusin eksperdi kõrval ning lisaks elamusele sain ka palju targemaks. Lapsukesel läks hästi ja mina olin häppi,  et sain tema hobust sügada ja hobune sügas mind ka. Edasi viis tee kodukülla  et sünnipäeva soovid üle anda. Tal oli pere kodus, rõõm oli neidki näha. Minu lapsepõlverajad tuletasid meelde aegu, mil nüüd mitte väga suured kivid tundusid hiiglaslikud. Koduküla rannas sulistasin jalgupidi vees ja kurvastasin, et ei märganud ujumiseks vajalikku kaasa võtta. Vesi oli soe, septembris.  Pikk päev,  aga taas positiivsusest laetud.

* Tähtsad tööd vajavad tegemist. Sorteerisin kartuleid ja tegin moosi ning 10+ kõrvitsat tassisin põllult ära. Muskel kasvas J

* Meie rändurlaps sai nüüd teise meie rändurlapsega kokku. Elan neile täiega kaasa. Mõnikord vaatan kapis tema asju ja mõtlen, et kas kunagi tal neid vaja läheb. Ajaga ju moed muutuvad, materjalid deformeeruvad ja võib olla enam ei sobi miski. Aga ma hoian neid ikka, lootuses.

* Eesootav paneb mind jälle muretsema, sest pean minema kaugele, üksinda, ekslema tundmatutes lennujaamades. Aga ma ise tahtsin. Ütlen endale, et olen ju nägija ja suu on ka peas, ju siis ikka hakkama saan. 

* Koristasin tööjuures lauasahtleid. Enda arvates olen selle 10+ aastaga kõik nurgatagused läbi uurinud. Aga tuleb välja, et sahtlite alla ma ei olnud vaadanud. Minu lahkunud eelkäia saatis teateid.

* On vihmane, väga soe ilm. Selline laisk päev. Aga viisin kõrvitsa külla, sain kingad vastu. Nagu ka omamoodi naturaalmajandus . Siis oli veel asjajamisi, kuid sellegipoolest maandusin nii vara tugitooli, mida ei ole vist kuid juhtunud.

* Tegelesin ubade ja punapeediga. Ube oli ilmatuma suur hunnik. Õnneks on mul sellise rutiinse töö,  mis puudutab minu kodu, jaoks palju kannatust. Seda enam, et on soe ja seda kõike saigi mugavalt õues teha. Taas nunnu kodune päev sauna ja  ahjuõuntega. Mõtlen ikka, et kuidas mul on vedanud selles elus. Meil on nii armas koduke. Jah,  kõik ei ole nöörimööda ideaalselt korras, sest me oleme tavalised inimesed , kelle võimetel on piirid, kes on kord virgad, siis laisemad. Aga oluline on,  et on edasiminek,  et on rahulolu.

* Lugemisel olevas raamatus röövitakse reisisellilt seljakott koos raha ja passiga. Mees jääb kõrbes võõrasse keelekeskkonda tühjade pihudega. Eks ole nüüd õige ajastus sellisele loole. Kohe varsti stardin üksinda tundmatusse. Aga no kui see mees sai kõrbes hakkama, ju siis minagi. Kuigi et mõte, mis mul arus olu, käib peast läbi küll J

 

Kolmeteistkümnes sissekanne

, Alustasime riigi asjadest ja jõudsime ringiga naaberkülla. Küll seda juttu meil jätkus :D Maailma ei muuda, aga mõne inimesega veereb see jutuke nagu lopergune uba, natuke siiapoole ja sinnapoole.

; Andeid ma austan ja vaatan imetleva pilguga. Ilveste kolmik: ema ja kaks poega on kahtlemata väga andekad. Juba esimene lugu võttis silma pisara ja pani selga tibutagi :) Jaa, see emme on neil poistel ülevoolav, aga vahva sellegipoolest. Igatahes olen valmis kuulama neid tunde :)

; Vahepeal tundus juba, et muutun Rapuntsliks, juuksurisse minekuks aega ei leia ja juuksed aina kasvavad. Paljuski on seegi alustamise raskus, ei saa telefoni võetud, et aega panna ja vahepeal oligi periood, mil argipäeviti sellist aega võtta ei olnud. Minu südamejuuksur, kellele soovin lojaalne olla, on kaugemal, seega murdsin nüüd truudust. Aga peab ütlema, et ka tema oli tore ja tööga jäin ka rahule. Nüüd on truuduse murdmise mõte juba sügavalt mõttes. Või jään siiski kahevahel käima ? :)

; On supper soe ja mõnus olnud, aga alati lõppeb see soe pauguga. Praegu koliseb ja müriseb ümberringi, see tekitab kõhedust.

; Mõtlesin, et tuleb kodune nädal, aga siis ootamatu vaba päev viis mind kodukülla, kus komistasin kirsside otsa, käisin ujumas meres sel aastal esimest korda ning mustikal ka. Ikka tänulik!

; Ja siis sain pühas rahus suurepärast olümpia avadefileed jälgida.

; Ja siis algas päris olümpia.

; Kolm sõpra hoiavad suhteid värsked aastas vaid mõne korra kohtudes. Aga nii on meil, mida kuulata, on mida jutustada ning taasnägemise rõõm on ka seda suurem.

; Ja siis tuli taevast vee uputus ja järgmine sõbranna tuli külla. Uputus ei olnud oodatud, sõbranna aga küll. Alati on miski, mis on ebameeldivast parem, olemas.

; Ja siis sain nii hea raamatuga pähe, et ei raatsinud seda mitte kuidagi käest panna. Mõtlesin igal mittelugemise hetkel ikka ja jälle Brilkale, Nitsale, Khristinele, Stasiale, Kostjale, Rosele, Mirole jt

; Pesamuna kirjeldas meie perechatis, kuidas ta üles ärkas, tööle tõttas ja siis selgus,et tund varem. Kuidas me igaüks siis reageerisime oli naljakas, kuid eks meil kõigil oli varrukast analoogseid lugusid võtta. Perekond on ühe vurhviga löödud :D

; Igal aastal on olnud viimastel aastatel sellised vastikud sügisvihmad augusti lõpu poole,  sel aastal on seegi periood varem. Väga tüütu ja vastik on miski,  mida palju saab.

;Imetlen meie  lapselapsukest, temas on üsna palju minu last ja nii teda vaadates, temaga mängides tulevad  mälust välja need 30+ tagused ajad. Ja ma ütlen mõnikord kogemata, tule emme juurde :D

; Egas nädal ilma pikema sõiduta oleks praegusel suisel aal midagi erakordset. Viisin ämma külla ja ise ka muidugi. Oli ikka tore aeg. Nad lihtsalt motiveerivad oma perekoosluse toimimise poolest. Ja see on alati liigutav.

; Minu elus vist ei ole nii palju olümpiat, kui tänavu, mitte kunagi olnud. Vaatan kõike, kaasa elan omadele. Põhjust rõõmustada on! Kõrgus- ja teivashüpete vaatamist ma nautisin eriti. Esiteks on tulemus silmaga näha, teiseks see sportlase keskendumine on vaatemäng ning kolmandaks sportlaste omavaheline ülimalt heasüdamlik suhtlemine, üksteisele õlale patsutamine. Duplantise maailma rekord oli lihtsalt imeline.

; Oli taas mustsõstrakoogi aeg, juba 22 aastat. Kooki pakiga ei saada, aga sõime ise ja tervitasime hällipäevalist telefoni kaudu. Mõtlen temale iga päev ja palun mõttes temale õnne ja õnnistust.

; Räägin neile küll, et see on minu töö ja ma aitan alati suurima rõõmuga. Aga siis on inimesel vist omakorda andmisrõõm ja ta lihtsalt ei lase end niisama aidata. Nii need maiused tulevad ja minu võitlus vähem maiustada raskendub aina :D

; Läksin vahvaid väikesi kodukohviku pidajaid toetama. Kui lapsed midagi nii suurt ette võtavad, siis see ei ole koht, mille pealt kokku peaks hoidma. Sõitsin ekstra kohale ja seal oli paras seltskond sama mõtteviisiga inimesi ees. Koogid olid väga maitsvad, ostsin kaasa kogu perele, sest täna on meid rohkem. Seega väga hästi klappis see kohviku ajastus. Kripeldama jäi aga üks ainuke valesti öeldud lause. Mõnikord on nii, et aju ei tee suuga koostööd. Mitte midagi ei mõelnud ja midagi paha ei mõelnud ja tegelikult ei öelnud ka, lihtsalt üks mõttetu lause. Samas keegi tõlgendas vist minu öeldut küsivalt. Ja mina olen enda peale tige, pole ju vaja üldse suud pruukida, kui midagi öelda ei ole, seda enam, et tegemist oli poolvõõraste inimestega. Suu aga rääkis ja nüüd süda kõneleb.

; Ja jälle kodukohvikute päev. Valisin välja ühe instagrammeri ja tema kohvikusse me suundusime.  Virtuaalne ja päris olid seda puhku üsna samad, väga armas bullerby laadne majake, palju detaile loodud ning pandud kõigesse palju hoolt ja armastust. Sõime kooki ja lapsuke mängis mõnuga. Kvaliteetaeg, on moodsalt öeldud.

;Põllul on kurgi, kabatsoki, kõrvitsa uputus lisaks vihma uputusele.  Ei suuda neist roogasid välja mõelda,  seda enam, et mõni neist on meessoo silmis vihatud toiduaine :D

; Ma ei kujuta ette, kuidas suure pere emad hakkama saavad. Tõtt öelda  olen seda ju isegi olnud, aga nüüd juba aastaid väiksemas rutiinis elanud. Igatahes oli tunne, et terve pärva tegin süüa, pesin nõusid ja ainuke jäävam väärtus oli valminud õunamoos.

; Õnnetunde loomiseks on vaja end ületada. Kardan kõrgust, sügavust. Kõrgusekartus on minus vähenenud, sain sellest aru Aluksne hiiglmama kõrgesse torni ronides. Rabas ujumine on hirmutav, sest põhjatu, tume vesi. Minnes ei olnud ma oma soorituses kindel, aga julgus sai kokku võetud ja ei olnud mitte kui midagi hirmsat. Nii et rabas ujumise ristsed on peetud ning õnnelik taasö

; Mõtlesin küll, et hoidistamisele aega ei kuluta, aga siin ma olen oma sõnu juba söönud ning sidruni-suvikõrvitsa moos, kurgid on purgis. Kreegid vaatavad puuotsast vastu, see vist ei olnud viimane hoidistamine sel hooajal.

; Hakkasin lapsele laulma ,.Meie kiisul kriimud silmad,,, aga takerdusin piip oli suus kohal, ja siis veel see tukast sugeda koht.  No ei lähe mitte. Laulsin parem kiisu läks kõndima lugu, selles ei ole kaheldavust, kõrv võib ikka haige olla ja Maie võib mütsikest ka kududa :D

; Oli jälle festivali päev. Väike mõisapark oli tuledesärasse ehitud ning oli ilmselt esinduslikumgi kui mõisaajal. Kohtasin seal ühte instagrammerit,  kellele võinuks juurde hüpata ja tervitada. Seda ma siiski ei teinud. Sest eestlane ikkagi. Etendus oli humoorikas, aga naerust rõkkama ei pannud. No sama jälle,  eestlane.  Vöi siis ikkag kuuldud naljad.

