Ma ei kasvanud riidlemiseks

28 aastat tagasi oli selles mõttes nagu eile, sest rändur sündis laupäeval ja järgmine päev oli emadepäev,  minu elu esimene emadepäev ( sellest ajast alates hakati taas emadepäeva meil tähistama).

Hommikul vara enne kukke ja koitu oli haiglasse sõit, seega sellest päevast, ilmast jms ei tea midagi. Teadsin vaid seda, et tahaks kiiremini ühele poole saada, aga kõik teised tulijad olid kiiremad kui mina. Ja siis ta lõpuks tuli, suured säravad silmad uudistamas maailma. Aeg oli juba niipalju edasi arenenud, et tema pandi kohe pärast siiailma jõudmist rinnale. Kas see asjaolu või mis, aga temast tuli tõeline emmekas, esimene sõna oli emme ja emmekaissu kiputi ka päris kaua. Ja siis tuli ootamatu ja kiire iseseisvumine: emmekaisust poisikaissu, ning seejärel maailmaavastamine. Iseteadlik, sihikindel, hulljulge, eneseületaja, rahutu ja õpihimuline, selline ta meil on, see meie rändur. Mina tegin kodus tema auks ühe brownie ja videokõne. Tema lubas peole minna.

„Ega ma pole riidlemise jaoks kasvanud“, oli tema hitt-lause, kui ta oli veel kolmene. Eks ma seda lauset olen püüdnud kogu aja meeles pidada. Täna on ta riidlemise jaoks liiga kaugel, ja olen rõõmus ja rahul kõigi tema valikutega. Riielda ei ole enam vaja. Tegelikult üldse poleks vaja. Aga ühe kodusolevaga kipub see mõnikord meelest ära minema.