kolmapäev, 25. veebruar 2015

Valimiste aeg



Üsna keeruline on elus teha valikuid ja valida paljude hulgast välja see õige. Viimasel ajal on aga olnud väga palju valimisi, millest paljud mind küll otseselt ei puuduta, samas aga kaudselt küll ja mingil määral lähevad korda kõik, igaüks omal moel.

Kõigepealt oli Eesti laulu valimine, mille igale voorule elasin täiesti teadlikult kaasa. Olin kõikide laulude ja esinejatega kursis. Peab mainima, et igal aastal ei ole see olnud nii. Seekord olid aga laulud väga head ja kohe kutsus kaasa elama. Võidulaul muidugi meeldis ka: omanäoline, lüüriline, ilus meloodia, kenad esitajad. Millegipärast hakkas silma mulle samuti, nagu Ritsikulegi Stigi tuim ja tundetu olek. Elina tema kõrval säras ja oli näha, et ka tema ei oska selle tuima poisiga kuidagi  käituda.  Igaks juhuks hüppas ikka kaela kinni :D

Siis tuli Oscari ootus. „Mandariinid“ vaatasin ära youtube vahendusel ja  minu hinnangul väärinuks see film tõepoolest sellist tunnustust.  Kummaline on see inimhingede mõtlemine, vaja on sõdida, aga täpselt nagu ei teagi, kelle jaoks või mille nimel. Pime, pealesunnitud viha laseb teha koletuid tegusid.

Edasi olid perekesksed kingi valimised, mis on alati hirmkeeruline ülesanne. Kunagi ei tea, mida võtta, mida jätta. Sellel hetkel, kui ei ole vaja kingi valimisega tegeleda, siis oleks nagu mõtteid küll, aga kui valimise hetk kätte on jõudnud, on pea tühi ja ideid ei tule mitte ainsamatki. Õnneks hakkas ajalehe esikaanel silma üks reklaam, mis meie nõutu olemise lõpetas ja valik saigi tehtud. See on üks vähestest kordadest, mil sattusin reklaami ohvriks, aga olen siiski tänulik selle eest.

Riigikoguvalimised lahendasin  elektrooniliselt, olen ju e-inimene. Otsustamine oli sama keeruline, kui kingi valimine. Päris silmad kinni ja sõrm peale just ei valinud. 

Ja kõige lõpuks pingviinide paraadil kaunima kleidi valimine, mis ei kuulu just valimiste hulka, aga kuna sellest nii palju räägitakse, siis nagu ikka oleks valimised. Nagu alati, oli ka seekord väga palju ilusaid kleite, üks väljapeetum kui teine.  Las siis erinevad meediakanalid kihisevad, see on vähemalt teema, mis ei muserda ja mõjub ikka pigem tuju tõstvalt.

pühapäev, 22. veebruar 2015

Talvest ja veel millegist

Möödunud nädal viis selle viimse talvenatukesegi ära. Veidi kurb, et seekord jälle nii läks, sest lumi on etem kui sopp ja talvemõnusid oleks ka tahtnud  veidigi nautida. Igatahes meie meespere veeretatud suurest lumememmest on vaid alles porgand ja pallisuurune lumehunnik, seega on meist vähemalt mõni saanud ikka veidigi talvemõnusid tunda.
Kuigi veel viimase vindi peal saime natuke ikka kõik osa. Laps muidugi rohkem. Nimelt õnnestus meil käia talle kaasaelamas Jõulumäe talimängudel. Minule oli see esimene kord astuda kunstlumele. Üritus oli vahva, õhtutuledes suusatada oli teistsugune kogemus ja kokkuvõttes läks tal päris hästi. Isegi üllatavalt hästi, sest trenni ju teinud ei ole ja suuski ka alla saanud ei ole juba teist talve. Hämmastama paneb mind aga see, et kui minu kooliajal oli võistlustele pääsemine privileeg, ikka parimad said, siis nüüd toimub see pigem nii, et kes soovib ja soovijaid oli imevähe???