; Ilmateade ütleb küll, et selle suve viimane, aga täna oli ikkagi ilus ja soe ilm. Sattusin rohimisega hoogu ja kitkusin kõik nurgad ja muud kohad korda. Mulle meeldib ju kord,  aga kui muu elu võtab võimust , siis löön käega eelkõige umbrohule tarbeaias. Lillepeenrad peavad ikkagi olema rahuldavas korras, muidu pole neil lihtsalt mõtet.

; Intensiivsed perepäevad mõjuvad väsitavalt vaatamata sellele, et ma neid kõiki ühtemoodi väga armastan. Võtsin tänagi viimast ja jalutasin lapsukese magama, mängisin temaga tunde mänguväljakul, et nemad saaksid ajada omi olulisi asju. Minu olulised asjad on võimalik hetkel edasi lükata. Kui 2,5 ütleb mänguväljakul teisele lapsele: vaata, see on minu vanimake, kollane nagu päikene (mul oli kollane kampsun seljas), on see maailma ilusaim kompliment. Nii et mis väsimusest ja olulistest asjadest ma siin jahun :D 

 

Kaheteistkümnes ülestähendus

 *Keegi instagramis ütles, et suvel on üritusi ja muid tegemisi, sellepärast ei raatsi magadagi. Olen selles samas paadis. Kuigi et magada ikka tahaks ka, aga igale poole jõuda samuti. Nii et kumma poole kasuks otsustada ? 

*Olin kalendrisse märkinud Rolfi ja kuna me teda armastame, siis kohale sõitsime. Ta oli armas endiselt :D Kodutee oli ka tore. Mulle ei meeldi ühte teed kaks korda sõita. Seega suundusime teadaolevast teisele poole ja õppisime kodumaad tundma. No õige natuke.

*Ja siis oli jälle minek. Viljandi Ugalal on sellel suvel väga vahva jalutamise etendus. Kõrvaklapid antakse pähe ja jalutasime mööda Viljandit koos kahe näitlejaga. See oli legendaarse Jaani, aga ka hoonete lugu. Väikesed istumise ja tegevuste peatused andsid oma näo juurde ja muidugi snaps ka. 

*Kodu vajab koristamist, seda enam et kaasa kogemused ühel külaskäigul olid väga negatiivsed. Mind sellised teated ikka tiivustavad. Ei taha olla see laisk ja lohakas. Nii et koristasin toas ja õues ning ma tõesti naudin oma kodus olemist... 

* .... mis muidugi ei tähenda seda, et jälle minek ei oleks. Läksime esiklapsega kvaliteetaega Saaremaale veetma. Natuke pabistasin praamile sõitmist, aga see on nüüd tagantjärgi mõeldes sulgaselge lollus :D Meie lemmikpaik oli kindlalt Karala külas asuv Lambakogu teemapark. Imponeerib alati rajaja pühendumus, hea idee ja need ei olnud lihtsalt kivinukid, vaid ikka looga lambakujud. Seal samas oli väga armas majutus imelise aiaga, 100 punkti kindlalt tarbeaiale. Väga äge oli sõita ka Päranditeel, mis on 11 km pikkune kruusatee, saatjaks miljon-triljon dollari väärilised vaated merele. Vaimustusin ka Kiipsaare majakani matkamisest. Me küll ei olnud üldse arvestanud sellega, et matkame hakkame. Selgus, et majakani tuleb 4,5 km matkata ja osa rajast ka liivadüünid. Lõppeks oli kõik hästi, otsisime rannast ilusaid kive, pildistasime toredaid taimi ning käisime poolsaare tipus. Saaremaal on tõesti palju vaadata, sellest tuleb lihtsalt rohkem aega võtta. 17 km ja 24000 sammu oli päeva kõndimiste saak.

*Ühelt käigult tagasi ja uus on juba planeerimisel. Hinges on juba põnev. Õnneks argipäev hoiab maapeal oma tööde ja tegemistega. Ja esmalt tuleb ka vana reisiväsimus välja puhata. 

*Ajas ennastki muigama, kuidas ma meie kiisukest hommikul prügi välja viies hüüdsin ja kiisuke minu kutsumise peale kohale jooksis, mina  vihmase kassi sülle beebiasendisse panin, tuppa kõndisin, kaasa poole pöördusin, et käpakesed mustad ja kuidas kaasa kenasti kiisukese käpakesi puhastas. Kas see on nüüd see, et vanad inimesed lähevad lapseks või see, et meil lihtsalt ei ole igapäevaselt enam last, kelle eest hoolitseda. Igatahes kiisuke saab seda hoolt ja armastust kahelt poolt :)

*Fb-s oli kriitiline postitus moonipõllu hullusest. Hakkasin ka kommenteerima ja lõpuks kustutasin ikkagi ära, et ah, las jääda. Mina mõistan seda hullust, sest midagi nii ilusat annab otsida. Aga mõelge juba siis, kui külviaeg on, et inimesed pildistavad tänapäeval kõiki ja kõike ning mõelge sellele, et need õienupud aitavad teie rahakotti täita. Küsige raha. Kui igaüks ei maksagi, siis mina usun ikkagi inimeste headusesse, enamus ikkagi maksab, kui asi käib aususe peale. Tegime ka pilti Raplamaal, nii ilus moonipõld jäi juhuslikult ette. Me küll põllu sisse ei roninud, aga ega raha ka kusagile jätta ei olnud. Kusagilt katastrist otsida ja siis tasuda oleks igale liigne vaev ühe väikese klõpsu eest.

*Ritsikad siristavad, kuidagi liiga vara. Enne igasugust õiget aega on valminud mustad sõstrad ja seda tüütumast tüütut tööd nüüd teengi.

*Viisin ämma jälle külla.  Tosin minu skoorist tõusis. Ja muidugi oli tore. Nemad meenutasid omi aegu, kuigi et mind see ei puudutanud,  oli huvitav kuulata ikkagi.

*Lugesin just raamatut metsavendadest, ja õhtul uudisetes rääkis, et hakkame ehitama punkreid. Väga õõvastav tunne tekkis - kas see saab kõik uuesti võimalikuks. 

*Mõnikord mõtlen, et oma tahtmisi tuleb ise piirata veidi, sest praegu on iga nädal broneeritud ja puhkus ka nii broneeritud, et kodus unelemise aeg on liiga lühike. Aga siis mõtlen, et millal veel. Kui keha enam hoogsalt ei kõnni, küll siis jõuna kotil ka konutada. Koduseid töid tegelikult praegu nii üliväga palju ei ole. Vaatasin Palusalu peenraäärte korrastust, siis seda vaadates oleks küll, aga minul on oma aed ja perfektsustesse ei pürgi. Nii et vist võin ringi lennata ikka.

*Patsutan endale õlale alati, kui teen midagi sellist, milleks ma olen end pikalt sundinud. Seekord oli selleks õmblustöö hommikult, enne tööle minekut. See on midagi väga ebatavalist üleüldse, et keegi hakkab midagi ekstra õmblema hommikul vara. Mingid pisi-nõelapisted on teine lugu. Igatahes õmblesin kunagi seeliku, mis vahepeal sai kohandatud kleidiks, siis veel teistmoodi kleidiks ja nüüd siis seelikuks tagasi. Linane kangas ja korruselise moega ning seda oli võimalus sättida. Igatahes olen rahul ja seelik taas nagu uus.

*Läks nii, et tervelt kuu või isegi rohkem, ootasin porgandite tärkamist pikisilmi. Jõudsin isegi lisakülvi teha, sest mine neid seemneid tea. Nüüd nad siis on tõusnud kõik, ilusad pikad read porgandeid. Harvendasin neid nüüd usinasti. Vajab aegsasti porganditoitude retsepte uurida.

*Teater taas. Mullingari kandis käisin. Ütleme nii, et jäin rahule, aga vau elamust ei olnud. Vähemalt oli õnneliku lõpuga lugu. Või on asi selles, et vaimustuda on raske, kui neid elamusi tuleb uksest ja aknast, et neist on lihtsalt üledoos. 

*Tänane vaarika korje kulges vihmas. Internetiteated lubasid, et sadu ei tule, aga tuli siiski. Minul iga mammu arvel, sest selgub, et talvised marjasööjad on meil jätkuvalt olemas. Olin üsna märg kui tuppa läksin. 

*Suundusime jälle sõitma. Suvel lihtsalt peab iga sõbrannaga eraldi aega veetma. Põhja-Läti on tore. Meie märksõnadeks kujunesid erinevatest materjalidest skulptuurid, labürindid ja eluaegsed mälestused. Igatahes igast labürindist me välja pääsesime, ka olukorrast, mil autol rehv katki ja oleme eikusagil, keset tühjust. Aga kogen ikka maailma helgemat poolt. Selgus, et ka eikusagil oli keegi hea inimene, kes südamest aitas, kes oli nii tore, et pärast mitut tundi jahmimist kallistasime ja lahkusime muigvel sui. On mida meenutada.

*Täna oli olukord, kus oleksin pidanud saama ise kedagi aidata, aga ma ei saanud hakkama. 

*Paar aastat tagasi käis mul tööjuures üks soomlasest härra, uuris meie elupaiga kohta ja ütles, et kirjutab libretot, kuhu kavatseb ka meie legendid sisse kirjutada. Täna külastas ta mind jälle. Mina olin tal meeles ja tema oli mul meeles. Sellised juhuslikud kohtumised on imelised, minul oli rõõm hinges veel pikalt. Seekord oli tal küll teine teema ja teine küsimine, aga et ta küsima tuli, on tõestus, et olin tema usalduse ära teeninud. Jään nüüd taas oma Mikkot ootama. Nagu mingit Nipernaadit :D

*Pärast kahte pikka rännupäeva oli mul jaksu ka jalgpalli finaal ära vaadata. Oli õige otsus, sest mäng oli igati seda väärt - minu südamemeeskond võitis ja nad tõepoolest mängisid nii, et lust vaadata. 

*Elu eluke, olen väga häiritud nüüd. Minu tädike lahkus juba pool aastat tagasi. Tean, et tema matjal olid sõltlaste probleemid, aga et need on nii suured ja on minetatud igasugune vastutustunne, seda ma küll kartsin, aga lootsin ikkagi parimat. Hakkasin nüüd uurima, kas tädike on maamulda saanud, selgub, et ei. Hoopis kogub võlga. Asi on küll ametlikuks antud, aga olen veendunud, et kasu sellest ei ole. Kellegi tuhk nüüd tagatis ei ole.  

