Esmaspäev, 28. veebruar 2022

8. nädal

 

*Vihma sadas, lumi sulas katusel ja tekitas reaalseid probleeme ning pahameele. Ma võin ju ise hoolida, aga käsuliinid on liiga pikad ja keerulised, ja seega probleemi lahendamine ka kordi aeglasem kui võiks. Kui üldse laheneb, ütleb minus pesitsev pessimist. Rõõmus olin aga koju jõudes, sest tuli toas, laps kodus ja ta usaldas mulle oma kõhklusi, kartusi.

*Käisin kodukülas. Ilm oli võrratult mõnus: päike paistis, veed vulisesid, põllud olid mullamusta-rohurohelise kirjud. Kevad vist läheneb. Kodukülas oli kõik vanaviisi, uudiseid ei olnudki, koroona on vana uudis. Kuulasin selleteemalist juttu ühes peres ja teises, ise ma ei viitsi arvamust avaldama hakata ja ega seda arvamust ei olegi, on vaid tõdemus: on nagu on, ega elu ei saa elamata jätta.

*Täna võtsime osa tsirkuse etendusest. Vaatamata sellele, et see ikka rohkem lastele suunatud üritus, olin ka ise totaalselt happy. Suu kiskus naerule selle tolategemise, väikeste trikkide ja laste rõõmu pärast. Rohkem tsirkust oleks meile vaja, sellist ehedat ja toredat.

*Hommik algas pannkookidega, ise tegin, terve hunniku, et ikka jaguks. On vanana päev ja muidu ka sõbralik olemine. Lastega ju kunagi ei tea, nad kipuvad kraaklema, kaklema, kaebama, aga see on elu osa ja olen õnnelik, et nad on minu elu osa.

*Pesin vanamoodsalt põrandaid, käpuli ja kaltsuga. Kunagi ju pesti nii ja see tunne, mis pärast küürimist oli, oli puhas tunne, et ikka on tõesti pestud korralikult. Igatahes oli see käputamine ka trenni eest.

*Ühe mõtte, mida pikalt olin edasi lükanud, viisin täide. See puudutas asjade organiseerimist, mida mulle meeldib teha, aga mida saab ka edasi veeretada, sest alati on olulisemat ees. Muidu oli tavaline päev vist: argijutud, koroonajutud, Putini jutud, ilma jutud, libeduse jutud.

*Uudishimu on edasi viiv jõud. Olen jälginud Briti pere tegemisi ja nüüd avaldas ta meedias oma abielu pihtimuse. Ta on üsna avameelne ja paljastab oma mõtteid ja tundeid päris palju. Kuna olen ka nagu otsapidi interneti kaudu teiste inimeste elus sees, siis see paganama uudishimu pani aktiveerima Express meedia konto ja lugesin tema loo läbi. Täna ta siis rääkis, et tema kena elu loksub karidel ja seda tema enda süü tõttu. Hoidsin peast kinni ja mõtlesin, et kallis laps, miks sa küll mõtled ja tunned nii või mida sa üleüldse ootad. Et armastus on igavene, et särts ja vürts abielus on igavesed?! Kõrvaltvaatajale on sinu elu ideaalne, sest mees on abivalmis, hooliv, armastav ja andestav. Jah, nüansse ju ei tea. Millegipärast on inimene tänamatu olend, kui mees on liiga hea, on halb, sest armastus asendub vennalike suhetega. Teisalt, kui teete eraldi asju, kasvate lahku ja jälle halb. Millal on siis see paras. Kõik käib ikka „mina“ ja „minu“ ümber. Ise olen aru saanud, et kooselu koosnebki staadiumitest. Aeg jahutab kire ja see asendub uue tundega. On hea, et seni olen oma eluga hakkama saanud, hoian pöialt, et see nii jääb, et mu lähedased selliseid dilemmasid ei peaks endale looma ning et Britt ka eneses rahu leiab ja elu korda saab. Loo lõpp andis Elleks lootust.

Neljapäev, 17. veebruar 2022

Seitsmes nädalake

 

*Mulle meeldib ette lugeda, ja täna ma seda teha sain. Kuulajad elasid kaasa ja kõik oli mõnus.

*Minu üks laps ütleb, et seriaalid on nagu muti auk, sinna kaod ära pikkadeks tundideks. Netflixi ma ei vaata, ka kommertskanaleid jälgin väga harva, aga isegi ETVst nähtud seriaalidesse võib end ära unustada. „Peenike sinine joon“ on nii minu film, et ei suutnud oodata ja Jupiteri ma ära kadusin paariks tunniks, rohkemaks ei jagunud aega.

