Väikene Oliver ja esimene armastus

Väikesed hiiglased sai otsa. Kõik saates osalejad olid eranditult andekad: millised võrratud lauluhääled, kui osavad liikujad ja leidlikud väikesed põnnid. Andeid ei pea vaka all hoidma, andeid tuleb arendada ja saade andis hea võimaluse. Minu lemmik on nagu paljudele, loomulikult Oliver -  see tämber, kiire mõtlemine, tähelepanekud – tõeline südametemurdja. Selliseks lapseks sünnitakse, selliseks ei saa kasvatada. Igatahes mitu nädalat lõppesid naeru ja heldimuspisaratega.

Mõtlesin siin, et aastate lisandumisest annab märku ka see, kui enam ei armu tele- või filmistaaridesse. Sümpatiseerimine loomulikult jääb.  Ning arusaamad meelelahutusest on ka muutunud. See mis kunagi meeldis ja naerma ajas, ei pruugi täna muigamagi panna.

Kunagi ammu meeldisid mulle Rishi Kapoor ja Sashi Kapoor, võib olla olin neisse isegi oma pubekameeltega armunud. Ikkagi killuke muumaailma sära ja ilu oma tumedate hurmavate silmadega.  Täna ma seda ilu enam ei näe. Peaaegu tüüpilised, veidi kenamad, India mehed.  

Minu esimene filmimaailma armastus oli aga Pavel Kortšagin, filmist „Kuidas karastus teras“ või ehk siiski näitleja Vladimir Konkin. Tema meeldis mulle küll väga – nii ilus ja vapper ning üleni patriootiline, ennastsalgavalt õilis ja üllas, ehtne ajuloputav tegelane, kui nüüd täna mõelda. 

Edaspidi lisandus muidugi teisi meeldejäävaid tegelasi veel, näiteks Jan Kos ehk Janusz Gajos filmist „Neli tankisti ja koer“. Mõned aastad tagasi oli võimalus „Nelja tankisti ja koera“ taas vaadata. Kusjuures pärast esimese osa vaatamist ma rohkem ei tahtnud vaadata – kuidagi emotsioonitu, helitu. Nii et juba esimest osast ei leidnud ma seda iva mis vanasti ja sinnapaika minu vaatamised jäid. 

Selline lugu siis ;)