Mõtleb üle

Mida aasta edasi, seda rohkem hirme, olen ma enda puhul täheldanud. Kust nad tulevad, ei tea. Kas on tekkinud hirm kaotada kontroll selle üle, et ma ise ei saa midagi muuta, või mis? Kõrgusekartus, hirm uute kohtade ja kogemata sündmuste ees, on täiesti tavaline nähtus juba. Kui nii edasi läheb, siis kolmveerandsaja-aastaseks saades kardan juba koeri ja ämblikke ka, sest need hirmud mul praegu veel puuduvad.

Vestlesin eile ühe pooltuttava naisega. Tegelikult läks kuidagi nii, et pressisin end ise poolkogemata peale. Sellegipoolest jätkus seda loba meil küllaga. Nii kosutav oli kuulda, et tema pabistab enne autoga sõitmist ja pärast sõitmist. Enne sõitmist ikka turvaliselt kohalejõudmise pärast, ja pärast, et ei kaotaks võtmeid jms. Siis veel kõiksugu muud mineku ja tuleku ärevused, ning äratundmisrõõm oli minul suur. Olen ju samasugune. Nüüd siis tean, et ma polegi ainueksemplar, kes mõtleb oma teekonnad mõttes läbi, muretseb rahakotti täpse raha, kui bussipeale läheb, mõtleb mõttes arstile kurtmist vajava kaebeloo läbi, varub palju aega õigeaegseks kohalejõudmiseks ehk teisisõnu: mõtleb liiga palju, mõtleb üle. Puhastverd eestlased, ega polegi midagi muud lisada.