Veel oli asja kooli ja kohvikusse. Nendega on nii, et kui harva saab, siis on alati tore. Kool vast rohkem kaaslaste nägemise pärast ja kohvik samuti kaaslastega koosolemise pärast. No kohv ja kook on vahelduseks head, kuigi ei saa ma aru, miks peavad koogid nii-nii ülimagusad olema.

Parajalt magus ja maheda maitsega oli aga uudseviljana proovitud cherimoya, meenutas veidi banaani, kuid sisu oli täis suuri seemneid, mis tegid söömise veidi ebamugavaks. Maitselt hea, aga eks ta jääb ka vaid korra proovituks, banaan on ikka mugavam süüa.



teisipäev, 17. veebruar 2015

Sõbrapäev

Mingi aeg tagasi suhtusin teatud skepsisega uutesse ameerikalikesse pühadesse. Kõik need halloweenid ja valentinid näisid kuidagi võltsid ja mitte-eestlaslikud. Aga veider küll, isegi küllalt kindlad uskumused ajas muutuvad. Nüüd arvan, et meie elus on niigi liiga vähe pühadust ja pühitsemist, miks siis mitte neid juurde tuua kasvõi Ameerikast.
Meie selle aasta sõbrapäev oli kodune, koos pannkookide, ämma-äia ning tütre pererakukesega. Vaatasime ränduri fotosid ja jutustasime niisama.

Kingitus ühelt kõige suuremalt sõbralt ehk küljeluult :)

Kolm prouat

Alkeemia artikkel räägib, et kõikide inimestega, kellega me oma elus kohtume, oleme määratud kohtuma ehk nad kohtuvad meiega teatud eesmärgil. Ei ole vahet, kui kaua nad meie elus figureerivad. Absoluutselt igal inimesel on meile midagi õpetada. Vahet pole, kas nad osalevad meie elus 10 sekundit, 10 minutit või 10 aastat, kuid nad on olemas kindlasti õigel ajal ja õiges kohas.

Sellesse teooriasse ma usun täielikult, miski ei sünni siin ilmas puhtjuhuslikult. Minul õnnestus koos olla kahe väga toreda prouaga, kellest esimene oli väga sügava ja targa elufilosoofiaga ja rääkis igasugu lugusid nii, et kuulasin väga suure huviga. Teine proua oli lihtsalt hea huumorisoonega, lõbus ja heatujuline kaasalane. Ilmselt teadis keegi, et seda kolmandat oleks mul raske taluda olnud, sestap oli kohtumine tõesti põgus, vaid mõned minutid.

Lugemiselainel

Olen viimasel ajal palju lugenud. Kätte on sattunud sellised raamatud, mis mingil määral motiveerivad, annavad jõudu ja tegutsemisindu.

Olin vist üks vähestest, kes ei olnud lugenud „Söö, palveta, armasta”. Hiljuti teles nähtud film tuletas seda meelde ja lugesin läbi n.ö kolme hingetõmbega. Kõigepealt esimene I ehk Itaalia osa, siis India ja lõpuks Indoneesia. Nähtud filmi mõjul oli mul kujutluspildis Liz loomulikult Julia Roberts, kuid raamat ise jättis ikka hoopis sügavama ja avarama mulje. Selles on midagi reisisellidele, joogahaarastajale ja eneseotsijale.

Aune Pasti „Hea tuju raamat 40 +” mõjub ka pigem inspireerivalt. Tore on ülelugeda ja kinnistada teadmist, et igal eal on omad võlud ning tegusus ja toimekus ei sõltugi nii väga vanusest.

