Kolmapäev, 14. veebruar 2018

Tähtsad päevad



Talv on korda läinud, sest mina vana laiskvorst sain suusad alla. Kõrrepõld kannatas suusatamist küll. Tegelikult lund ikka napib veidi, kuid nii palju on teda küll, et suusk ikka maa külge kinni ei jäänud. Aga aitäh sellegi pisku eest. Suusatamine oli üsna teraapia eest, sest ees on ärevad ajad. Mõtted ja teod on kõik eesseisvale suunatud. Pakime asju. Konsulteerime targematega. Varustame end vajaminevaga. Ja kõik näputöö ka minekumõttega tehtud. Seekord oli vaja teha kaarte. Selliseid helgeid ja valgeid, mis sümboliseeriksid õnne ja armastust. Seda läheb vaja meile, neile ja kõigile.

 See nädal on üldse üks erekordselt tähtpäevaline nädal. Teisipäev - vastlapäev, kolmapäev -sõbrapäev, neljapäev - kollasekoera aasta algus, reede … ka millegi algus. Nii et raske on kõikide sündmustega järge pidada. Seepärast jäi vastlapäev otseselt pidamata, hernesupp oli, kukleid ei olnud. Sõbrapäeval sain palju kallistusi ja maiustusi kolleegidelt ja tundsin end pidurina, sest muude mõtete hulgas unustasin end vajamineva nänniga varustamata. Kodus küpsetasin koogi, mis võtab kokku kõik tähtsad päevad.  Vahukoorene kreem sümboliseerib vastlapäeva, marjadest süda sõbrapäeva ja täidiseks pandud kollane õunamoos sobib ideepoolest kollase koera aastasse küll. Ja reispassiks sobib koogi söömine alati.  

Esmaspäev, 12. veebruar 2018

Papikarp



Tali on nüüd käes. Selline härmas ja armas. Külmakraadid väga talutavad ning ilus on olla. Käisin ja klõpsisin mitmed pildid, sest kusagile tahaks seda ilu ka talletada.
Ise ju sellist ilu luua ei saa. Ise proovin teistsugust ilu luua. Alati ei tule nii väga hästi välja ka see ilu loomine. Minu meelest on väga hea ütlemine „igal mordal oma burda“. Nii ju ongi, et igal tegijal on oma ettekujutusvõime ja ainulaadne käekiri, tehtud asjadel tegija nägu. Mina tegin karpe, ikka ummamuudu ja minu nägu. Netist ei kopeerinud midagi, tegin oma visiooni järgi, nii nagu oskasin ning nii kuidas varutud materjal võimaldas. Ise olen rahul ja muu polegi tähtis. Tegelikult harjutasin kätt, sest üks tähtis tellimus on mulle antud. Ammu ei ole karpe teinud ja nii oli vaja veidi kätt enne harjutada. Käeharjutatud karbid lähevad üks lapse lapsukesele, üks on vakantne soovijale ja kolmas on perepojale, kes küsib igal nädalal taskuraha. Las siis olla tal selline papikarp, mille peal on avansiks kleebitud mänguraha ja milles äkki (võibolla) see papp ka püsib. Näiteks millegi asjaliku jaoks 😊
Lapselapsele

Oma lapsele

Vaba soovijale
 

Teisipäev, 6. veebruar 2018

See kodu ja meie kodu ehk mujal võib olla on parem



See koht kus perepoeg käis, oli ilmselt see koht, kus on hea, sest meie seal ei ela. Kui meie seal elaksime, siis võib olla leiaks mõne tibatillukese vea ka, mis muudaks selle koha võib olla mitte nii ülitoredaks. Igatahes oli see kodu olnud väga väga ilus. Ütlesin, et meil on ka tegelikult ilus ju. No on jah, vastas poeg, aga nii ilus ei ole. Kui ma ise hoolega mõtlema hakkasin, siis tegelikult oli ka näiteks H juures pealtnäha ilusam kui meil. Igatahes imetlesin väga, väljendasin seda ohhetades ja ahhetades, kuid südames siiski ei kadestanud. Seal oli tunda sisekujundaja kätt ja rahakotipaksust ning vau oli tõesti. Meil on seatud asjad isekujundamise teel ja võimalused ning ka soovunelmad on olnud alati tagasihoidlikumad. Lihtsalt ei näe mõtet asjade nimel väga suurt pingutust ja ega ei oska ka teadlikult värve ja stiile kokku sättida, või vähemalt arvan end mitteoskavat.  Perepoeg teatas, et saab ka kord sellise külastatud koduga sarnase maja omanikuks. Unista suurelt!
Minu unistuses oli kunagi oma korter, sest korterielu tundus hoopis kutsuvam kui majaomaniku elu. Ilmselgelt oli asi selles, et minu kodumajas tuli vett tuppa vedada, kempsu peaaegu õue minna, puid tassida, käsi kausis pesta. Milline laps ikka samasugusest elust unistab, kui sõbrannad elasid korterites ja pesid käsi kraanist voolava veega. Nüüd on ka meie maja mugavused pea samad, mis korterites, vaid ehk selle vahega, et soe tuleb tuppa ise tekitada. Aga ilul ja mugavustel on nüüd suur vahe, see mis on mugav, ei ole automaatselt ilus. Ja ilul ja ilul on ka vahe. Mõni kodu on kohe selline, et astud sisse ja eriline aura võtab sind vastu. Teine on ka ilus, aga liiga stiilne, külm ja kõle. Oma katusega peakohal olen siiski rahul, mis siis, et mõni või paljud asjad tunduvad teistel ilusamad. Miski motivatsioon peab olema, mis sunnib edasi liikuma 😊