*Ja jälle sõitmisi täis päev, sest talud olid avatud ning noorpere soovis minna ja mina ikka ja alati ka. Esimene peatus oli Rummu karjääris, kus meil olid kanuud renditud. Sügavuse ees on mul alati hirm olnud, aga endalegi uskumatu, et seekord olin hirmuta. Igatahes oli vahva karjääri põhja uudistada ning seal rahulikult triivida. Padise kastell oli vahva söögikoht. Üleüldse on Padise kena koht. Sootsu lavendlisse viis pikk ja kitsas kruusatee. Sinna oli kohale sõitnud küll pool Eestit, autode voor oli lakkamatu ja rahvast palju. Eks see lavendlipõld kõlab eksootiliselt, ennastki peibutas mõte imeilusast lillast põllust. Paraku ei olnud õitsemise kõrghooaeg ja põld nägi välja üsna roheline. Kuid vastuvõtt oli tore, ja nüüd on nähtud. Edasi kulgesime mööda käänulisi teid Haapsallu. Suvi on ikka õige täpikese kirja saanud, kui Haapsalus promeneeritud. Minu lemmik linn. Ja siis pika ringiga koju ja 14h päevast kirjas.

*Natuke koristasin ja rohkem kätt ega jalga ei liigutanud. Oli mõnusalt soe ja putukavaba olemine ning võrkkiige võtab mind alati vastu :D

Üheteistkümnes ülestähendus

 

 * Protseduuri tegemisega läks üsna kaua aega. Et oma tegevuse õigsuses kindel olla, tahtsin pangast üle küsida, aga pärast ühtede, kahtede, tärnide vajutamist oli kuulda vaid teade, et pikk järjekord ja muusika. Jätsin lauatelefoni laulma ja lootsin, et saan teisest kohast infot. Seal sama seis, nii mul siis laual kaks muusikat, kahest telefonist laulsid. Ilmselt on asutustes töötajate arv miinimumini viidud ja kui on vaja konkreetselt midagi teada, siis katsu ise hakkama saada. Igatahes sellest muusikast ma tüdinesin ning tegin tehingu oma äranägemise järgi ära. Kuna aitasin kedagi, siis natuke kripeldab ka, et kas sai kõik õigesti. Aga noh, kellelt sa küsid.

* Vaatasin minagi EMi ja elasin kaasa meie sportlastele. See oli taas tõeline elamus tugitoolisportlasele. Annab endalegi tiivad, mine või teivast hüppama.:D Hommiku-uudised aga alustasid hoopis EKRE jamaga, poliitika on meil ikka number üks. Võinuks ju seekord teistmoodi, no näiteks jätta need poliitilised intriigid teisele või veel kaugemale uudiste kohale. 

*Tänase päeva elevus oli autol kummi pumbata. Õnneks olen varudega mineja, s.t et ei tormle viimasel hetkel, vaid lähen ikka veidi varem. Seega kui märkasin, et esikumm vajab veidi õhku juurde, siis tuli seda teha. Elus esimest korda. Naisena ma tunnen end väga saamatuna n.ö meeste töödes. Naisena mina istun vaid rooli ja eeldan, et kõik töötab. Bensiini muidugi oskan panna ja klaasipuhastusvedelikku ka. Aga kummi pole vaja kunagi pumbata olnud. Sain siis käe valgeks. Kaasa juhendamisel muidugi. Aga uhke tunne ikkagi.

* Läksin hommikul vara ja jõudsin koju üsna hilja. Mu kressid olid selle aja jooksul teinud päris suure kasvuspurdi.

* Meie mõnel taimekesel on kasvukoht tuulekoridoris. Pole parim paik, aga lootsin luua tingimused. Täna vedasin tuule takistuseks klaasi ette. Läks aga nii, et parasjagu oli mõistuse vaheaeg ja sellepärast lendas see klaas kummuli, killud taga ja jama rohkem kui vaja. Selle takistuse ma siiski tehtud sain. Muidu hakkab aed üha enam õitsema, maasikad punetavad ning salati, tilli ja sibulaid aiamaalt juba saab. Nina maas käin ja otsin porgandeid. Nüüd, kui ma veel ühe porgandi peenra tegin, ilmutavad end mai keskel mulda pandud porgandid ka :D

* Kõige suurem jalka fänn ma ei ole, aga kui vaatama jään, ei saa pooleli jätta. Isegi peole läksime tavalisest hiljem. Valikud olid selgelt jalka poolel.

* Valmistasin end ette lillede kaevamiseks, võtsin kaasa labida ja ämbri. Ütleme nii, et paljundasin endale. Lõppes see sellega, et juhuslikult samal ajal tekkis üks paljundaja veel ja tegime seda koos.

* Minu sohvrikogemus arenes uuele levelile. Seekord meie suurlinna liikluses ja mööda neid teid, mida ma kunagi läbinud ei olnud. Sõitsime Koplis ja Pelgurannas ja Kristiines, s.t tunne oma kodumaad trajektoor tekkis tahtmatult, kuna ei pööranud õigel ajal ära. Lõpuks saime ka linnast välja. Mul olid välja vaadatud Saula ja Viskla ja Pühali. Neist esimene tore looduskoht, teine korralik kogukonna ponnistus vahvate kiikide näol ning kolmas eriti armas kohvik, mis lummas just loodud atmosfääriga. Sisekujundus oli väga maitsekas. Maja ümber oli labürindipeenrad, millel kasvasid lilled ja köögiviljad, marjad. Vahvad pingid ja skulptuurid lisaks. Tõesti oli oma nägu. Ainult sellel hetkel olime ainsad külastajad. Tõepoolest, elu Tallinnast pisut kaugemal on väga vaikne, ka maanteed peateelt ärakeeratuna olid väga väikese liiklusega. Aga päev oli imevahva. Neid armsaid päevi tahaks korrata veel ja veel.

*Maasikad on sel aastal väga varajased. Saagi üle ka ei kurda. Ainuke tüütu tegevus on nad kokku korjata, ära puhastada. Ja kõige tüütum on marju kattev võrk. Ilma selleta oleks meil põld vaid lindude söögilaud. 

*Koju tulles leidsin ukse vahelt venekeelse kirja, vaid tere oli meie keeles. Ainus sõna, mille mitmendal lugemisel tuvastasin, oli daroga. Käisin läbi kõik kuurialused, varjualused kartuses, et mine tea, igasuguseid on liikvel. Kõik näis nii nagu peab. Küll olin aga sissesõidu teel märganud tühjendatud konteinerit ära tuues, et muru on natuke kannatada saanud. Pärast pikka veerimist ja mõistatamist suutsin kaks pluss ühe kokku panna. Nimelt on meil käinud nii asjalik ja kohusetundlik prügivedaja, kes vabandab oma äpardust väikese muru defekti pärast. Muidugi ei olnudki probleemi. Paluks rohkem sellise suhtumisega tööta.

*Eilne mäsu on tänane väss, seda olen varemgi kogenud. Seega ei teinud peale jalgpalli vaatamise mitte midagi. Vähemalt oli seegi.

* Minu koht võetakse ülbelt armsama õigusega ära. Kiisuke tajub väga hästi oma staatust.:D

*Vist oli viimane istutamine. Kaalikad ja tont teab mis kapsad. 

*Ka suured poisid vajavad mänguasju. Igatahes meil nüüd on mänguauto ja see rõõm, mis kaasa silmis on, seda pole ammu näinud. Nii on, et igal on oma hobi ja neid üksteise hobisid on alati mõistlik sallida. Minu meelest on hobid isegi suhte alustala. :D

* Kalendrit täidan suveüritustega üsna hoolega. Pärnu suve avamine oli üks neist kalendrisse märgitutest. Päris tore melu oli. Paatide paraad oli vahva,  sain linnu kakiga elus esimest korda pihta. Vaatasime inimesi, nõksutasin puusa Bedwettersi saatel. Ja päikeseloojangu saatel oli paras koju minna.

*Natuke asjalik ja natuke laisk, sest säästa tuleb end õhtuse jaanitule heaks. Külajaanituli oli tegelikult ju tore. Nagu alati. Võrratult rahulik õhtu igas mõttes. Ilm soe, tuuletu, taevas sinisinine ja päikeseloojang värviline. Pole nii hilja ammu väljas olnud,  ja natuke kahju oli tuttu minna.

* Ja siis oli traditsiooniline jaaniaeg perekonnaga. Nagu alati oli sööki, oli jooki, oli muusikat, oli jutte ja naeru - mõnus olemine.  Ikka tänulik, et me oleme üksteisele olemas. 

* Ja siis sundisin end rohima. Vagude vahel turritas juba üsna mitut liiki umbrohunutti. Alustamise hetk oli keeruline.

* Sellest, et vanust tuleb juurde saad aru siis, kui armuhoroskoop üleüldse huvi ei paku. :D

* Niipalju meist mitte olenevaid hädasid eksisteerib maapeal. Praegu on keegi meie tutvusringkonnast puudutatud ning tal on ootusärev aeg. Diagnoosi ootamise aeg ongi vist kõige raskem. Edasi tuleb tegeleda või kergendatult ohata. Mõtlen iga jumala päev tema peale. See ei ole kindlasti piisav, aga samas ega igapäevane küsimine, kui kaugused ja elud on vahepeal, ei aita samuti. Mõtlen vaid, et kui sageli me unustame ära, et meil on ilus elu, et me viriseme nii tühiste asjade pärast, et märkame laita mitte kiita, et märkame kui miski on halvasti, aga alati on selle halva juures ka miskit hästi ja see jääb tähelepanuta. Oleme ühed kuradima egoistid takka pihta.

 

 

Kümnes märge

 

*Õues on väga kuum. Õhtuks saabuvad küll pilved, aga need ei ole vihma ega muud sadet meile toonud. Mulle soe jätkuvalt meeldib, üldse ei kurda. Pigem kurdan tööde kuhja ja aja vähesuse üle. Pudeneb teine nagu liiv näpuvahelt. Sest elu on kord nii seatud, kord on mind toetatud, nüüd teen seda vastu ja see võtab ajast oma osa. Olen hetkel ainuke kütja, kastja ja ei oska ka tegemata asjadest nii mööda vaadata, et miski häirima ei jääks. Ütlen üsna sageli teistele, et ah, las need nõudevirnad ja tolmurullid olla, aga  see on vaid suusoojaks öeldud, ise ma selle järgi ei oska toimetada millegipärast. Aga kõik ju möödub, ühel või teisel viisil.

* Äikesepilved olid üsna lähedal, aga 0 vihma sellegipoolest. Kastan edasi. Vaatasin, kuidas lapsed lasteaeda lõpetasid. Mingis mõttes on see lõpetamine ka minu ühe toreda eluosa otsa saamine. Mulle meeldis nendega tegeleda, aga elu ongi muutumises, tuleb asendus leida.

* Õhtuks olin üliväsinud, isagi unelaulu ei jaksanud lapsukesele korralikult laulda. Suvesoojus ja bussireis sossutasid täiega ära. Üldiselt mulle meeldivad sellised päevareisid, aga seekord kahetsesin oma lubadust, Oleks targematki päevaga peale hakata. Kui oli asi möödas, ega siis tagantjärgi vaadetes viga ju ei olnud. Tegelikult oli üsna tore.  

