Lumikellukeste õitsemise aegu

Aastad teevad hoogsaid ringe ja üha kiiremini need ringid lähevad. Mõni naerulohuke on ilmselt juures, mingeid teadmisi ja tarkusi ning võib olla midagi veel, kuid sujuvat liikumist vanaduse poole ju ei märka ja ei tunneta iga päev, see on pigem kulgemises ja ise kulged-kulud  ühtlasi koos selle liikumisega. Minu tähtis päev on peaaegu alati olnud lumikellukeste õitsemise aegu. Sellepärast on need valged ja visad lilled mulle väga armsad.  Ja kuigi võib ju mõelda, et ah mis sünnipäev, on ikkagi ütlemata tore, kui tulevad üllatused, sest üllatuste tegijad on ekstra mõelnud minu peale ning kordaminemine on tähtis. Nii ei oskagi öelda, kas mulle on armsam ekstra metsast mulle korjatud väike sinilillekimp või ekstra mulle poest ostetud lillepotid ja kimbud. Kui eelmise aasta toon oli kollane, siis selle aasta toon on kirju, s.t lilli oli igat värvi, üks õis ilusam kui teine.

Kuid eks iga päev selles elukeses on tähtis, ja on tore, kui saad teha oma mõtte järgi teostatavaid asju. Ma ei saa midagi teha, aga lapsemeel või mingi romantiline meel või mis meel, aga saan ise ka aru, et mingid teistmoodi vigurid on mul küljes küll. Nii panin oma südakartuli mulda, poti sisse. See on nagu väikene traditsioon, panna mulda sügisel leitud südamekujulised kartulid. Uusi südameid pole kasvanud, aga lootus ju ei kustu. Siis, hakkas meil täiesti ise ja kasvuhoones kasvama üks tammepuu. Kasvas mitu aastat, mina teda ära hävitada ei lubanud, sest kui üks puu nii vabal tahtel on endale koha kasvamiseks valinud, siis peab tema elu säilitama. See kasvuhoone koht oli ühe tamme jaoks, arvestades pererahva mugavustsooni (tammelehed), mitte just kõige parem. Seega sai nüüd välja valitud parem koht ja tegelikult tähistab see puuke ka ühe etapi lõppu ja uue algust. Sest perepoeg on lähenemas teeristsetele.