Neljapäev, 28. jaanuar 2021

Mitte-raiskaja geeniga

 

Mõnikord kappe koristades tekib tunne, et viskaks oma vana kraami kõik välja ja ostaks uued asjad. Aga siis topin kappidesse jälle enamus asju tagasi, poodi uusi ostma ei tõtta ja elu läheb vana rada edasi. Viimati tõstsin kangaid, mida ju ka kunagi on kokku ostetud. Mina ise mitte nii väga, aga mu tädi ostis, midagi neist ei teinud ja andis mulle edasi. Nüüd siis need viimased tema-antud jäänukid kapis on ja võtavad ruumi. Omavahel hästi sobituvad olen õmmelnud tekikottideks-padjapüürideks. Alles olid veel karjuvalt punased ja siis mingid imelikud tükid. Ära ka ei raatsi anda. Samas on poes praegu müügil väga ilusat ja kvaliteetset voodipesu. Palju ilusamat, kui ma mis iganes riidejupist ise suudaksin õmmelda. Aga vot see mitteraiskaja geen istub minus tugevalt. Ma enne magan vähem ilusas voodipesus, kui lähen seda poest ostma, endal kangajupid kapis olemas.😀Igatahes nüüd siis on koos neli erinevat punast ja üks veel. Kui ma pesamuna tekil kangajuppe mõõtsin, pistis tema kisama, et mulle seda jama ei tee. Ütlesin, et olgu rahulik, ei tee, teen endale. Õnneks olid need jupikesed kõik nii sobivas pikkuses, et klapitada midagi nagu eriti ei olnudki. Vedas mul. Nüüd jäi vist ühe tekikotijagu kangast kappi veel, siis võin hakata poest ostma peenemat voodipesu. Juhul kui mulle jälle keegi ei päranda oma nõukaaegset kapisisu. Ma ei ole kindel, et ma sellest keelduda suudan.😂



Esmaspäev, 25. jaanuar 2021

Väike tegu, mis päästab (minu) maailma

 

Olen täheldanud, et jaanuar on kõikidest teistest kuudest pikem. Aastavahetus oli nii ammu aega tagasi  ja ikka on veel jaanuar.  Võib olla annab sellele pikakuu-tundele suht kodune olemine juurde. Kuna on covid jama, siis peab piisama tööst ja toidupoest küll. Parem ei võta liigseid riske.  Ja kodus on ju hea olla.

Vaatasin järelvaatamisest „Homme saabub paradiis“, s.o dokfilm prügikastis sorijatest. Mulle avaldas see film tõesti muljet. Vaevalt, et ma ise oma nina prügikasti pistaks, aga see äraviskamise kultuur on ikka massiliselt üle-võlli läinud, ja sellest on siiralt kahju. Need prügihunnikud, kus orgaanika on segunenud plastiga on liiga üüratud. Mina rumaluke mõtlen, et tootmine võiks käia vajadusepõhiselt, mitte ületrumpamise või igahinnaeest pakkumise põhiselt. Praegu aga toodetakse pea kilplaslikult.

Seda maailma mina suurt ei muuda paremaks. Suuri tegusid ei tee, aga mõne väikese, nii iseenda pärast, ikka teen. Toitu ma ära ei viska, kui midagi alles jääb, sööb koer. Kilekotte kasutan korduvalt, purgid-pudelid saavad ka uuskasutatud või siis rändavad vastavasse konteinerisse. Kõik kõdunev läheb komposti. Pisikesed teod, aga ehk päästavad maailma kasvõi natukene.

Kodused nädalavahetused on head ka selleks, et olen suutnud selle jaanuariga teha ära mitu sellist asja, mille tegemiseks olen hoogu võtnud pea kümme aastat. Näiteks oli mul päevatekile üks siiluke õmblemata, ja nii ta mul kasutuses oli, ilma ühe ääresatsita. See jupikese puudumine just ei häirinud ka, aga asi näis ikkagi lõpetamata ning kogu aeg tiksus ka kuklas, et peaks selle väikese õmblemise töö ära tegema. No näed, vaid kümme aastat kulus mõtlemisele J Võtsin siis laupäeval käsile ja õmblesin ühe puuduva volangi ära ja sattusin nii suure õmblemise soone peale, et tumbakaas sai ka endale uue kuue. Eks seegi oli selline töö, millele olin pikalt vaadanud, et peaks tegema. Umbes aasta tagasi kudusin tumbale uue kesta ümber ja tegelikult see kaane-mõte, millest ja kuidas teha, vajaski settimist. Ja nüüd sai kokku päris kenake mu meelest.

Küllap see, et meil selline vana tumbotška alles on, on ka kokkuhoiu ja planeedi päästmise poliitika. Lihtsalt ei ole pidanud vajalikuks seda millegi uuema ja kaasaegsemaga asendamist. Ja ka see kootub kuub on uuskasutus, lõng on teisel, võib olla isegi kolmandal ringil. Säästuprojekt missugune. Ja minu maailmas on kuidagi palju parem tunne :)




Esmaspäev, 18. jaanuar 2021

Kasutu vaip ja suusatiir

 

Nädalavahetusel sain ka tõelise talve tulekust teadlikuks. Tööpäevadel nagu ei pane tähelegi, sest on nii kindlad punktid, kus käin, ja mõnikord ei märka tähelegi panna, mis ümberringi toimub. Aga see nädalavahetus oli ilus, natuke valus ka, sest külm näpistab kohe mu sõrmi ja varbaid, kui teda on palju. Ja üle -10ne miinuse on palju. Aga sellegipoolest kasutasin seda aega kasulikult. Suuskadelt eemaldasin ämblikuvõrgud ja paar tiiru ümber maja tegin ära. Pole ju minul seda luksust, et keegi ajab sisse suusarajad. Kui ma seda ise ei tee, siis neid ei ole. Ja kahe jalaga suuskade otsas tammumine ei tekita korralikku rada. Aga käib kah ja abiks on küll. Vähemalt on sellel talvel suusatatud. Oleks vist kauemgi suusatiire teinud, aga minu näpukesed.

