Möödunud nädal viis selle viimse talvenatukesegi ära. Veidi kurb, et seekord jälle nii läks, sest lumi on etem kui sopp ja talvemõnusid oleks ka tahtnud veidigi nautida. Igatahes meie meespere veeretatud suurest lumememmest on vaid alles porgand ja pallisuurune lumehunnik, seega on meist vähemalt mõni saanud ikka veidigi talvemõnusid tunda.
Kuigi veel viimase vindi peal saime natuke ikka kõik osa. Laps muidugi rohkem. Nimelt õnnestus meil käia talle kaasaelamas Jõulumäe talimängudel. Minule oli see esimene kord astuda kunstlumele. Üritus oli vahva, õhtutuledes suusatada oli teistsugune kogemus ja kokkuvõttes läks tal päris hästi. Isegi üllatavalt hästi, sest trenni ju teinud ei ole ja suuski ka alla saanud ei ole juba teist talve. Hämmastama paneb mind aga see, et kui minu kooliajal oli võistlustele pääsemine privileeg, ikka parimad said, siis nüüd toimub see pigem nii, et kes soovib ja soovijaid oli imevähe???
Veel oli asja kooli ja kohvikusse. Nendega on nii, et kui harva saab, siis on alati tore. Kool vast rohkem kaaslaste nägemise pärast ja kohvik samuti kaaslastega koosolemise pärast. No kohv ja kook on vahelduseks head, kuigi ei saa ma aru, miks peavad koogid nii-nii ülimagusad olema.
Parajalt magus ja maheda maitsega oli aga uudseviljana proovitud cherimoya, meenutas veidi banaani, kuid sisu oli täis suuri seemneid, mis tegid söömise veidi ebamugavaks. Maitselt hea, aga eks ta jääb ka vaid korra proovituks, banaan on ikka mugavam süüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar