Esmaspäev, 26. august 2019

Käimised käimise otsa


Kuigi on veel soe, näitab suvi kahanemise märke. On olnud imeliselt tore suvi ja hästi intensiivne aeg. Nädalavahetused on koguaeg bookitud ja mõne päeva ajagraafik ehk liigagi tihedalt täis. Olen palju kilomeetreid autoga maha kihutanud, sest tahan ikka minna ja koju kätte iseenesest ei tule miski. Kui kodust on kambajõmmidki võtta, siis on ka minekuplaane lihtsam teha. 

Ühel pärastlõunal läksime lihtsalt rappa. Võtsime ka koera kaasa, sest meie koerake saab koduterritooriumilt väga harva välja. Seega oli temalgi hea päev. Ingatsi raba oli seekord valikus. On küll veidi imelik, et selleks, et lihtsalt kõndida, sõidad maha pea 70 km. Lihtsam oleks ju kodu juures üks kõnnitiir teha. Aga raba on igal aastaajal kutsuv ja siis ei jäägi muud üle, kui tuleb sõita. Pohlad ja mustikad metsa-all kutsusid samuti korjama. Muidugi ei olnud mingit anumat kaasa võetud. Õnneks oli mul kilekott, kuhu rändur korjas mustikaid, tema oli neid valmis isegi fliisi taskusse korjama :) Minul oli seljas väike seljakott, kuhu poetasin pohli ja jõhvikaid. Mättad juba punetasid jõhvikatest, kuidas sa siis nad metsa jätad. Kutsu sai rabalaukast juua ja oli üllatunud, et maapind teda sugugi ei kandnud. Igatahes oli tore vaheldus.

Väga tore vaheldus oli ka Valge Daami etendus. Suvi ei ole päris hästi kulgenud siis, kui Haapsalus ei ole käinud. Jälle olid kamraadid kodust võtta ning läksime kohe varem, sest ürituste-sari oli Haapsalus üsna pikk. Lossipargis oli vahva miniloomaaed, iseendalgi oli tore kalkunit ja kitsekest jälgida. Lossiplatsil tantsutas 2Quick Start. Fännasime neid täiega, sest need laulud äratasid nostalgilisema poole, see shou oli lihtsalt äge, väga sujuv, läbi mõeldud ja tasemel. Kusjuures pluss-miinus 50. aastased mehed laval olid nii vahetud ja ägedad, seega usun siiralt, et ka noored tüdrukud vaatasid neid armunult. Päikeseloojangut vaatasime Väikese viigi ääres. Oli vaikne ja rahulik, luiged ujusid taamal. Kui ma elaksin Haapsalus, istuksin igal õhtul seal promenaadil ja vaatasin päikese loojangut. Ilus unistus ju ;)  Lossihoovi etendusele sättisime end vist pisut liiga hilja, sest istekohad olid võetud. Paraku ei osanud me valida õiget tekile-istumise poolt, seega läks suur osa etendusest nii, et häält kuulsime, aga pilti ei näinud. Sellegipoolest ei olnud ka lavastusele ühtegi halba sõna öelda.  Valge Daamgi ilmus aknasse, mis sellest tehislik, sest poole etenduse pealt hakkas vihma tibama.  

Täna algas pesapojal juba kool, vist tuleb end nüüd kodusemaks, kodutöisemaks sättida.

Esmaspäev, 19. august 2019

Kolm päeva juulist


Nii palju sündmusi on kogu aeg. Üsna vabalt võib tekkida segapudru efekt, s.t eelmistest saadud elamused asenduvad uute sündmuste elamustega ning lõpuks on isegi need elamused nagu üks segapuder. Seega ma siis ikkagi midagi talletan, nii enda mälestuste hoidmiseks.

Käisime Soomes. Läksime eksprompt, kahekesi: mina ja minu keskmine laps, kes oli see peainitsiaator. Pakkisime kaasa igaks juhuks ka telgi ja madratsid, sest mine tea, kuidas selle ööbimisega saab. Mina olen muidugi vana paanik ise, s.t igasugu uued olukorrad kipuvad mind paanitsema ajama. Ma ei ole ju Soomes varem ise sõitnud, samuti ei ole ma suure laeva peale ise sõitnud. Nüüd aga ei olnud varianti, laps sõidab küll, aga tema on harjunud teisesuunalise liiklusega. Nii et uusi asju, mida varem pole teinud, lisandus minu tegude nimekirja kaks. Ja tagantjärgi öeldes, paanikaks polnud põhjust.

Maandunud Helsingis, võtsime suuna ida poole, juhtima asus nüüd noorem põlvkond. Mina olin kaardilugeja. Valisime lõpp-punktiks Savonlinna, kuid käisime enne sinna jõudmist ka Juvas ja Mikkelis. Tagasi tulime juba pea Vene piiri äärest: Hame, Lappinranta, Punkaharju, Kotka, Porvoo… Viimane päev  šoppasime Helsingi äärelinna hiiglaslikus kaubakeskuses, mille nime kahjuks ei mäleta.