*Mõni viriseb rohkem, mõni vähem. Seekord kostus see „eestlased virelevad vaesuses“, kuidagi vägagi vastandlikuna. Meil olid laual arbuus, viinamarjad ,murelid, kartulisalat, grillisime liha, kala. Me olime end tegelikult sellest kraamist üle söönud. Tuleb tunnistada, et laua taga istudes on raske õige mõõduga toitu manustada, käsi lihtsalt ise kahmab. Nii et vaesus J

* Juba mitu päeva hiilib äike ümberringi. Ka suur vihmasabin tuli ära. Kergendus taimedele, vast saavad nüüd kasvuhoo sisse. Sääski on ka sel aastal rohkem kui varem. Aga lasevad siiski elada ja olla. Isegi õhtune raamatulugemine õuemajas kulges paari hammustuse hinnaga.

* On teada tõde, et diivanilt ukseni on kõige pikem tee, edasi läheb ludinal. Avasin ratta ja ujumise hooaja, sest suutsin end püsti ajada. Pärast oli nii hea tunne.

* Minu sünnipäeva väga hiline pikendus või lihtsalt kokkusaamine, vahet ei olegi. Igatahes leidsime põhjuse ja veetsime mitu tundi lobisedes ja lõpuks ka sääski söötes. Hävitatud sai hunnik mureleid ja muud toredat kraami. Kuulad ja lobised ja naerad, samas käsi käib ja haarab laualt omasoodu, suu matsub ja rääkimist söömine ei sega. Igatahes rõõmu ja väga ülesöönu tunne oli pärast.

* Hoog on sees. Käin igal õhtul ujumas,  pärast venitan end. See on see igasuvine innukus. Varem pole ma muidugi tervet suve vastu pidanud, hoog on otsa saanud. Eks näis nüüd.

* Hirm on tugevaim jõud siin maailmas. Isegi taimedel toimib. Hirmuta, ähvarda ja nad hakkavad kasvama. Kunagi kingiti ratsuritäht. Kasvatas ta vaid lehti. Panin küll talveks pimedasse,  lugesin ja uurisin tema hingeelu kohta, aga õitega oli ta kitsi. Sel kevadel viskasin prügikasti muu taimesodi hulka. Nüüd, paar kuud hiljem mõtlesin selle kastikese ära tühjendada ja mis ma näen: terve suur õienupp vaatab prügikastist vastu. Nii et kartusest prügimäele sattuda ta kasvama hakkas. Ei taha nüüd see hirmutaja olla, aga ka lehtkaktus ei õitse, helmeskaktus samuti mitte. :D

* Liiga palju telefonis tuhnimist taas. Vaatasin lihtsalt about you äppist kupongi pakkumisi ja mõne eseme märkisin meeldivakski. Sõin ära pool pakki maapähkleid, taas liiga palju. Ei suutnud peotäisi võtmata jätta. Vaatasin mitu krimi spiraali järjest, taas palju. Samas reede õhtut võib ju ka nii tähistada.

* Laps soovitas rabarbereid mitte raisku lasta ja nii ma siis pool päeva tükeldasin, keetsin, kurnasin,  kuumutasin. Saagiks 8l mahla. Väga hea mahl sai. Rabarbereid kasvavad suht ise, hoolt ei ole neile pakkunud. Tavaliselt teen aastas korra koogi, korra kisselli ja nii nad jäävad. Seekord siis teisiti.

*Käisin naaberküla kirikus kontserdil. Väga ilus oli. Täiesti tasuta. Tasemel koorimuusika. Maksame mõne staarihakatise kontserdipileti eest palju raha, samas selline tase tuleb tasuta kohale. Lummatud!

*********

 

*Ei oska seletada, miks, aga esmalt hakkas neile silma kutsa tekitatud kriips laua jalal. Laud ise on uus, omalooming, absoluutselt ainulaadne. Ainult jah, see õnnetuke kriipsuke on defektiks. Miks see vigade märkamine esimesena tuleb? Oleks ju võinud alustada lauast ise, et uus, kes tegi, kuidas tegi.:)

*Tegin mai tuld, vast hoiab kõik halva eemale.

*Taevas nii sini-sinine ja päike lõõskas terve päeva. Toimetasin pool päeva õues ja siis lugesin süüdimatult raamatut. Sattusin nii hea raamatuga kokku, et see lausa tõmbas enda poole. Õhtul vedasin end trenni. See „teeme ennast tugevaks“ vist toimib, tegin oma eas ühe sellise harjutuse ära, millega ma pole elu sees hakkama saanud. Hakka või uskuma, et kõik on vaid mõtlemise ja harjutamise küsimus. Igatahes olen uhke enda üle.

*Inimese aju on vist nii ehitatud, et ole sa nii lahke kui tahes, üks kadeduseuss istub ikka su sees. Mina tegin, tema ei osanud, ja ta oma mugavusest või millest ei soovi ka õppida, aga kiituse võttis ta rõõmuga vastu, vaikides maha ise enda 0 rolli selles töös. Proovin siin leida talle vabandusi.

*Oli tore päev, sest viisin ämma külla. Võõrustaja oli väga rõõmsameelne ja jutukas, optimistliku meelelaadiga. Sain ise ka sealt mingi nägemuse vananemiseks. Kui selleks üldse saab nägemust olla. Sõita oli tore, sest looduses on praegu nii ilusad õrnad värvid, kraavid kollendasid varsakapjadest, kasesalud on juba hiirekõrvas, mis muud kui ilus Eestimaa ja inimesed.

*Toredatel päevadel on õnneks võimalus korduda. Kui terve päev oli aega oma õues toimetada ja nii palju tegemata asju korda saada, siis liigitub see päev ülitoredate hulka. Hoogu oli, indu oli ja sellest jäid maha pestud aknad, isegi kasvuhoone klaasid said küüritud. Kiisul hea vaadata.

* Tere tulemast, Abdullah! - Vaba Lava Narva teatrikeskuse etendus väärinuks rohkem publikut. Etendus oli hea, hirmutav, tõsisel teemal. Head näitlejad ja kogu see kontseptisoon kutsus kaasa ning oli ka lihtne jälgida. Igatahes oli hea valik ja hea otsus vaatama minna.

*Kuidagi kööbakil ma istusin ja selja ära nikastasin. Olen väga hellik oma mõttemaailmas, silme ees hakkasid jooksma väga vastikud pildi, et mis nüüd küll kõik. Hommik ei olnud ka õhtust eriti targem, oli tunne, et sinna voodisse ma jään ja tööle minna ei suuda. Aga jõin vett ja  kogusin end veidi ning lõpuks ei olnud ju väga sel päeval vigagi. Proovisin end venitada ja määrida ning sain ilma valuvaigistiteta hakkama. Võtaks nüüd selle kööbakil istumise tagasi, kui saaksin.

*Nojah olukord kestab, eesootav sündmus on vist tugevam mõjutaja kui kööbakil istumine. Sunnin end tegevusse, vähemalt maad kaevates probleeme polnud.

*Ikkagi kööbakil istumine oli süüdi. Olen väga arsti usku ja tema kinnitas minu diagnoosi. Olen kuulnud mõnikord oma arsti suunal negatiivseid jutte, aga minu hinges on siiras tänulikkus. Ta kuulas, ta andis nõu, ta ei laitnud, ei halvustanud ega naernud välja. Tema kabinetist väljusin mitu koormat seljas vähem.

*Emadepäeva eel saavad need lapsed, kelle emad on kalmistul, hoolitseda vaid surnuaia platsi välise korra eest, süüdata küünla ja mõelda ning meenutada. Võtsin ette selle teekonna veidi varem, sest õigel päeval on mind õnnistatud ise ema staatuses olemisega ning seega kuulub aur lastele. Vaikuses ja rahus ma seal riisusin, istutasin, kastsin ning silme ees olid meie viimased kohtumised.

*Jah, ka minu lastel on see aeg käes, mil vaadates nende sõbrannasid, keda pole näinud aastaid, näed vananemise märke. Kui kahekümnendad muudavad vähe, siis kolmekümnendad toovad mingil määral muutuse kaasa. Ja seda mitte ainult väliselt. Kes oli paksemaks, kes julgemaks, kes rõõmsamaks. Keegi on saanud lapsevanemaks, keegi on karjääri teinud. Oli vahva seda rahvusvahelist melu jälgida.

*Sibulad mulda, taimed mulda, on taas see aeg aastast, mil külvad ja istutad ning siis hakkad iga päev ootama tärkamisi ning jälgima taimede kasvu. Tegelikult teen seda juba üsna pikalt, Olen aastaid üritanud äädikapuud kasvama saada. Kasvama hakkab kenasti, aga see esimene talv, see on komistuskiviks. Möödunud aastal istutasin kahte kohta lootuses, et üks ikka jääb. Nii ma siis käin ja teen iga päev pungavaatlust. Praeguse seisuga võin öelda, et üks taim kasvab. Olen nii rõõmus.

*Vääga mõnus suvine soe saabus. Õhtul ikka natuke aega jäi selle sooja jaoks ka peale istutamise ja kastmise. Energiat annab selline ilm palju.

*Pakkisin jooksvalt, sest taas on mineku aeg. Siis asusin teele ja jope jätsin varna. Iga kord mingi susser vusser. Loodame, et seal kaugel kaugel on ka ilm ilus ja kui ei ole, siis sall ja saunalina peavad aitama.

*Salaja ei saa isegi reisile minna. Hoidsin oma sisemise ebausu pärast oma plaane salajas. Aga siis Tallinna sadamasse suundudes oli esimene kohtumine lapsepõlve sõbrannaga.

*Helisingis oli mõnus, see soe mängis kaasa muidugi. Käisime Odis ja kohvikus, kõndisime väga palju samme, vaatlesime linna linde ja rahulolevaid inimesi. Meie muidugi kiirustasime, aga rahva rahulolek hakkas silma. See soe on tõesti suur energiaallikas. Meie suundusime lennujaama, et alustada oma sisemise maadeavastaja unistust täitma.

*Nädal eemal oli muutunud palju. Suur osa tulpe olid ära öitsenud,  äädikapuu lehed külge kasvatanud, toidud kapis hapuks läinud ja isagi pooleliolevale raamatule oli kogunenud tolm.

*Vaatamata väsimusele olen õnnelik. Esmalt kiidan ennast jah-ütlemise eest, kiidan selle eest, et julgesin minna ja olla. Olen tänulik lapsele, et ta mind kutsus, et  ta pani mind olukorra ette, mis sundis eneseületusele (nüüd olen õnnelik, et sain hakkama). Jah, reisimine on see, mis annab vähemalt mõneks ajaks tiivad ja tuletab taas meelde, et kodus on kõik kenasti kõige paremas korras.

********

 *Mingis mõttes me siiski ei muutu, tõdesin meie kokkusaamisel. Jah vanemaks, mõni ka paksemaks, aga iseloomud on samad. Kes oli domineeriv noorena on seda ka täna. Nii et kuidagi sujuvalt olin mina kuulaja, sest seda olen ma olnud alati. Aga see ei ole kurtmise hetk, nii lihtsalt on, olen sellega harjunud. Oli meie aeg ja olen südames tänulik. 