Samamoodi hästi mõjus ka „Nastja ingliraamat”. Olen olnud ikka seda meelt, et igal inimesel on isiklik jumal, kes hoiab ja kaitseb. Vähemalt mina olen seda küll tunda saanud. Nastja arvates ei eksisteeriks meid üleüldse, kui ei oleks olemas ingleid, kes meid hoiaksid ja kaitseksid. Inglid näevad suuremat pilti ja sellepärast saadavad nad meie teele asju, mis ei pruugi olla meile kerged. Igatahes oluline on usk, ja mina usun, et ta oli kohal just siis, kui minul teda vaja oli. Ei saa olla puhtjuhuslik see, et 6. veebruaril oli Püha Peterburi Ksenja mälestamispäev.


Vastakaid tundeid tekitas Kati Vatmanni „Anita ja UFO”. Selles raamatus paljastab Kati tegelikult oma perekonna loo tagamaad ja annab piitsa endale ja teistele pereliikmetele ka. Ja muidugi oma meestele, kellele on tal selles loos üliandekad nimed pandud. Samas jäi mind veidi häirima see minevikus tuhnimine ja enda sajatamine. Mis olnud see olnud, üks mis on kindel, on see, et minevikku me muuta keegi ei saa, pigem võib see vanade asjade taga ajamine ja sirgeks rääkimine muuta olevikus olemist. Ise ta nimetab oma viimaseid raamatuid sibulakoorimise lugudeks. Sõnakasutuselt eristub Kati oma mahlakate ütlemiste ja ohtrate omadussõnade kasutamise poolest. Silma jäi mõte: magister viskab sitta. Eks see on valikute küsimus. Minu arvates ei ole magister mingi imeloom, et ta s...a vistata ei võiks. Üks ei välista ju teist, magister annab lihtsalt võimalusi juurde. Sellised oma perest, oma elust raamatud tulevad kirjaniku hingepõhjast ja üldiselt on nii, et lugejat ikka huvitab teise inimese isiklik elu ja alasti olek, kuigi paljud võivad väita vastupidist. Salaja tahaks ikka piiluda. Ja hea on, et mõni laseb piiluda.  

laupäev, 14. veebruar 2015

Piisavalt tagasihoidlik, õrn ja soe

Kinkekaardi eest, mis kogemata kombel ikka minuni jõudis, kudusin kampsuni. Lõngaks valisin Drops Karisma, mis on 100% villane lõng. Mõtteid mustri ja tegumoe osas oli enne kuduma hakkamist mitmeid, kuid kuna poes ei olnud ühtegi sellist lõnga, mis mulle sobis ja ka kinkekaardi väärtusega enam vähem sobis, piisavas koguses, siis kohapeal mõtlesin oma mõtted kiiresti ümber ja otsustasin kududa kampsuni kahest värvist kokku. Beezi tooni sai siis 2 tokki ja roosat 6. Ilmselt oli see juhus, aga kogu lõng kulus kenasti ära - ei puudu, ei üle. Kudumist alustasin ikka traditsioonilisel viisil, alumisest servast. Vardaid soovitati nr 4, nii ma tegin ka. Kuigi, kui soovida veidi tihedamat ja soojemat kude, võiksid need siiski number väikesemad olla.
Mustri valisin raamatust Leili Reimanni "Pitsilised koekirjad".
Oli väga mõnus kudumine!!!
Ja kampsun tuli ka selline hästi mõnus - piisavalt tagasihoidlik, õrn ja soe :)