Kindluseid, kirikuid vaatasime väljaspoolt, kirikutesse tegelikult lasti ka sisse. Näiteks Kerimäkki kirik oli igavesti ilus ja võimas ning ainulaadne. Savonlinna kindlus oli suurejooneline. Lappinranta liivalinnak imetlusväärne, Kotka Sappoka park lihtsalt ilus ja ahhetama panev, Porvoo väga idülliline linnake kitsaste tänavate ja jõeäärsete paadikuuridega, Imatra jõesäng aukartustäratav, Parikkala skulptuuripark müstiline. Seega nägime ja sõitsime ringi üsna palju. Ühest punktist teise jõudmiseks valisime pigem kõrvalteid ja seega nägime tegelikku elu ja loodust palju rohkem. Soome on imekaunis maa oma järvekeste, kasesalude ja graniidiga. Ida suunal on neid järvekesi kuidagi eriti palju ja need vaatepildid olid tõeliselt maalilised. Kui sõitsime Parikkala poole, saime osa ka mõnusalt kurvilistest teedest ja toredast kuplilisest maastikust.

Need kolm päeva olid tõesti imelised, vaid ilmataat mängis oma +10 kraadiga vingerpussi. Kuna eile oli kodus +24 ja päevitusriided, siis ilmselgelt olime mõlemad pisut liiga alasti selle +10. jaoks. Seega olime sunnitud esimese asjana riideid ostma. Aga ega see väikene n.ö probleem probleem ei olnudki. Riideid on ju igal naisel alati kapis vähe :) Mõnus oli lihtsalt kulgeda, kella ei jälginud nii väga, keerasime ka suvaliste kohtade pealt alla, et vaadata, mis selle ja tolle sildi taga on. Mõnikord sai ka auto ümberkeeratud, kui silm fikseeris möödasõites midagi põnevat, mille võiks pildile püüda. Kamraad oli super, saime rääkida sellest ja tollest – oli ema ja tütre aeg. Ööd veetsime autos, sest kui on öömaja broneering, siis on kohe ka ajagraafik taga ja seda ei me ei soovinud. Kõik vajalikud toimingud sai bensukas teha, ning vee kanister oli ka kodust kaasa varutud. Teine öö oli eriti kena, Kotka linna promenaadil, miljonivaatega merele. Ja ega see auto kahel mitte väga suurel tüdrukul ei olegi kõige halvem magamise koht. Reisilõpuks pani kena punkti šopping Stockmanis - 80% alet, no võttis pea pööritama küll. Õnneks oli mul ikkagi mõistust ja panin palju asju tagasi. Kuigi et jah, täna on mul ikkagi ühest kleidist kahju ka.

Mõned miinused olid ka: näiteks WC-de nappus; väiksemates linnades ei olnud õhtusel ajal Hessburgerist paremat söögikohta; kohalikku rahvuskööki annab tikutulega taga otsida, s.t et sellel maal tahaks selle maa traditsioonilisi sööke süüa, mitte hamburgerit sisse vohmida. Ühe kena karjala piruka ikka leidsime ka ühest kohvikust. Sellest on kahju, et kogu maailm kipub burgeristuma ühesuguseks.

Aga jah, Soome on ihana, sinna läheks tagasi veelgi, sest päris-päris põhjas on käimata, läänerannik avastamata ning vaadata oleks ikka küll ja veel.

Neljapäev, 15. august 2019

Aja konkurents


Täna hommikul mõtlesin, et kas ma olen vanaks jäänud?!  Nimelt läksin varahommikul aiamaale kurke korjama, sest korjamist nad vajasid ja olin varakult ärkvel ka. Kurgid korjatud vaatas ka hark rõõmsalt peenrapealt vastu ja kutsus kaevama. Nii ma siis varahommikul, enne tööle minekut kaevasin öösärgi ja hommikumantliga. Oli mõnusalt soe juba ja päris paras jupp peenart sai üles kaevatud. Minu teada kasutavad eakad varast aega töötegemiseks sellepärast, et und ei jagu kauaks, palav ei ole ja nii saab varem õhtule. Mina lihtsat juhtusin ja tegelikult oli mõnus. Vaim sai virgeks ja teotahe tõusis tugevalt. Pean vist teinegi hommik ärkama varem ja aiatööd vihtuma teha.

Praegu ongi kodutööde kõrghooaeg. Herneid vajavad poetamist, oad korjamist, tomatid on punaseks läinud, ploomipuudel on uputus, suvikõrvitsad kasvavad liiga suureks. Tahaks metsa seeneluurele minna ja põldmarjad on ka ühed hiiglama head marjad, mida korjaks. Tegelikult ei ole ka mustikale jõudnud. Nii et kõik vajavad panust või õigemini, kõigesse sellesse tahaks oma aega meelsasti panustada. Ajal on aga konkurents, pidustuste näol. Õhtul kõlab kutsuvalt muulikontsert, valgedaamipäevad on seni nägemata ja neid üritusi on veel, kus ma mitte kunagi varem ei ole käinud (mis on ju raudne põhjus, miks tuleb minna). Seega vara üles, hilja voodi, siis vast mahuvad kõik tahtmised aja sisse ära.