*Iga päev me lihtsalt imestame, sest vihastada pole mõtet, kui järgida Ita Everit. Lihtsalt lauslollust on liiga palju, aga ega maailma parandamine ka isekeskis ei aita ja siis ongi vist mõistlik vaid kulmu kergitada. Taimekesed aga kasvavad ja tomatid vajasid pikeerimist. Päris hea oli käed mullas neid pottidesse ümber istutada. Kirge jätkub  ka kudumise vastu, alustasin suvesviitrit ja juba ma kujutan ette, kuidas ma kannan seda kudumit ja see tuleb kena välja. 

*Tänased uudised olid pigem head. Olen kannatamatu, tahaks kõike kohe teada, tegutseda, planeerida, aga kui need otsustavad instansid töötavad minu loogika kohaselt liiga aeglaselt, siis olengi ärev. Aga vähemalt lootus on, seega püüan oma kannatamatusega hakkama saada. Õhtu kulges aga naabrite pool. Ma ei saa ise ka aru, kuidas nii on läinud, et elame nagu omaette urus, ümberkaudsetega on asja vähe. Neid ümberkaudseid on väga vähe ja pole seni ühtegi teemat olnud, mis meid kokku viiks.  Nüüd aga sattusin naabrinaisega ühte seltskonda ja ühtlasi talle külla. Minust küll pea genratsioon vanemad prouad olid väga lustakad.ja see on see osa, mida neilt õppida. Seega olen väga tänulik, et sain ka osa sellest õhtust. 

*Mees hommikul küsis, et kuhu sa täna õhtul lähed? Ülla-ülla, ei lähegi kusagile, olen kodus.

*Esimene kõnniring üksinda kulges vist kiiremini kui kahekesi, keegi ei nuuskinud, ei tõstnud jalga, ei roninud kraavi. Varsakabjad on õitsema hakanud ja luigepere on kohal. Vaatamata külmale on siiski kevad mis kevad. 

*Sel aastal olen akende pesemiseks hoogu võtnud pikalt. Ka täna tuju just polnud, aga siiski alustasin ja kui hoog sees, pole enam probleemi. Kogu elamise 22-st aknast said neli pestud.

Ilmad ei innusta õues toimetamist mitte sugugi. Mõnikord tärkab selline tegutsemistuhin, aga kui aknast välja vaatan, lumine löga tuleb taevast alla, siis see võtab kogu õhina ära. 

*Oleme nii kaugele läinud oma tülitamise kartuses, et enne kirjutan messengeri, et ka sul on hetk aega rääkida, ma helistan sulle. Kuhu jäi see kasvõi kell kaks öösel? Kas ma ise pahandaks, kui mulle helistataks kell 2 öösel? Igatahes, kõik pereliikmed ja nendegi lähikond sai üle räägitud. 

*Kui kontserte ja tearteid jms saab liiga palju, siis kaob ka elevus minemise ees ja üleüldse igasugune ootus. Saabus jälle juba pea pool aastat tagasi ostetud pileti lunastamise aeg. 

*Olen juba eos häälestatud oma trennitunni muutuste suhtes negatiivselt, sest väljahüütud "saame tugevaks" ei kõla just kutsuvalt. Minu jaoks on oluline hoida seda, mis on, ma ei hakka enam oma eas hundiratast viskama, silda laskma, spagaati tegema. Selliseid unistusi mul ei ole, vist ei ole kunagi olnudki. Olen väga õnnelik, et mul on võhma, et ma paindun üsna hästi, et mul on tahe trenni teha ja seda ma ka võimetekohaselt enamasti teen. Mulle piisab!

*Tegelikkus oli see, et ma ikkagi suudan rohkem, see „saame tugevaks“ vist ikkagi toimib õige pisut, kui endasse uskuda  :)

*Lõpuks on ilmad ilusad. Meel peaks ka sellest rõõmus olema, aga hinges närib miski selgeks rääkimata lugu ja  ma ei ole kindel, et seda selgeks rääkida saab. Töö aitab alati. Vedasin oksi kokku, pesin aknaid ja toimetasin taimedega. Laps tuli ka maale, temagi näpud on rohelised ja talle meeldib rohida. Pole küll veel päris hooaeg, aga naati ja võililli, mida juurida, juba jagub. 

*******

 * Natuke rahustati mind maha, aga mul on tunne, et kahju mingis mõttes on juba sündinud. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu mõistust on küll raske mul endal juhtida. Kui keegi kõrvalt hoiab motti üleval, siis on ok, aga ise ennast ma absoluutselt ei usalda. Muidugi jaotuvad need asjad, milles ma end ei usalda väga lihtsalt, on asjad, mille üle tunnen kontrolli ja asjad, mille suhtes kardan kontrolli kadumist.. Miks inimene ise endale aju valida ei saa?

* Kui mulle kõik nende plaanid ei meeldi, siis las see olla, ega minu otsused ei pruugi neile ka meeldida, seega hoian kõik oma arvamused endale. Ilm oli täna mõnusalt soe, vedasin oksi ja riisusin ja istusin vaarikapuhmas. Teises peres nähtu mõjus teotahet tõstvalt. Selleks need külaskäigud vajalikud on.

* Kolm vaba päeva, ei mäletagi enam, millal oli nii palju vaba aega käepärast võtta. Koristasin kodu, käisin külas ning ühe päeva toimetasin terve aja õues, sest ilm oli nii soe, tegutsemistahe nii kõrgel, et see oli puhas rõõm. Mitu kriitlist tööd on nüüd tehtud, kaasa arvatud talvesaapad talvekorterisse. 

*Õnneks jopesid hoidsin igaks juhuks, õigesti tegin, sest kolmele soojale tuli otsa taas külm, vihm, tuul ja lörts ka. On teada küll, et aprill alles võtab teatepulka enda kätte ja kevadel veel niipalju võimu pole, aga ikkagi ootaks paremat. Või mis see hea on, üks klient ütles, et nädalavahetuse soe oli nii hull, nüüd külmaga saan hingata. Nii et võta kinni. Mina olen ikkagi soojalemb.

*Auto küljes purikad, seda poleks oodanud. Ma ei ole end üsna pikalt joogasse vedanud, sest igaks korraks oli vabandus võtta. Täna siis otsustasin sellele laiskelule lõpu teha. Kartsin liigutuste sooritustega mitte hakkama saamist, aga sain hoopis kiita. Ja tegelikult tundsin ise ka, et kuidagi lahti olen. Paus vist mõjus hästi 

*Jõudsin täna järeldusele, et möödunud nädalal olin vaid kahel õhtul kodus. Sellised nädalad ei ole küll reegel, lihtsalt juhtusid mõned asjad, mis mu hinge toidavad, ühele nädalale kokku. Sellise tempoga on nii, et midagi need käimised annavad ja midagi võtavad ka. Olen ikkagi see, kelle vaim vajab rohkem kulgemise aega. Täna on veel teater ja siis andsin endale lubaduse olla vähemale 1 kuu ilma igasugu üritusteta kodus. Eks näis siis.

*Juba jälle olen maailmameister ülemõtlemises. Kahjuks ei anta selle eest medaleid ja isegi kiitust ei jaga keegi. Pigem saan hurjutada, et ei ole see nii, asi pole nii hull jne. 

* Ja siis tuli teade, et 9 aastat jäägitut sõprust hakkab läbi saama. Ma sain juba natuke aega tagasi aru, et tal on tervisega probleeme, aga lükkasin seda mõtet edasi. Muidu oli ta ju krapsakas. Nüüd aga on seisund halb. Oma looma külge kinnitub ka enda süda, ja ma ei tea, kuidas sellega toime tulla. 

* Viimased karvad tema kammilt lasin tuulel lindudeni viia, see on tema viimane heategu. Harjumine läheb raskelt. Sest teda on kõikjal. Kõige väiksem ütles, et ta läks taevasse mängima ja see on ilus lohutav mõte.

*Ühe korraga on nagis talve, kevade ja suve mantel. Täna oli hommikul sobilik suve, aga koju tagasi oleks vaja olnud talve mantlit. Selline heitlikkus. Aga usinamad möllavad lillepeenarde kallal ja üks neist jagas mulle ka terve hunniku lillehakatisi. Sain ka näpud mullaseks. 

* Põen veel, sest teda on kõikjal ja harjumused on pikalt seotud olnud. Igatahes on see mind mõjutanud niipalju, et ma ei tea kuupäevadest midagi. Ühe olulise inimese sünnipäeva unustasin ära. Muidugi seda viga saab parandada. Andsin endale lubaduse olla pisut rahulikumas režiimis, kuid enne veel on keerab ette uus aastaring ning sellega seonduv toob ikka pisut ettevalmistuste vajadust ning veel ei saa kavatsetud režiimi ette võtta.

*Nad tulid juba paar päeva varem väikeste meelespea kinkidega. Paneb nii heldima. Mingis mõttes on see meelespidajate ring kahanenud, samas teises suunas jälle suurenenud. See on ikkagi nii oluline, et olen meeles peetud nii sotsiaalmeedia, sõnumite kui ka telefonikõnede kaudu. Kõige lähemad olid koos ning ka kallis kauge laps võttis ühendus. Lisaks tähistavad minu sünnipäeva Lidl, Selver, Rimi jt poed, kes püüavad meelitada parimate pakkumistega  

******

 * Naeruteraapia on ravi number üks perioodil, mil elus on nii palju ebakindlust. Mina olen see kes nutab, kui ta naerab. Taskurätte kulus ohtralt, kui me kõik oma äpardused letti lõime.

* Naistepäev. Oli üks luuletus, et maga täna kaua ja ole aastas üks kord proua. Ma vist kordan seda igal naistepäeval :D Proua olen ikka, aga mitte selles tähenduses, et ma mitte midagi ei pea tegema. Tegelikult oli täna topelt kiire päev, sest nii palju on vaja meeles pidada, üks asi sinna ja teine tänna toimetada, lapsed bussilt oodata, kodused ettevalmistused nende vastuvõtuks. Lisaks kotte ja muud träni tassida. Võtab lausa sassi, sest kui helistasin sõbrannale ja tahtsin talle soovida head olemist Tartus, ütlesin Haapsalus. 

* Mu aju on hetkel seal maal, et pakkisin reisikotti lausa autopiloodil. Reisielevust ei ole. Küllap sellepärast, et olen võtnud järellonkija rolli, st ise midagi muud mõtlema ei pea, kui vaid omad asjad, ja olema õigel ajal õiges kohas. Lihtne.

* 1,5h Riia vanalinnas möödus jooksujalu, ega nii väikese ajaga just palju ei näe. Riia on ju nii lähedal, aga sealses vanalinnas olen olnud vist paar korda, neist esimene kord kauges nooruses. Talv on suulinnas viibimiseks rahva vähesuse tõttu hea. Hooned on vanalinnas huvitavad, muidugi suvine haljastus annaks elamuse juurde, kuid võib olla rahvamass võtaks jälle mingi osa sellest elamusest endale. Igatahes kiirvisiit ütles, et tule uuesti ajal, mil aega enam ja süvene siis rohkem.

* See  kehtib igal juhul, et reisil õpite üksteist paremini tundma, ka oma pereliikmeid. Oli vahva aeg. Üks meist on liider, teine lepitaja ja tasakaalu hoidja, kolmas tahab esimesele hea olla ja nii me toimetame. Igatahes, kui noored olid oma teed läinud, jäin kuidagi üksi, aga veetsin selle ikkagi uudishimulikult hästi.