*Vaatamata sellele, et elu keerab ette ka raskemaid hetki, ei ole tema jutus virinat, on hoopis nalja ja entusiasmi, eneseirooniat ja naeru. Selline tore laps mul. Tänane päev oli lastele pühendatud. Ühe ootuses kokkasin rohkem kui tavaliselt, teise heaks küpsetasin oivalise peedi-brownie. Väimees arvas, et kohvikust ostetud, küllap siis ta ikka oivaline oli.


*Täna olin tugitoolisportlane ja –muusikafänn ning telefonisuhtleja. Laskesuusatamine, mu põnevus, vajas vaatamist. Sportlase pingutus on kuidagi ülev, näed seda rütmi, tahtejõudu, taktikat ja visadust. Stefani võiduga Eesti laulul olin rahul. Sümpaatne noormees, emotsionaalne, võimekas, mõnusa tämbriga ja ükskord võis ju ka tema kord olla.  Plaani pidasin ka, aga vist ei läinud õnneks, tundsin kerget vastasseisu. Kuigi kala ei võta, siis mina ikkagi ei jäta J

*Sõbrapäev oli fb-keskne, mina laikisin postitusi, lähematele saatsin Messengeri soovi, selline laisk lähenemine. Seekord jõudis see päev liiga ootamatult ja ma ei märganud valmistuda. Sõbranna tegi mulle toreda pildiseerija, mis pani heldima, hea kolleeg tõi kommikarbi, ja mina: ei midagi. Ega ma end hästi ei tundnud. Nende poole elu pealt juurde tulnud pühadega on nii nagu on: on nagu omaks saanud ja ei ole ka. Aga õhtuks tuli laps koju ja nüüd on viimase nädalaga kõik lapsed nähtud-kuuldud.

*Eilse päeva järelkajana oli tänases päevas liiga palju kooki. Koogile on ei raske öelda ja kas peakski, mingi patune rõõm võib ju elus olla ka. Muidu oli samuti tore olla ja nii tegin õhtuse suusaringigi juba vettinud ja läbivajuval rajal suure entusiasmiga. Ikkagi värske õhk ja edasi liikusin ka ning väikest koormust tunnetasin samuti.

*Mõni tegevus näib mõttes hullem, kui tegelikult. Inimene on lihtsalt selline loom, kes oskab asju suuremaks kujutleda. Minu kolleeg on selle ala suurmeister. Kui asi puudutab tööd, suudan mina olla see stoiku, kes oma rahuga olukorda tasakaalustab. Nii me toimida saamegi ja täna oli sellega ka kõik hästi.

 

 

Neljapäev, 10. veebruar 2022

Nädal kuus

 

*Tegime täna kaarte ja see oli tore. Suuskasin ning tugitooliõhtu jõudis üsna kiirelt kätte. Päev vist väsitas ja Eesti laulu ajaks olingi tugitooliga ühte sulanud. Laulud mulle üldiselt meeldisid, aga ma ei saa aru, miks Oti röökimine edasi sai :D Otil on ilus hääl ja tema laulud ei peaks üldse ainult tema hääle võimekust näitama.

*Magasin kaua, mingi rammestus tekkis ja voodist välja ronimine venis. Aga ma oskan end ka kiiresti virgeks teha ja nii kujunes päevgi asjalikult. Enamjaolt. Asjalik ilmselt ei ole telefoni liiga sage skrollimine. Aga tore oli Sandra live LAV-st. kui ma telefoni ei näpiks, siis ma lihtsalt ei satuks nägema-kuulma.

*Võtsime kätte ja viisime ellu ühe ammu kavandatud külaskäigu. Kuidas need tunnid sellistel kordadel nii kiiresti mööda lähevad? Aga kõik need jutud, kõik need tögamised, nali ja naer panevad ajale turbo peale ja siis ongi tunne, et alles ma istusin ja juba…

*Omaenese olnud hädast tulenevalt jäävad meediast silma teised sama hädaga naised. Mina hoidsin tagasihoidlikku joont, aga paljud on julgemad ja avameelsemad. Lugesin täna Egle lugu ja mõtlesin, et miks küll. Vanust on vähe, lapsed väikesed, elu näib nii ilus, ja siis hopsti – haigus, uus keeruline lehekülg. Saatusele kätt ette ei pane, kuigi mõnikord näib see ebaõiglasest ebaõiglasem.

