Pühapäev, 28. mai 2017

Natuke tammsaarelikkust ja kena kevad



Looduses on praegu niipalju nii ilusaid värve. Kõik tärkab silmnähtavalt. Isegi kodust äraoldud paari päevaga olid lilled peenralt jõudsalt sirgunud. Nii see on igal kevadel. Ega seegi teistmoodi ei ole. Samad tööd, sama kiire ja sama ilugi – selline tüüpiline ringlemine.
Istutatud on nüüd küll kõik, mis istutamist vajasid. Eile jagasin püsikuid ja istutasin neid laiali ning tõin ühe armsa ja ülitööka naise juurest suvelilli juurde. Ikka selleks, et suvel oleks ilusam olla, mehele ütlesin, et koeral oleks ilusam õues olla 😊. Sest ega meie õiteilust just paljud osa ei saa. Õhtuti ise ikka saan. Mõtlesingi, et kas see ülitöökas naine leiab aega ka oma kätetöö nautimiseks. Kahtlane see jõudmine. Imetlen neid töökaid inimesi, kes suudavad jahmerdada juba poolest talvest kasvuhoonega: kütavad, külvavad, kastavad, pikeerivad, istutavad, rohivad – nii et kevad on üks töö, töö ja töö. Sissetulek kindlasti ka, kuigi see on ka ainult hooajaline. Kõrvaltvaatajale võin mina ka tubli olla, aga sellist koormat mina küll kanda ei jõuaks. Seega kummardan alati sügavalt sellise töö ja hoole ees. Vaid niipalju on minus seda tammsaarelikkust.
Kuna mina teen sellist tööd vaid oma iluks ja lõbuks, siis on aega ka veidi mängida. Ega muuks ei saa nimetada arbuusi ja meloni jm sellise kasvatamist. Olen täheldanud, et noored traditsioonilise asemel armastavad katsetada uusi asju. Minu laps on linnas rõdupotipõllumees, seega on väikest viisi tammsaarelikku põllumehe vaimu temaski. Selle tarvis ostis ta kokku igasuguseid imelikke seemneid, mida jagas lahkelt mullegi. Nii et tärkamist ootavad spargel uba, vesi-melon ja mingid maitsetaimed, mille nimesid kõiki ei mäletagi. Kusjuures ühest potist ei teagi ma midagi oodata, sest olen sildi kogemata märjaks kastnud ning kogu külviinfo on kaduma läinud. Nii et kui sealt midagi tärkab, siis ma vist ei tea, mida sööma peaks hakkama, kas juurt või vart.😃

Esmaspäev, 22. mai 2017

Kiire tuleb ühe soojaga



Koos soojaga tuli ka kiire. Lihtsalt on nii palju tegemist, et sellele mõtleminegi muudab ärevaks. Muidugi on elus olemas ka vastupidine variant : midagi põnevat ees ei ole ja  oled sellepärast ärevil ja rahutu, et midagi teha ei ole ning kusagile minna ei ole. Hetkel see viimane siiski ei kummita.  Seda tõendab kallale tulnud väsimus ja nädalajagu ees ootavaid käimisi, mis ei jäta ühtegi päeva iseendale. Ega sellel eelmiselgi seda enda oma aega ei olnud. Sellepeale võiks ju öelda, kes see käseb. Ega keegi ei käsigi, keegi teine, peale minu enda tahtmise. Vot see tahtmine tahab rohkem, ja unustab aeg ajalt ära, et enda aega ja puhata on ka vaja.
Aga siiski olen ma rahul rohkem, sest nähtud standup ja balletikooli etendused on meenutamist väärt. Lisaks veedetud aeg koos mammaga ja aeg koos mehega. Veel sai tehtud tiir peale uuele koduvallale, mis võttis aega vaat et pea terve tööpäevajagu aega, õnnitletud kolleegi ning koperdatud oma koduse taimemajanduse heaks. Selle nädala graafik on sätitud nii, et viiel päeval tuleb lisaks tööle veel kusagile minna. Loodan, et needki käigud saavad käidud selliselt, et pärast on mida meenutada.

Neljapäev, 18. mai 2017

Künklik tee kotini



Peaksin vist nime ära muutma ja olema oma elu kaja või midagi muud sellist, sest käsitööd minu postitustest leiab üha harvemini. Tegelikult ma teen küll, iga jumala päev teen midagi. Hetkel on käsil suurem asi, mille valmimine võtab aega. 
Ese, mis valmis sai, valmis jälle nagu liikumine mööda kivisid ja kände – üks samm edasi, hüpe kõrvale, siis taas könkadi-könkadi edasi. Nimel üks tütreke soovis kotti, saatis pildi ja puha. Tema ei tea käsitöö tehnikatest midagi, aga mina tuvastasin makramee ja seda ma ei oska. Otsustasin siis kududa, sest leidsin Clara Halliku raamatust ka analoogse mustri. Paraku aga see muster osutus koti jaoks siiski mittesobivaks. Tuustisin veel raamatuid, ja leidsin „Koekirjade varamust“ taas midagi sarnast makramee mustriga. See juba läks. 
Kudumine iseenesest edenes üsna kiiresti, kui välja jätta mõned unustamise kohad, mille parandamiseks pidin veidi harutama. Keerulisem oli materjali leidmine. Katsetasin ühte ja teist, isegi mingit peenikest nööri ostsin ehituspoest ja raiskasin tervelt 15.- euri, ise teadmata, kui palju kotile seda nööri kuluks ja  kas sellest ikka üldse kotti saab teha. Kuduma hakates tundus, et sobib kotiks küll, aga sellest ostust jagus vaid ühe kotipoole jaoks. Ühel reedel poissi oodates käisin Humanas. Sorteerisin seal kampsuneid ja silma hakkas üks paelataolisest lõngast kootud sviiter, mis seostus kohe koti kudumisega. Lähemalt uurides selgus, et on hästi harutatav. Nii et see üks kotipool nöörist jäi pooleli ja hakkasin uut kuduma harutatud sviitrist. Minu meelest tuli päris hästi välja. Nööri ost ka lõpuks päris kaotsi ei läinud, sest sellest sai sangad ja ääred heegeldatud. Kotisangad on nüüd parasjagu tugevad ja mittevenivad. Lapse soov oli küll musta värvi kott, aga loodan et sobib säherdune ka, mis lõpuks välja tuli. Lapsukest-rändurit on kodumaile oodata ja eks ma siis kuulen, kas sobib või jääb mulle endale, mis pole ka paha.