*Uudised lapsemõrtsuka tabamise kohta läksid hinge. Olin ka nagu enamik eestlasi ja uurisin selle naise sotsiaalmeedia kontosid püüdes aru saada, mis võis toimuda inimese peas. Seda tegu ei õigusta miski, aga mis viib inimese sellise otsuseni ja sealt edasiste sammudeni, mis näisid kuidagi selgelt läbi mõeldud. Hukka mõista ja kividega surnuks loopida on lihtne. Õudne on mõelda, kui enda lähiringis selline asi oleks. Kuidas edasi? Aeg ja uued lood on kindlasti parimad ravimid? Aga lähedased, ja ta ise, kes või mis neid ravib? Mul alati tärkab kaastunne ka nende vastu, kes pealtnäha ju süüdi on, sest miski pidi väga valesti minema, et üldse sellise teoni jõuda. Olen siin mõeldud, et kui minu laps ütleks: ma ei taha seda last, annan ära, kas ma siis hakkaksin survestama? Küllap hakkaks, aga kust maalt mina survestamise lõpetaksin? Kui palju üldse on võimalik juba täiskasvanud tarka inimest survestada? Miks me käitume nii nagu käitume, ka see on mõnikord seletamatu. Igatahes kohutavalt kurb lugu. Kohutav oli ka vaadata, kui paljud inimesed kommenteerivad ja omavahel kisklevad selle naise sotsiaalmeedias, arvates vist, et nemad on need õiged õigusemõistjad. 

* Võiks mängida äraarvamise mängu. Mõista-mõista, kes see on, kes ei küpseta piisavalt mahlakaid kotlette, kasutab vale äppi, otsib liiga aeglaselt, keerutab liiga kiiresti, vaatab valele poole, on kohmakas, krõbistab, ütleb valesti... Kes saab nii palju valesti käituda? Võiks märgata vastupidist: oi nii head mahlakad kotletid, hea äpp, oled hea otsija, keerutad nii hästi, vaatad õiges suunas, oled nii graatsiline, nii vaikne, ütled nii õigeid asju. Millegipärast seda viimast rivi on palju keerulisem öelda.

* Püüan päevast võtta nii palju kui võimalik, kui on selline päev. Täna oli. Kino ja trenn ja tööd teha. Jäin rahule küll.

*Seevastu täna on tasakaaluks täiesti lebo päev ja kulgesin telefoni ja teleri abil õhtusse. Öeldakse, et kuula keha. Ma küll kõrvadega ei kuulnud, aga ju mu keha minu tahtele sosistas ja nii ma siis ilma südametunnistuse piinadeta lihtsalt olin.

*Unenägu naelutas mind voodisse poole lõunani. Ei kuulnud ma telefoni ega midagi, vaid elasin oma unenäo elu. 

* Kes lume tellis. Juba oli hinges kevadeootus, mille nüüd hommik ära nullis. Ma saan aru, et märts ja heitlik see ilmataadi meel, aga palun-palun sooja ja päikest. Sellistel päevadel mõistan neid kliimapagulasi. Aga sellegipoolest kõndisin metsa, lõikasin kaseoksi ja punusin pesalaadse kimbu, et üks toredus toas oleks. Ahjaa, tomati seemneid panin ka mulda, ikkagi tähtis sündmus, natuke nagu aiahooaja algus.

* Ja siis oli kevade algus, natuke ilus ja lörtsine ka. Käisin teatris, sõbranna veab mind. Tulin taas nutuga, mis sellest, et otseselt ju pisaratükk ei olnud, kuid minu mingid tundelukud avanesid. Äärmused ei ole kunagi head, aga kes on need inimesed, kes peaks ütlema, mis on see õige ja selle sinu otsuse tühistama. Pigem on ikka nii, et kui tahad peaga vastu seina joosta siis jookse, haiget saad ise. Mis sellest, et haiget saavad ka kõik need, kes sind armastavad. Soovitan soojalt „Rocco ja tema vennad“.

* Kõigepealt räägiti head uudised ja siis tulid halvad otsa. Olen ka puudutatud ning ebakindlus minus kasvas veelgi. Tegin küll omapoolseid liigutusi, kuid need ei kandnud vilja. Tahaks vanduda ja kiruda neid, keda ikka kirutakse sellistes olukordades, aga ega see ei aita. Proovin endale rahulikku meelt hinge kinnitada, kuid meel on ärevil sellegipoolest.

* Ärevil meelele järgnes muidugi ärevil uni, selline oli ja ei olnud. Igatahes peegeldus see kõik päevas. Kaasa erksamale olemisele ei aidanud ka ilm, viimasel ajal vaid sajab ja sajab. Selline nutune. Rõõmu tõid kõnelus bossiga, mis oli positiivne, kasemahla tilkumine, õnnestunud ahjuroog, õnnesoovikaardi nikerdamine veebis,  lapse soovid ja eesootav homne.

* Tänane oli muidugi tore, sest vanaema hetked on asendamatud. Lisaks lapsega oldud aeg. Uskumatu kuidagi, et kui nad on juba nii vanad, siis mingid barjäärid kaovad ja kuidagi võrdsel pulgal olemise tunne on. Jah olen küll ema, aga lapsena see ema staatuse tunnetus on pisut teine. Igatahes pani ta mulle pähe ühe mõttepojukese teha midagi, mida ma eos pelgan. Aga enam vähem jah ma ütlesin. S.t et millesse end mässisin, selle mõtte jaoks pean end tugevaks tegema.

*****

 * Ikka parandasime maailma, kuidas me muidu end väljaelatud saame. Üks riigiasutus kirjutab kirjale niimoodi aadressi, et seda adressaadini viia pole võimalik ja siis on see valesse postkasti topitud kirja saaja sunnitud muretsema, kuidas omanik kirja kätte saab. See oli üks asi. Teine asi on ikkagi see elu ebakindlus. Koondatakse ei koondata koondatakse ei koondata, kui inimestel sellised dilemmad peakohal heljuvad  ja vahele sekka tühje telefonijutte, siis hari läheb punaseks ja ootaks infot allikast, aga see allikas ei arva, et peaks midagi jagama.

*Volla on see tähenärimine, aga öelda tähtsas meie Vabariigi sünnipäeva kõnes, et tänu Ukraina sõjale.... Mis on see tänu, mida sõjale suunata. Jaa me oleme harjunud nii rääkima, aga selles kontekstis kriipis kõrva. Muidu aga sätin mina ka siin kodu pidulikumaks. Õues on nii nõme ilm, et isegi ei tunne toas olemise pärast süümekaid.

*“Normann vallutaja“ kategorisserus liiki - aitab vaadata, naerda sai, iva leidsin ka, aga homseks emotsioone ei jää. Sellegipoolest on tore, et sai käidud, sest üks seltskond sai vast rõõmsamaks, ja trehvasin ootamatult ka kooliaegset sõbranjet. Nii et ka nädala keskel oleval sündmusel on omad ootamatud toredused.

*Meie kuklapool on piisavalt kaua ära olnud, et tajusin kodumaa igatsust. Aga eks meil see patriotismi täis päev ju oli ka ning see vaatas sotsiaalmeediast igal liigutusel vastu. Meie päev on nagu ikka teise pere laua ääres, kus minu roll on toitu lauale sättida, koristada, ettekandja olla, nõusid pesta. Jutud olid enamasti vist toredad, aga eks kõik kitsaskohad olid ka kõneall. Igatahes öine unenägu äratas mind, naaberriik oli tunginud Narva.

*Vabariigi aastapäeva ilm oli nutune, aga seevastu pühapäev päikeseline ja üsna soe. Muidugi läksime kutsaga ringile. Ring oli nii ja naa, takistusterada, kõigepealt 1 km luupeksekondini sopakõndi, siis 300m jäärada, edasi 4km enam-vähem kõndi ja taas jää ja soparada. Homme enam vist ei taha, kuigi trenni teha on ka vaja.

*Meie kutsa oskab mõtteid lugeda, minu liigutustest ei maksa rääkidagi. Juba eos ta tajub, et on jalutamise päev. Mineku otsus on sundimine, edasi on juba tore.

*Töö ja kodu trajektoor, sekka raamatute arutelusid, trenni, mälumängu, laskesuuska.

*Üks nali liikles fbs, et mitu suurt looma palgatakse tööle, kes koordineerivad, assisteerivad, töötavad välja arengukavasid, aastaplaane, seireanalüüse ja leiavad, et kulu liiga suur, keegi tuleb koondada ja kõigi pilgud rändavad sipelgate poole. Seda hakkan siin kartma, sest lõvi vajab ülalpidamist, ja selleks on 2 sipelgat vaja koondada, et ühe lõvi palga kulud tasa saada.

*Vaatan suurpere reisisaadet ja imetlen seda vanemate vahelist rahu ja üksteise mõistmist. Kindlasti on olemas fassaadi tagune, aga ikkagi, ilus on vaadata eelkõige seda, et tuleb mõte, teostame. Ise ma ikkagi piiran ennast mingil määral. Hirm hakkama saamise ees vist on selle nimi. Nemad on üksteisele kindel tugi, vähemalt näiliselt. Aga kui juba nii palju näib, siis usun seda. 

*Proovisin oma fotokaustu arvutis süstematiseerida. Pildistamise haigus on tabanud mind ka. Ega ma ei jõudnud selle süstematiseerimisega kusagile. Kustutasin osad, ning sain aru, et olen juba alguses valed süsteemid loonud, ja neid pilte arvutist ei vaata ka. Albumeidki saab nii harva vaadatud. Fotosid on lihtsalt liiga palju, infohulk liiga suur. Vaevalt et ma nüüd vähem pildistan. Mõnikord tunnen, et mõtlen ka läbi fotosilma.

****

 *Kõik oli suurepärane, sest perekond eelkõige. Käisime kelgutamas, veeretasime lumememme, tegime pilte, sõime kõrtsieine, käisime edukal kaltsukaringil, ja lõppeks unustasin oma koti dokumentiga 2h sõidu kaugusele. Kas ma ei ole enda peale vihane? Olen küll, sest kuidas see pea nüüd nii laiali on. Saatmise palve postiga ei kandnud vilja. Ega ei peagi, sest minu viga ja miks peaks minu pärast. Iga üks peab oma kahjud ise kandma. Samas kelgulaenutus saatis lihtsalt niisama toreduse pärast meile video, mis andis kinnitust sellele, et meie lumememm oli juuksed pähe saanud ja paljunenud. Mis oli ütlemata tore tema poolt. Tegi kohe meele rõõmsamaks ja peab ütlema et mõni on lihtsalt valmis ka toreduse pärast tegema rohkem kui temalt palutakse.

*Oli võimalus kutsaga jalutama minna, sest lume- ja sopavangistus oli läbi. Siiski ei saanud teha meie traditsioonilist ringi, sest ette tuli jäävangistus, lihtsalt ei olnud isu neil jääväljadel uisutada ning oma luude ja kontidega riskeerida. Õnneks oli kutsa ka kuidagi koostöö aldis ja nõustus meelsasti tagasi tulema. Tegin siis ühe joogaringi iseeendale ja perele supi. Kaks  on ju pere.