Kuna ilm oli krõbe, siis ka minu kutsuke, vaatamata oma paksule kasukale, tõstis käppasid ja isegi lonkas vahepeal. Olin kunagi heegeldanud vaiba, millega mul mitte midagi pole peale hakata. Lihtsalt ei haaku minu elamisega, ei tea isegi, miks mul seda heegeldada vaja oli. Nii ta seal kuuriall siis oli. Igal asjal on oma aeg ja nüüd siis läks vaja. Meie kutsul on nüüd ka oma vaip, et tal valvurina õues külma kivi peal külm magada ei oleks. Olen hea peremees küll ja lasen ta õhtul tuppa, aga päevasel ajal võib ju ikka 
külm hakata.

Ma üsna tihti siunan end mõttetute asjade tegemise pärast, aga mõnikord selgub, et polnud siiski nii mõttetu see tegemine kah.  


Esmaspäev, 11. jaanuar 2021

Sõit, sõit suksuke

Kui lapsed väikesed olid, siis oli üks laul, mida neile laulsin Hennust, kes kappas hobusega tädile külla. Sõnu täpselt enam ei mäeta, aga umbes nii see kõlas:

Väike Hennu ratsutab, hobu kaela patsutab.

Sõit-sõit suksuke, lähme külla tädile….

Nüüd on meil üks hobu patsutaja päriselt olemas, nimelt väike sinulapselaps armastab südamest hobuseid, käib ratsutamas ja kogub kõike hobustega seonduvat. Nüüd tuli peale ka kepphobuse maania. Ostes-tellides on hind üsna krõbe. Seega otsustasin aidata täituda lapse ühel unistusel ja õmblesin talle selle hobese. Õnneks on ikka veel alles mingid riideribad, seekord läks käiku üks vana mantli saba. Täpseid lõikeid mul ei olnud ja tegelikult aitas mind enam-vähem just pea suuruse mõttes joonele jõulusokk. Mulle meeldib niimoodi nuputada ja sättida, kuigi ega ma rahul selle peaga ei olnud, sest vaata kust tahad, põder mis põder, ainult sarved puudu. Aga kui pähe sai vanast parukajupist lakk, silmadele nööbid lisaks, hakkas natuke hobuse moodi moonduma ka. Kui lapsuke ise saabus, siis tema teadis valjatest ja päitsetest ja suulistest kõike ning kombineerisime koos ka valjad ning hobeke muutus üha rohkem hobuse nägu. Ma ei tea mis aegadest ja milleks oli mul heegeldatud nuppudega toru moodi asi ja see sobis nüüd hobusele väga kenasti kaela.  Vanaisa roll oli korraldada kepp ka ja sõit-sõit suksuke võis alata. Rõõm lapse silmis oli ehe. Olin küll esialgu kartuses, et äkki ei tule nii välja nagu tema soovib. Piltidel, mis ta mulle saatis, olid kõik nii 100% hobused ja ma kartsin pettumust. Aga ei mingit pettumust, kõik olime rõõmsad.

Mulle meeldivad ka hobused, aga mingi aukartus jääb selle suure looma ees. Ja tegelikult ei ole otsest kokkupuudet olnud - hobused ei ole minu elu trajektoorile sattunud, või kui ongi, siis on alati olnud tahe, aga pealehakkamisest on puudu jäänud. Siiski, ühe korra olen, seda küll koos hobusetaltsutajaga, ratsatiiru teinud. Vähemalt tehtud, saan öelda. 



Neljapäev, 7. jaanuar 2021

Täna veel võib

 

Uus aasta on juba seitsme päevane. Täna enam ei või uut aastat soovida, eile veel võis. Siis saigi uusaasta soovidele lõppu lisatud stamplause: täna veel võib. Ja ega ma muidugi ei olnud ainuke, ka poes tuttavaid silmi kohates öeldi mullegi: head uut aastat, täna veel võib. Nii vist öeldakse kogu aeg, kas lihtsalt jutu jätkuks, selleks et midagi öelda, eks ole.

Uus aasta algas mossitades, loodan, et ma nüüd sellist hoiakut terveks aastaks külge ei saa. Lihtsalt naisinimene on kord selline, et  kui midagi öeldaksegi võib olla mitte nii paha mõttega, aga sina kuuled sellest ütlemisest halvemat poolt ja siis on solvumine väga kerge tulema. Sest seda ütlemist tajud sa selge ülekohtuna. Just nii ma end tundsin ja mossitasin mõnuga. Ise sain aru küll, et sellega piinan vaid ise ennast.  Esimesel jaanuaril oli helistamise päev ja enam-vähem kõik olulised kõned said peetud. Üks kõneleja kurtis oma kurba saatust ja siis jõudis mulle kohale, et minu mossitamise põhjus on ikkagi köki-möki ja et tema peakski antud juhul kogu elu mossis olema. Seega jätsin oma paha tuju sinnapaika. Ikka on vaja seda välist peeglit aru saamaks, et kõik on ok.

Loodame ikka paremat.

Ja head seda aastat!