Abiellu või ise :)

Tähtis päev on taas lähenemas. Ütlesime küll neile nii naljaga pooleks, et andke ikka aega meil ennast koguda ka. Aga plaanid tuleb enda järgi seada, mitte vanema generatsiooni ja küllap siis end kogutud ka saame. Minul on olnud taas rõõm meisterdada. Kui mulle esimese hooga tundubki, et ei viitsi ja kust ma selle aja võtan ja muu kiu-kiu, siis tegelikult mulle meeldib. Meeldib, et minu asjaarmastaja väikeseid oskuseid hinnatakse, meeldib mõelda, millest ja kuidas ning meeldib see tegemise protsess ka. Mis siis, et kõik ei tule alati esimese hooga välja nii nagu tahaks ning kõik ei ole ka alati 100% ideaalselt hästi tehtud. Kuid ma tean, et tellija on tänulik ja eks seegi on tähtis. Saamisrõõm, andmisrõõm. Minul enamasti kujuneb kogu mõte tegemise käigus. Kui juba miski on paigas, siis areneb mõte edasi. Seekord olid värv ja lilled ette antud.  Karbikujundus oli minu teha ja muidugi kogu karp ka, mis oli üks rist ja viletus, sest karp ise ei ole mõõtmetelt üldse väike ja suuremamõõtmelist karpi on tegelikult vastik teha. Liim kipub ära kuivama enne, kui kogu pind on kaetud, siis on oht kortse sisse siluda ning mõni nurgake võib ka liimist lahti lüüa. Külaliste raamatuks sai üks kaustik, millele liimisin õiget värvi katte ümber. Kirjutamise kunsti ma just ei valda, aga ajasid ka minu oskused asja ära. Muidugi ikka duubeltegemisega. Esimene kord kirjutasin külaltste raamat. Suure kirjaveaga ei läinud see asi kohe mitte. Tegin uuesti ja paremini. Teksti kirjutasin peale korrektoriga. Kuna lilli jäi üle, siis mulle tundus, et selline pallike sobib ka lauale. Palli keerasin krepp-paberisse ning lilled, millest osa on ka krepp-paberist tehtud, on kinnitatud nööpnõeltega. Mehele ütlesin, et mulle see pall nii meeldib, et abiellu või ise. Vihje läks kurtidele kõrvadele 😃