*Mulle meeldib, et temal on ka hobi, aga mulle ei meeldi, et see tuleb une arvelt. See on pigem mure mulle (pean seda hoolimiseks). Keegi kuulis kusagilt, et kui õhtuti mees vaatab telerit ja naine loeb raamatut või teeb muud tegevust sellel ajal, kui peaks ühiselt aktiivsemalt aega veetma, s.t vestlema, arutlema jne, on nende abielu läbi. Diskuteerisin sellele ägedalt vastu, sest ka leiva ulatamine on abi, otsa vaatamine, pilguga paitamine on. Meie aja arvamusliidrite paljusus, kes keelab neid arvata. Mina sellele ei sekundeeri.

*Käisin oma unustatud kotti ära toomas. Kotike kenasti ootas, teenindaja oli tore ja läksin sealt sellise tundega, et naasen veel. Hea, et ma Narvas ei käinud ja sinna oma asju maha ei jätnud :D

*Kuna juba... km oli sõidetud, siis otsustasin ka ujuma minna. Ma ei ole harjunud üksinda üldse aega veetma. Kohvikus aitas pisut teenindaja. Üksikutele päris hea nipp oma üksindust leevendada: mine kohvikusse ja lobise töötajaga. Ujulas oli palju lapsi ja kedagi suhtemisaldist ei olnud. Aga eks ma ujumise pärast rohkem ja aurusauna pärast. Igatahes toonust tõstis küll. Isegi väikesed äpardused ei morjendanud. Astusin sokiga riietusruumis niimoodi veeloiku, et pidin paljad jalad saapasse panema. Ja bussipeatuses bussist mööda sõites sain signaali. Tean, et eksisin aga tee oli väga lai ja see signaal ei olnud asjakohane. Kodu tee oli blokeerinud üks rikkis auto, õnneks on külmunudmaa ja põld kannatas ka sõitmist. 

*Terve eelmise õhtu üritasin mõelda, kellega see jäämatk merel ette võtta. Sain siis sõbrannad nõusse, aga hommik on õhtust targem, üks neist loobus. Õnneks teine ei teinud seda, ning 2h värskeõhu doosi on tehtud. Olen alati müüdud, kui tehakse midagi teistmoodi, kastist välja ja seda see matk merele oli. Nii tänulik, sest see andis mulle toonust, liikuda on vaja ja ega talvisel ajal seda õues olemist nii väga olla ei saagi, sest töö ja teised segajad. Aga kui miskit sellist vahvat silma jääb, siis olen seda rõõmsam.

*Muutusin taas avameelseks ja lobisesin palju. Liiale vist siiski ei läinud,  aga võis näida, et ma mingit kaasatundmist ootasin. Mul oleks nagu mingi päästik mõne inimese koosmõjus, mis vallandub iseenesest ja nii see jutt tuleb. See ei olnud sugugi vale käitumine, sest ongi vaja asju endast välja rääkida. Võib olla peaks neid kuulajaid rohkem, oleks maapeal probleeme vähem. Usun, et see vestlus toob mulle head.

*Autod, maa ja ilm, kõik olid paksu jäävihma all. Kui tänaval astudes sai lihtsalt uisutada, siis auto aknaid andis kraapida. Aga mõni linnuke siristab kevade laulu ja sinnapoole liigume üsna hoogsalt.

*Ei tea miks, aga me jutud liiguvad ikka haiguste teemal, juuksuriga rääkisime kolesterooli teemadel ja nagu sellest vähe oleks olnud, tõmbasime sõbrannaga veel teemat edasi. Tal oli juurde panna krudisev kael ja kanged luud liikmed. Mind on õnneks viimasest säästetud. Võib olla aitab ikkagi pingutus jooga näol ka. Vaatamata vihmanutuilmale ja negatiivsetele teemadele oli mul olek ikkagi ok. Seda olekut hoiavad üleval ka kolm roosat roosi, mis toodud sõbrapäeva puhul ja täna ei näita veel väsimise märke. Ning kapikoristustuhin tuli ka peale.

*Minu noored näitavad oma reisilt päikest ja 16+ kraadi, mina vastu üleujutatud maja ümbrust, vinduvat vihma ja jääd. Vähemalt sellel aastaajal saan kliimapagulastest aru. Aga häid emotsioone ikka ka. Muidugi laskesuusk, meie naised, selline põnevus, et vau. Pisar tuli silma. Ma ei tea kust, aga sellised asjad võtavad heldima. 

*Ja Eesti laul. Nii palju põnevust, ilusaid laule. Võitis kas just parim, aga meeldejääv igal juhul. 

*Märt Avandi ütles seoses oma kunagise depressiooniga, et ta ei mäleta 1999. aasta novembrit, sest depressioon. Ma ei tea, mis diagnoosi peaksin endale panema, sest ma ei mäleta ka kõiki järgmisi ja eelnenud novembreid. Ja ega teised kuudki eriti eredalt meeles ei ole, kui välja arvata need erilised hetked, mis eristuvad tugevalt.

*Tarmo Tiisler ütles, et südametilga õhtu, sest nii palju ärevust, põnevust on juhtunud selle MM jooksul, et võtab südame puperdama ja käed higistama. Oli tõesti põnev, neid tilku vast ei vaja, aga pinget jagus ning rõõmu ka. 

***

 *Jumal sa näed ja ei mürista, ütleks kogu selle krempli peale.  Ma tean, et ma ise ei saaks paremini, aga kritiseerida oskab igaüks ja võin seda mina ka teha. Nimelt üheski eluvaldkonnas raha ei ole, näib nii, sest igal pool on karjumine, nii kunstis, kultuuris, spordis jm. ja siis proovitakse sitas saia teha, kuid selle tagajärg on see, et kulu ja kahjud ka suuremad lõppkokkuvõttes.  

* See talv on nii nagu vanasti, kus hanged katuseni, lumelabidas on pidev sõber ja suusaradasid tuleb iga päev uuendada. Vahepeal on krõbekülm ka, siis on jälle natukene kobedamad olud. Igatahes maanteel sõitmine teeb hellaks, suusatamine selja märjaks ning lumelabidas selja kangeks. Aga on nii ilus ja mulle see kõik veel meeldib.

* Lugesin ette päevahoroskoope ja kummalisel kombel tundsime end kõik selles ära. Ma ei ole nii raudkindel horoskoobi uskuja, aga midagi neis ikkagi on. Tuleb tunnistada. Seda küll horoskoobis kirjas ei olnud, kuid mulle meeldib ka ette lugeda.

* Oli väga tore istumine. Sain koera omanikule meie möödunud aastase vahva seikluse tema koeraga ära rääkida, sain kolleegi rõõmsaks teha. Kurb on ainult see, et seda päris rohujuure tasandit, kes ruumid korras hoiab, kes kõhud täis söödab, ukseesise puhtaks lükkab, ei märgata piisavalt.

*Suusatamisest mitmel rindel pole veel tüdinenud. Need rinded on põllurada ja teler. 

*Kuklapoolele tuleb veidi peale käia, kui igatsus tuleb. Mõtlen temale iga päev ja tahaks talle pehme vati ümber seada, see väljendaks minu tunnet. Aga maailmas peab oskama ilma pehme maandumiseta hakkama saada, ja ma usun temasse.

* Lemmikloomadega on nii, et nad on me elus liiga lühikest aega. Meie kooselu on kestnud peaaegu 9 aastat. Kutsa näitab juba nüüd väsimuse märke. Teinekord rõõmustab nagu kutsikas ka, aga samas on pilk vana. Hetkel on tervisprobleem vist ka, ja seega on rohkem kui mure majas.

* Ma ei saa hästi aru või ma ei oska lihtsalt, aga mida tähendavad mõisted "päev korraga". "elan hetkes". Mõte liigub ikka kas tulevikku või mineviku vahet. Vaatan jaa, et nii ilusad härmas oksad, või vali tuul ja torm oma toreduses, või vaikus ümberringi, aga see märkamine on hetkeline, edasi tulevad jälle minevik-tulevik pähe. Jah mõnikord olen tundnud küll, kui kusagile kodust kaugemale lähen, näiteks reisile või sõpradega olles, et muresid ei ole, vaatad ümbrust ja kuulad teisi ning räägid sellest, mida näed, et oh nii ilus ja ahh, nii tore. Kas see siis ongi see hetkes elamine? aga siis tuleb ju kodust ja töölt kogu aeg ära käia. :D

*Streigist saan ma mõistusega aru, aga samas ei saa aru ka. Võib olla ei saa aru kadedusest, sest minu eluala ei luba streikida, mulle öeldaks lihtsalt, et istu kodus. Aga kui ma kodus istuksin ja laps mingit asja peale ajaks, mida tahaksin lapsele anda, aga rahapuudusel ei saa, siis mida teha? Hoida kokku pere kõhu kõrvalt või vähendada küttekulud miinimumini või mingi muu kokkuhoid? Raha lapse soovide täitmiseks tuleks millegi arvelt. Nii et kas ma pean õigeks streikimist, kui see tuleb kellegi arvelt, siis ei pea. Ilmselt on seda raha ebamõistlikku kasutamist ka küll ja veel, aga milline eluvaldkond seda ikka tunnistab, et meil on üle. Kõik kulutavad selle ära, mis neile antud on.

* See va unemati on nii tujukas, tuleb millal tahab, läheb millal soovib. See kõik avaldub minu näos. Aga täna oli tore päev, sai nii palju nalja ja naeru koos oma memmedega. Loodan, et unemati arvestab sellega. Olen vist millegipärast taas pinges. Ma tean, et on ootamas selliseid kaheldavaid asju, aga miks see juba mitu kuud eos ärevaks teeb, mitte ei mõista.

* Ikka tore päev, keksib optimist minus, sest uued maitsed proovitud, sõbranjed ära nähtud, natuke nalja visatud ja lolli mängitud ning tarka juttu ka kuuldud. Pessimist minus kirus kihutajad, oli pettunud tuttava solvuda saamise pärast ja ega see ilm ka kõige parem polnud.

* Jaanuar on suht kodune kuu olnud, aga täna siis tuulutasin end väikeses sünnipäeva lauas ja jalutasin sõbrannat. Vajame neid tühjaks rääkimise kohti ja olen hea kuulaja.

*Eilne pani mõtlema, et oleme elanud nii vanaks, aga kui peaks töö-mõttes otsast alustama, siis ei ole seda otsa, sest ei ole ühtegi oskust, millega end maha müüks. Tema oskab keeli, laulab hästi ja on käeliselt üsna osav, aga need oskused ei ole tipposkused ja nendega on raske end kusagile pressida. Mul pole neidki oskusi, kuigi et mulle meeldib kirjutada, analüüsida, olen hea kuulaja, sõbralik ja lahke ning ka käeliselt osav, aga ei oskaks end ka kusagile pressida.

* Istusin koju tulles üsna pikalt autos, see pauk oli nii lähedal.