*Vaatan juba pikemat aega oma sookaaslaste juukseid. Ma ei tea, mida enda omadega peale hakata, sellest vist ka huvi. Mul on nad kuidagi sorgus ja siis näib, et ei sobi ühtepidi ja teistpidi. Looja pole mulle andnud tugevaid ja kauneid kiharaid. Aga tahaksin ka juukseid kõrva taha lükata, lakka lehvitada, neid sõlmida ja palmitseda. Õhtu saates olid ka soengud teemaks, aga ega ma ikkagi sotti ei saanud, et mis peaks minu olema.

*Jälle on lörtsi kord. Eks lumeollust on nüüd juba tulnud ka. Võiks juba piirduda sellega, mis olemas. Üldse, hing juba ootab kevadet. Vaatasin ETV2 Eestlaste lood saadet, nende eestlaste, kes mööda ilma laiali on lennanud. Mind puudutas, suhtumised olid erinevad, kelle oli igatsus, kes arvas et naaseb, kes mitte. Eks see on vist sama, kellele meeldib lörtsine ilm, kes vihkab, kes kannatab ära. Mina olen see kannataja of course.

*Kui üks pereliige teatab ootamatult, et ta tuleb koju, siis on see tore üllatus. Aga sellega kaasneb toidutegu :D 😂

 

Neljapäev, 3. veebruar 2022

Viies nädal

 

*Jäin ETV2-st õhtust filmi „Daniel“ vaatama. Õudne oli. Tõi silme-ette selle tegeliku olukorra Süürias. Vähemalt mina usun nüüd, et see tegelikult ongi nii kohutav. Ja siis see meediakära kogu selle koroona ja muu poliitika üle, mis võimust võtavad, tunduvad lihtsalt mannetu murena.

*Terve päev oli kena olemine, õhtul isegi viitsisin võimelda ja muidu asjatada. Ja siis saabus mingi viirus või kerge mürgistus, mis mu pea padjale pani ja roidunuks tegi. Õnneks läks kiiresti üle. Päev seevastu oli tore, sest üks dokfilm sai vaadatud koos väikese seltskonnaga. Samas see seltskond on minust põlvkonna jagu vanem, kuid klapp on meil hea.  Täna siiski tundsin teatud erisust. Aga küllap tajuvad mindki nooremad nii.

*Koristasin põhjalikult, puhtaks said kamina uks ja aknad, peeglid, põrandad. Samas hinge jäi küll üks must plekk, sest ütlesin ühe ainsa vale sõna, mis oli öeldud naljana, kui kuulajale see nii vist ei kõlanud.

*Rääkisin oma eakale tädikesele öisest unenäost, mil läksin kooli kantseleisse dokumente viima, et keskkooli viimane klass uuesti läbi teha. Tädi ütles, et tal sent surmale võlgu ja ikka teeb veel unes eesti keele eksamit. Mulle nii meeldib tema huumorisoon. See vananev keha vist nii väga ei loegi, kui vaim on erk ja nali ning naer on kohal.

Tänane ilm aga ei ole üldsegi mingi naljailm, sest tuul vihiseb meeletult ja mingit märga lumist ollust tuiskab alla nii palju, et ei tea, kas hommikul ikka ukse saab lahti lükata.

*Uni oli lünklik, sest ilmaolud on kehvad ja ma teadsin, et  mu lapsukesed peavad selle tormiga teele asuma. Kui ei oleks teadnud, siis poleks ka teadnud genereerida endale ärevust. Sisimas lootsin virkadele teede hooldusmasinatele ning poja mõistlikkusele. Kullakoorem jõudis kenasti kohale.

*Oma kullakoormale elasin tänagi kaasa. Võib olla muudab see natuke nende elu lihtsamaks, kui on tagala, kes mõtleb ja muretseb. Mina tundsin küll tagalat, kui ema veel elas. Lihtsalt tema olemasolu oli teatud tugi ja kindlus või hoopis lootus. Et kui miski läheb untsu, siis tema aitab alati, ka siis kui aidata ei saagi. Sellegipoolest ma ju kaeblemas tema juures ei käinud. Aga see võimalus oli olemas. Ja see vist ongi peamine.

*Panin kella 7ks äratama ja voodist sain välja nii 1,5h hiljem. Mõnikord on end raske üles kangutada. Õhtul läksin pärast tööd pimedusse suusatama. Eelmine rada oli juba vahepeal jõudnud ära sulada ja nüüd siis oli vaja uut sisse sõita.

*Öösel -15 . on taas külm mis külm, aga see-eest ilus. Toasoe ainult kipub kusagile ära aurama. Tööpäev oli nagu ikka, nii kuidas lükkad nii ka läheb. Õhtul oli aga see mõnu, et suusad alla, lamp pähe. Ainus vahe oli eilsega see, et ühe ringi sõitsin nii vahelduse mõttes teistpidi.