reede, 13. veebruar 2015

Miku ja Juss

Tööinimestel on nädalas kõigest kaks vaba päeva ja enamasti kipub nii minema, et need päevad lihtsalt kulgevad koduse koperdamise tähe all. Mõnikord ma siiski ületan end ja suudan ühe päevaga kõik vajaliku korrastamise, sättimise ära teha ning teine päev jääb millekski muuks. Hiljuti kasutasin seda õmblemiseks. Kuna mul on kangaid ikka vanast hallist vene ajast veel alles, siis tuleb neid ometi tuulutada ja vähendada. Nii otsustasin, et õmblen väikestele tibukestele, kelle tõttu kannab minu meespool nime - vana, ja mis siin salata, eks mina samuti.
Selle pingviinipoeg Lolo voodipesus on üles kasvanud vist kõik praegu 20ndates noored. Igatahes saab üks väike poisiklutt seda sama teha. Kuna ühte kangast nii palju ei olnud, siis sai lihtsalt üks kirju juurde sobitatud. Ühes 2014. aasta Maretis oli tore padjapüüriidee, kus oli padjapüüril väike tasku, kuhu sai väikese kaisulooma ööseks poetada. Mulle tundus see mõte nii armas ja tegin ka, mitte küll üks-ühele. Väikesele Rometile õmblesin hoopis mõmmi Miku. Ketlinile aga tegin ajakirja järgi jänku Jussi. 

pühapäev, 1. veebruar 2015

Mööduva nädala märksõnad



Smokie kontsertturnee reklaami nägemine tuletas meelde, et suvi ei olegi mägede taga ja juba võib planeerida sündmusi suvesse küll. Seega piletid said ostetud, kuigi täna enam ei mäletagi, kas Haapsallu või Viljandisse (kaalumisel olid mõlemad). Mõlemad on toredad linnakesed, kus on käidud ikka väga palju kordi, kuid mida külastaks ikka veel ja veel. On ju palju mälestusi seotud mõlema linnaga ja selline nostalgiakontsert sobib nostalgiat täis linna (ükskõik siis, kumba) minu jaoks väga täpselt.

Tundub, et okkaline on meie teekond soovitud diplomini ja ootamatusi võib tulla ka sealt, kust sa neid mitte oodata ei oskagi. Lõpuks on ikka vaene üliõpilane see, kes peab teiste kokkukeeratud supi ära helpima. Aga mis seal ikka, ehteestlaslikult poriseme natuke kõik koos ja siis igaüks omaette, elame edasi ja täidame korraldusi.

Kaasaelamine võib anda mõnikord samasuguse efekti, kui oled ise kohal olnud.

Käisin oma vanima ja väikseima tütre tööjuures ja jälgisin kõrvalt tema tegemisi. Võin rõõmuga tõdeda, et temast on tulnud nii lahke, sõbralik ja kannatlik teenindaja. Naerab kaasa kus vaja, kuulab, annab nõu, räägib rahulikult, aeglaselt ja olen täiesti veendunud, et muudab paljudel päeva paremaks. Minu päevad ka. 

Tegime aega parajaks Rimi toidupoes. Seega vaatasin ja uudistasin kaupu riiulitelt kohe põhjalikumalt ning tõdesin, et ma ei oska nii paljude toiduainetega mitte kui midagi peale hakata. Otsustasin, et hakkan proovima uusi maitseid ja mine tea, võib olla hakkab mõni neist kohe väga meeldima. Esimene katsetus oli passioni vili, mis uuesti kordamisele siiski ei kuulu. Ei olnud lihtsalt midagi erilist. Tore oli aga see, et kui kassasse jõudsime, siis kassaneiu küsis, mis see on ja me kumbki enam ei mäletanud. Nii jooksis tema vaatama ja nimetus jäi meilegi meelde: passion, passion oli see.

Facebooki geniaalsust ei väsi ma endiselt kiitmast. Ilma selleta jääksid vist paljud olulised asjad mul märkamata. Keegi jagas retsepti: porgandikeeks tatrajahu ja kreekapähklitega. Tundus huvitav ja proovisin ka. Kuna mul kodus kreekapähkleid parasjagu ei olnud, siis panin suhkrut 50ml vähem ja lisasin rosina-arahhiisi segu. Tuli väga maitsev vaatamata sellele, et viimasena lisatav munavalge vaht lendas mööda tuba laiali ja koogi sisse jagus sellest vaid väike sutsuke :D.  


Kodus on mõnikord mõistlik ka teise nurka istuda, oma toast avaneb hoopis teine pilt