Teisipäev, 13. august 2019

Sorteerisin asju


Õige eestlane sorteerib asju. Selleks, et midagi sorteerida oleks, tuleb neid enne koguda muidugi. Meie kümme aastat on võimaldanud neid kokku tassida küll. Nimelt on meil aastapäev, kodu aastapäev. Oleme elanud oma majakeses kümme aastat. Tegelikult on nende aastate jooksul hooneidki juurde tekkinud, meil on nagu oma väike linnake, mis vast kunagi valmis ei saa. Sest ideid tärkab juurde alalõpmata.

Asju saab aga igasse ruumi koguda. Kuuri alla käestärakola, garaaži mehe staff, aiamajakesse aiandusega seotud kraam, tubadesse muidugi tubane kraam, seega sorteerimist oli üksjagu. Aga nagu ikka, kipub olema nii, et kuurialune on see puhverpaik enne lõplikku ära viskamist, seega tassisin toast mõned nõud, riided, jalanõud kuurialla. Mis sellest, et elu on näidanud, kui juba kuuriall, siis on prügi. Haruharva on küll ka nii läinud, et tassin tuppa tagasi, sest tarvis läks. Seekord tegin korrastusi ka kuuriall. Tunne jäi igatahes hea ja loodan, et ma midagi igavikku saadetut taga igatsema ei hakka.

Hoopis põnevam koristamine oli aga ostutšekkide karbi koristamine. Olen kõik tšekkid, millel on garantii vms alles hoidnud. Nüüd oli neid tšekke tore üle vaadata. Oi kui palju raha on 10 aastaga ära kulutatud, oi kui palju asju ostetud. Mõnda neist polnud ammu enam reaalseltki olemas, aga vot tšekk oli alles. Mälu värskendas hästi selline koristamine. Uuemad ostutõendid jäid seemneks, et järgmise kümne täitumisel taas sorteerimispäev teha.

Neljapäev, 8. august 2019

Lapsed


Suvi on sellepoolest ka mõnus aeg, et suvel lihtsalt võtan jõuga rohkem aega lastele. Mis sellest, et nad on juba suured.  Vaatan neid ja pean tõdema, et muutused on toimunud. Kui veel mõned aastad tagasi ei olnud me paljudes asjades ühel nõul, siis nüüd on see tasand oluliselt lähenenud ning aina sagedamini nad kinnitavad, et olen sinuga nõus. Mitte et meil nii väga kogu aeg vaielda oleks, kuid teadagi, see põlvkondade vaheline erinevus oli on ja jääb. Sinna lihtsalt ei ole midagi parata. Kuid pubekaaeg on möödas ja mõistus on kodus tagasi :D 

Pesapoeg veel puksib mõnikord oma, aga on muutused temaski toimunud. Igatahes küpsetasin jälle torti, sest üks aastaring sai tal täis. Tema sõnul küll kõige mõttetum vanus, s.t laps enam ei ole ja päris täiskasvanu ka mitte. Aga ehk ta kannatab selle 17nda ikka ära. Sünnipäevatort sai armsalt suvine. On privileeg sündida augustis, mil on marjade ja lilleõite kõrghooaeg. Vähemalt perenaise jaoks :D

Üleüldse on tore neid kõiki jälgida, kuidas leitakse oma ühisosa ning ühistegemised, kuidas sured õed hoiavad oma väikevenda, kes on pikkuselt järele ja üle kasvanud. Kuigi kui sünnipäevahommikul seinaäärde ta panime, saime kasvutempoks vaid 1cm ühe aasta jooksul. Ta lootis rohkemat ;) Aga ju on tempokas kasvamine juba möödas ja nüüd jääb veel väike venimise osa.

Igatahes kaasatakse mindki rohkem kui muidu oma tegemistesse. Eile õhtul käisime sportlikul ringil, mina rattaga, laps silkas joosta. Mõtlesin, et kust ta selle jaksu küll võtab, mina pole kunagi viitsinud end jooksma sundida, kuigi et jah, pikamaavõhma on minulgi olnud. Ca 5 km ringil nägime nastikut, jänes tegi vahepeal jänest ja silkas jooksjal teepeal ees ning pardid sulistasid järvel. Teepeale jäi ka kenasti kollendav rapsipõld. Mina proovisin pildistada üht ja teist. Nastikul ei jõudnud ma sabajuppigi pildile saada, kuid põld eest ära ei jooksnud, seega sain selle pildile. Pärast andis küll rattaga lapsele järele kimada, sest jooksutempo oli tal üsna kiire.  :)