****

 *Kõik oli suurepärane, sest perekond eelkõige. Käisime kelgutamas, veeretasime lumememme, tegime pilte, sõime kõrtsieine, käisime edukal kaltsukaringil, ja lõppeks unustasin oma koti dokumentiga 2h sõidu kaugusele. Kas ma ei ole enda peale vihane? Olen küll, sest kuidas see pea nüüd nii laiali on. Saatmise palve postiga ei kandnud vilja. Ega ei peagi, sest minu viga ja miks peaks minu pärast. Iga üks peab oma kahjud ise kandma. Samas kelgulaenutus saatis lihtsalt niisama toreduse pärast meile video, mis andis kinnitust sellele, et meie lumememm oli juuksed pähe saanud ja paljunenud. Mis oli ütlemata tore tema poolt. Tegi kohe meele rõõmsamaks ja peab ütlema et mõni on lihtsalt valmis ka toreduse pärast tegema rohkem kui temalt palutakse.

*Oli võimalus kutsaga jalutama minna, sest lume- ja sopavangistus oli läbi. Siiski ei saanud teha meie traditsioonilist ringi, sest ette tuli jäävangistus, lihtsalt ei olnud isu neil jääväljadel uisutada ning oma luude ja kontidega riskeerida. Õnneks oli kutsa ka kuidagi koostöö aldis ja nõustus meelsasti tagasi tulema. Tegin siis ühe joogaringi iseeendale ja perele supi. Kaks  on ju pere.

*Mulle meeldib, et temal on ka hobi, aga mulle ei meeldi, et see tuleb une arvelt. See on pigem mure mulle (pean seda hoolimiseks). Keegi kuulis kusagilt, et kui õhtuti mees vaatab telerit ja naine loeb raamatut või teeb muud tegevust sellel ajal, kui peaks ühiselt aktiivsemalt aega veetma, s.t vestlema, arutlema jne, on nende abielu läbi. Diskuteerisin sellele ägedalt vastu, sest ka leiva ulatamine on abi, otsa vaatamine, pilguga paitamine on. Meie aja arvamusliidrite paljusus, kes keelab neid arvata. Mina sellele ei sekundeeri.

*Käisin oma unustatud kotti ära toomas. Kotike kenasti ootas, teenindaja oli tore ja läksin sealt sellise tundega, et naasen veel. Hea, et ma Narvas ei käinud ja sinna oma asju maha ei jätnud :D

*Kuna juba... km oli sõidetud, siis otsustasin ka ujuma minna. Ma ei ole harjunud üksinda üldse aega veetma. Kohvikus aitas pisut teenindaja. Üksikutele päris hea nipp oma üksindust leevendada: mine kohvikusse ja lobise töötajaga. Ujulas oli palju lapsi ja kedagi suhtemisaldist ei olnud. Aga eks ma ujumise pärast rohkem ja aurusauna pärast. Igatahes toonust tõstis küll. Isegi väikesed äpardused ei morjendanud. Astusin sokiga riietusruumis niimoodi veeloiku, et pidin paljad jalad saapasse panema. Ja bussipeatuses bussist mööda sõites sain signaali. Tean, et eksisin aga tee oli väga lai ja see signaal ei olnud asjakohane. Kodu tee oli blokeerinud üks rikkis auto, õnneks on külmunudmaa ja põld kannatas ka sõitmist. 

*Terve eelmise õhtu üritasin mõelda, kellega see jäämatk merel ette võtta. Sain siis sõbrannad nõusse, aga hommik on õhtust targem, üks neist loobus. Õnneks teine ei teinud seda, ning 2h värskeõhu doosi on tehtud. Olen alati müüdud, kui tehakse midagi teistmoodi, kastist välja ja seda see matk merele oli. Nii tänulik, sest see andis mulle toonust, liikuda on vaja ja ega talvisel ajal seda õues olemist nii väga olla ei saagi, sest töö ja teised segajad. Aga kui miskit sellist vahvat silma jääb, siis olen seda rõõmsam.

*Muutusin taas avameelseks ja lobisesin palju. Liiale vist siiski ei läinud,  aga võis näida, et ma mingit kaasatundmist ootasin. Mul oleks nagu mingi päästik mõne inimese koosmõjus, mis vallandub iseenesest ja nii see jutt tuleb. See ei olnud sugugi vale käitumine, sest ongi vaja asju endast välja rääkida. Võib olla peaks neid kuulajaid rohkem, oleks maapeal probleeme vähem. Usun, et see vestlus toob mulle head.

*Autod, maa ja ilm, kõik olid paksu jäävihma all. Kui tänaval astudes sai lihtsalt uisutada, siis auto aknaid andis kraapida. Aga mõni linnuke siristab kevade laulu ja sinnapoole liigume üsna hoogsalt.

*Ei tea miks, aga me jutud liiguvad ikka haiguste teemal, juuksuriga rääkisime kolesterooli teemadel ja nagu sellest vähe oleks olnud, tõmbasime sõbrannaga veel teemat edasi. Tal oli juurde panna krudisev kael ja kanged luud liikmed. Mind on õnneks viimasest säästetud. Võib olla aitab ikkagi pingutus jooga näol ka. Vaatamata vihmanutuilmale ja negatiivsetele teemadele oli mul olek ikkagi ok. Seda olekut hoiavad üleval ka kolm roosat roosi, mis toodud sõbrapäeva puhul ja täna ei näita veel väsimise märke. Ning kapikoristustuhin tuli ka peale.

*Minu noored näitavad oma reisilt päikest ja 16+ kraadi, mina vastu üleujutatud maja ümbrust, vinduvat vihma ja jääd. Vähemalt sellel aastaajal saan kliimapagulastest aru. Aga häid emotsioone ikka ka. Muidugi laskesuusk, meie naised, selline põnevus, et vau. Pisar tuli silma. Ma ei tea kust, aga sellised asjad võtavad heldima. 

*Ja Eesti laul. Nii palju põnevust, ilusaid laule. Võitis kas just parim, aga meeldejääv igal juhul. 

*Märt Avandi ütles seoses oma kunagise depressiooniga, et ta ei mäleta 1999. aasta novembrit, sest depressioon. Ma ei tea, mis diagnoosi peaksin endale panema, sest ma ei mäleta ka kõiki järgmisi ja eelnenud novembreid. Ja ega teised kuudki eriti eredalt meeles ei ole, kui välja arvata need erilised hetked, mis eristuvad tugevalt.

*Tarmo Tiisler ütles, et südametilga õhtu, sest nii palju ärevust, põnevust on juhtunud selle MM jooksul, et võtab südame puperdama ja käed higistama. Oli tõesti põnev, neid tilku vast ei vaja, aga pinget jagus ning rõõmu ka.