Viies nädal

 

*Jäin ETV2-st õhtust filmi „Daniel“ vaatama. Õudne oli. Tõi silme-ette selle tegeliku olukorra Süürias. Vähemalt mina usun nüüd, et see tegelikult ongi nii kohutav. Ja siis see meediakära kogu selle koroona ja muu poliitika üle, mis võimust võtavad, tunduvad lihtsalt mannetu murena.

*Terve päev oli kena olemine, õhtul isegi viitsisin võimelda ja muidu asjatada. Ja siis saabus mingi viirus või kerge mürgistus, mis mu pea padjale pani ja roidunuks tegi. Õnneks läks kiiresti üle. Päev seevastu oli tore, sest üks dokfilm sai vaadatud koos väikese seltskonnaga. Samas see seltskond on minust põlvkonna jagu vanem, kuid klapp on meil hea.  Täna siiski tundsin teatud erisust. Aga küllap tajuvad mindki nooremad nii.

*Koristasin põhjalikult, puhtaks said kamina uks ja aknad, peeglid, põrandad. Samas hinge jäi küll üks must plekk, sest ütlesin ühe ainsa vale sõna, mis oli öeldud naljana, kui kuulajale see nii vist ei kõlanud.

*Rääkisin oma eakale tädikesele öisest unenäost, mil läksin kooli kantseleisse dokumente viima, et keskkooli viimane klass uuesti läbi teha. Tädi ütles, et tal sent surmale võlgu ja ikka teeb veel unes eesti keele eksamit. Mulle nii meeldib tema huumorisoon. See vananev keha vist nii väga ei loegi, kui vaim on erk ja nali ning naer on kohal.

Tänane ilm aga ei ole üldsegi mingi naljailm, sest tuul vihiseb meeletult ja mingit märga lumist ollust tuiskab alla nii palju, et ei tea, kas hommikul ikka ukse saab lahti lükata.

*Uni oli lünklik, sest ilmaolud on kehvad ja ma teadsin, et  mu lapsukesed peavad selle tormiga teele asuma. Kui ei oleks teadnud, siis poleks ka teadnud genereerida endale ärevust. Sisimas lootsin virkadele teede hooldusmasinatele ning poja mõistlikkusele. Kullakoorem jõudis kenasti kohale.

*Oma kullakoormale elasin tänagi kaasa. Võib olla muudab see natuke nende elu lihtsamaks, kui on tagala, kes mõtleb ja muretseb. Mina tundsin küll tagalat, kui ema veel elas. Lihtsalt tema olemasolu oli teatud tugi ja kindlus või hoopis lootus. Et kui miski läheb untsu, siis tema aitab alati, ka siis kui aidata ei saagi. Sellegipoolest ma ju kaeblemas tema juures ei käinud. Aga see võimalus oli olemas. Ja see vist ongi peamine.

*Panin kella 7ks äratama ja voodist sain välja nii 1,5h hiljem. Mõnikord on end raske üles kangutada. Õhtul läksin pärast tööd pimedusse suusatama. Eelmine rada oli juba vahepeal jõudnud ära sulada ja nüüd siis oli vaja uut sisse sõita.

*Öösel -15 . on taas külm mis külm, aga see-eest ilus. Toasoe ainult kipub kusagile ära aurama. Tööpäev oli nagu ikka, nii kuidas lükkad nii ka läheb. Õhtul oli aga see mõnu, et suusad alla, lamp pähe. Ainus vahe oli eilsega see, et ühe ringi sõitsin nii vahelduse mõttes teistpidi.