* Endaga ma siin mõnikord hädas olen, sest ei ole osanud välja mõelda sellist rolli, millega südamest rahul olen. Lisaks on see praegune ka ebakindlal alusel. Mõnikord olen selle praeguse üle väga õnnelik, samas teisel päeval on taas küsimärgid peas. Ma ei ole julge. Miks see nii on, võib olla tuleks vastus geene uurides. Mina ei julge lõpetada töösuhteid enne kui uusi väljavaateid ei ole. Ma ei julge rind ees minna ja nõuda. Ma ei seisa iga hinna eest oma ideede eest. Hoian enda ümbert seda kindlamat, tasakaalus  pinnast. Kui see minu hoidmine midagi loeb. 

..

 

*Iroonitseda ma oskan. Nad tulid viiekesi, kahetonnised tähtsad näod peas, meie tonniste, kahte nuga ja kolme kahvlit üle lugema. Kui see raiskamine ja töö mängimine ei ole, siis mis see on?

*Tegin suure potitäie hapukapsa suppi enda lapsepõlve kodu moodi, lootusega mitu päeva hakkama saada. Teen vist kümne aasta peale korra sellist suppi. Olin ära unustanud, et teisest perest pärit härra pole harjunud ja teeb nägusid. Nüüd mine või supikööki tegema :D

*Ja siis on taas aasta möödas, mil ma enam lapse nime ei kanna. On taas ema surma aastapäev. See oli nagu eile, aga samas nii ammu. See kehtib vist igavesti, mida ma temale ütleksin, mida räägiksin. Igatsus kestab igavesti. Panime küünlad ja meenutasime, mis muud ikka.

*Ja siis oli trenni päev. Paus on minust mitteolenevalt olnud mitu nädalat. Häälestatus oli mul 0, olen end ikka kodus ka liigutanud, aga ega see pole võimete piirile ja seega see pole see. Kodus ma ei võistle kellegagi, ise endaga peaks küll, aga millegipärast toimib karjas paremini. Võitlesin mõttega otse koju minna, sest matt unus koju ja see oli juba vabanduseks väga hea. Tahtejõud jäi seekord peale ja olin pärast rõõmus küll.

*Unenäod on kantud igatsusest, miks ma muidu pidevalt näen teatud nüansse neis selgetes unenägudes, mis hommikul ärgates panevad mõtlema ja küsima: what?

*Ma isegi tänan ennast, et ei ole end kusagile planeerinud, et ei kihuta kusagile, et olen kodune. Kunagi ei tea, mis taevast alla sajab ja maanteed teevad hellaks selle mõtlemise. Eilne oli ju katastroof liikluses.

*Enda suuskadel tammumist just suureks suusatamiseks nimetada ei saa, pole mul ju stiili ega midagi, aga tänased 10 põlluringi tegid pea ja selja märjaks, ju siis trenni eest ikka oli. Seevastu stiilset laskesuuska oli rõõm vaadata, põnev ka, seda põnevust tekitavad ikkagi mööda lasud, ehk siis kellegi ebaõnn. Oli täiuslik kodune päev, ei mingit survet kusagile. Miskit sai käsitöökorvist ära tehtud ja see teeb mind alati rõõmsaks.

1.- 2024

 

*Kui lind laseb pähe, on lootust rahale. Aga kui šampusekork, mis lasti lendu teisest saali otsast, mulle pihku kukkus, kas sellele saab ka tähenduse omistada?

*Ega jah, peotunnet kahekesi olles ei teki, kui seda ise ei loo. Võimaluse ikka leiaks, kuid see tähendaks 2.jaanuari väsimust, aga tööpäev. Nii et vabandus kohe aasta algul varnast võtta.

* Aasta viimasel päeval võtsin viimased viljad mullast välja, nendeks olid porrulaugud. Igati korralikud  veel, esimene külmahooaeg oli neid hellalt hoidnud. Uus oodatav külmalaine oleks vast liiast.

*Aasta esimeses päevas oli kõik sama mis mullu, kõnniring, telefoniring, ämma ring, kultusfilmiring, eilse toidu ring.

* No ja siis on taas rohkem tööd kui kodu. Uued mõtted on peas, kas ma kedagi veel veenan, seda näitab elu. Õues on kole kõle tuul, just täpselt selline, mis hüppab näkku kinni. Vabatahtlikke käike sellise ilmaga ei tee.

* Kogu päeva produktiivsus oli väga hea, kõik oluline ja rohkemgi veel sai tehtud. Kiitsin ennast taevani ja maani. Mulle meeldivad tegusad päevad, kus mõte jookseb ning hingest tunned enda vajalikkust.

* Võtsin kätte ja jätkasin ühte ammu alustatud tööd, mis näib natuke nagu vabatahtlik panustamine, ja teisalt nagu oleks tööülesanne. Selleks oli mul vaja end külla pressida ja küsitleda. See päädis muidugi kohvi ja koogiga ning koduperenaise ärakuulamisega enne, kui saime asja kallale asutud. Tegelikult olekski vist vaja sellist üksikute ja üksildaste inimeste professionaalset ärakuualajat, sest ilmselt vanemaks saades see vajadus suureneb ning ega neid kuulajaid ei ole alati varnast võtta. Mina professionaal ei ole, mina lihtsalt juhtusin. See kõik oli nii ja naa, kui inimene tahab rääkida, räägib ta endast, samas minu kell tiksus. Mind küll huvitas väga, aga see armutu kell.

* Koduloomad hoiavad end nüüd tuppa, kõigele elavale on - 27 palju. Päeva peale andis õige veidi järele, seega panin suusad alla ja mingid tiirud tegin, aga lund vähe - määret pole. Kuid see oli midagigi. Tuppa minnes oli nägu kolepunane.

* Kuna külm ja loomad elutoas, siis toas olevatele esemetele nad hästi ei mõju. Koeral teadupärast karvad levitada ning kass, see vahva vallatu, lihtsalt märatseb. Täna läksid hingusele üks vaas ja üks klaasist leevike, mille olin valmis võtnud aknale panemiseks. Kiisu vist ei saanud aru, et see pole päris lind.

* See, mis näoga Lagereid saabus teadet üle andma Oberhofi teatevõistlusel, oli omaette vaatamisväärsus: umbes nii, et kellele ma selle teate nüüd annan, kas pean uuele ringile minema? Sellised hetked võivad ju sportlasele päris hirmsad olla, aga vaatajale toovad need kõneainet. Igatahes taas kord Norra võidutses, ning rõõm on sellega ka minu õues. Kuigi ma prantslaste poolt tavaliselt ei ole, oli mul Jaqualinest siiralt kahju. Aga mis teha, sport pole ju elu, aga samas võib ta siiski olla elu.

Aasta tänu

 Minu üks tädidest ütles, et see aasta läks niikui niuhti. Tõepoolest läks lennates, aga kui sellele möödunule otsa vaadata, siis sisaldas see aastake päris palju ning sellesse mahtus hästi palju erinevaid tundeid. Nagu ikka elus, rõõm ja kurbus käivad käsikäes, selle poolest ei olnud 2023 mingi erand. Eristus see aasta aga intensiivsuse poolest, tegemisi, käimisi, reisimisi oli ohtralt, kohtati tundsin, et olen oma elu üle broneerinud. Aga samas see kõik meeldis mulle.

2023. oli eelkõige reisimiste aasta. Mitte kunagi varem ei ole ma käinud ühe aasta jooksul nii mitmes riigis. Sel aastal tõusin õhku ja maandusin lennukiga lausa kümme korda ning ka kaks laevareisi mahtus aastasse, mis viisid kaheksasse riiki ja ühele kodumaisele saarele. Olen hästi tänulik nende võimaluste eest. 

2023. oli ka klassikalise muusika aasta. Kuidagi juhtus nii, et kontserdid, kuhu sattusin, kas siis iseenda või kaaslste algatusel, olid midagi muud, kui tavaline levimuusika. Ääretult tänulik La Scala kogemuse eest, kustumatu mulje jättis Kristjan Järvi kontsert-etendus "Meelte videvik", aga ka Estonia poistekoori kontsert. Samas kõige rohkem elevust tekitas lavastus "Tuhkatriinu", kus sattusin ka ise rolli, paraku king ei sobinud ning Tuhkatiinuks ei osutunud :)

Teatrietendusi mahtus aastasse samuti üsna mitu. Enim meeldis Vanemuises "Tõrksa taltsutamine", aga ka Noarootsi teatrigaraaži "Vale" oli nauditav.

Lugesin poolsada raamatut, neist enim imponeerisid "Reisija", "Palermovej ülemlaul" ja "Rabatud". Mõnus luuleraamat "Inglid on armidest tehtud" on samuti mäletamist väärt.

Lisaks olid mõned mõnusad spaa külastused, rabamatkad, kus sai käidud nii oma pere kui ka sõpradega. Neist nii mitmedki käigud oli lihtsalt spontaansed ja sündisid hetkeotsuse ajel. 

Seda aastat võib nimetada ka taasleidmiste aastaks - sain suurema kontakti oma isapoolsete sugulastega, kes andsid mulle ispiratsiooni ning lõid taipamise, et oma vanemate lood järeltulevatele põlvedele peaksin mina kirja panema. Isa lugu sai kaante vahele. 

Suvi oli mõnusalt soe, väga kuiv ja sellepärast ikaldusid meil porgandid. Aga esimest korda elus kasvatasin artišoki, mille üks taim kandis isegi vilja, ning esimest korda ka kassinaereid, mille varu kogunes üsna kopsakas. Oli suurepärane kartuli aasta, suvikõrvitsaid kasvatasin tervele külale ning võin ikkagi tõdeda, et see kasvatamine tuleb üsna normilt välja.

Kudumise kirge ei minetanud ma ka sellel aastal. Valmis imearmas kampsun kõige väiksemale, kampsun endale, lisaks mitmed meisterdused ning eriti uhke olen taimeseadete-seinamaalide üle. Olen ütlemata tänulik, et meil oli võimalus oma kodu  kaunimaks muuta, et meil on tööd ja tegemised, mis võimaldasid kodu remontida, et mu kaasal on nii kuldsed käed, mis teevad elavaks kõik minu vaimusünnitised, et ta mõtleb kaasa ja aitab luua. Olen tänulik oma lastele, et nad on nii osavõtlikud ning arvestavad. Ilma nendeta oleks minu elus suur tahk puudu. Olen tänulik oma kutsule, kes sunnib mind liikuma ning kiisule, kes maandab pingeid, nurudes paisid. Olen tänulik lapselastele, kes on armsamad kui miski muu ning kellega koos saab teha vahvaid asju. Olen tänulik oma kolleegidele, sest neid naere, mis me koos naerame, ei asenda miski muu. Olen tänulik joogatreenerile, kes aitab mul pushida ennast ning kes tuletab iga trenn meelde iseenda armastamise olulisust.

Jah, sel aastal varjutas kõike seda rõõmu ka teatud kartus või hirm, aga ma annan endale aru, et see ei vii kusagile. 

Uuel aastal loodan, et oleme kõik terved, hoolivad, andestavad ja armastavad. Head uut!