Esmaspäev, 31. märts 2014

Härdakene nagu ma olen...

....olid mul pisarad silmis juba siis, kui raamatupoest oma tütrekestele jõulukingiks Kätlin Kaldmaa raamatu „Õnn on otsuseküsimus ehk need asjad, mida üks ema tütrele õpetada ei jõudnud”, ostsin. Isegi ei tea, miks või mis meele härdaks teeb. Kui palju neid manitsus- ja õpetussõnu on jagatud (küllap olen ikka veel varmas neid jagama), kes seda täpselt enam mäletabki. Eks see ongi rohkem nii, et eneserahustuseks ütled ja kes teab, kust maalt on paras ja kas on midagi veel, millest oleksin pidanud rääkima. Küllap  iga üks elab ja on nii, nagu oskab (olgu või omad lapsed) ning omad valud ja ilud tuleb ikka endal läbi elada ja ehk selle kaudu tuleb ka õpetus.
Mulle väga-väga meeldib Aino Perviku kõige esimesest lasteraamatust „Kersti sõber Miina” üks minu jaoks esile tulnud mõte : mida rohkem inimene maailmas käib või näeb, seda targemaks ja paremaks ta muutub! Kui on niisugune inimene, et oskab aru saada ja meeles pidada, mis ta on näinud või kuulnud. 

Alalhoidlik nagu ma olen, loen ikka nüüdki veel sõnu peale oma ilmarändurist tütrele. Üks osa minust tahab, et ta oleks ikka stabiilse elu ja töökohaga, mis annaks tunnistust selle kohta, et elu on paigas. Teine osa on ikka selle rändamisega vägagi 
nõus ( ise ei ole saanud, ei ole julgenudki), sest näha, milliseid võimalusi tänane aeg maailmas pakub, kogeda uusi maid, kultuure ja inimesi on ikka erakordne. Ja ma nii väga loodan, et tema on selline inimene, kes oskab aru saada ja meeles pidada.

Sellepärast ongi ka igalt tema käigult toodud asi vaat et kulla hinnaga :D minu jaoks. Kes see rumal inimene tühje kohvipakke kogub… muidugi ka mina mitte, aga kaugelt maalt kohviistandusest toodud kohvipakiümbrist kohe kuidagi ei taha ära visata. Costa-Rica on selline riik, kuhu iga lihtsurelik ei satu. Mina sain aga juua selle maa farmis jahvatatud ja pakendatud kohvi. Tegelikult ei ole see tänase päeva globaalsuse juures ka midagi erilist, aga minu jaoks siiski…. Nii võtsin kätte ja sättisin selle pakendi tühja klaaspurgi ümber ja tegin endale uue kohvipurgi. 





See on lihtsalt eriline mulle.

Laupäev, 29. märts 2014

Selle aasta esimene…



… kirjuliblikas lasi end soojendaval päikesel ära narrida ja käis kuulutamas saabuvat kirjut suve. Tavaliselt näen (või tahan näha) esimesena ikka kirju liblikat, ilmselt oli see varajane väike-koerliblikas. Ega need eelnevad suved sellepärast siis nii kirjud ka ei olnud, aga inimene on kord selline, et ootab või vähemalt paneb tähele mingeid endeid. Mina isegi ei oota, aga tähele panen küll. Loodan, et tuleb heas mõttes kirju soe suvi.

Kevadest ja eesootavast suvest inspireerituna heegeldasin ühe vaasi. Mul oli üks ilus vaasiliku kujuga pudel ja heegeldasin talle rüü ümber. Et kevadisemat tunnet rohkem oleks, siis lõikusin väikest pitsijuppi ja sealt väljalõigatud lillemotiivid said nõela abil vaasipeale. 





Kolmapäev, 26. märts 2014

Pühadus

Igapäevases virr-varris, milles on palju müra, informatsiooni, asju, pidusid jm, on siiski midagi, mida on meil liiga vähe. Selleni jõudsin raamatu „Meie aasta Siberis” lugemisega, või õigemini tõi loetu selle mõtte taas esile. Ka Tuuli ütleb: Meie igapäevases elus on liiga vähe pühitsemist. Liiga vähe püha. Ma nautisin pühapäevaseid liturgiaid, kus ärgatakse vara, pannakse selga pidupäevariided, kogunetakse ühisesse ringi ning lauldakse üheskoos lk 355.

Mulle meeldis väga see raamat ja ka tv-sari. Tuuli rõõmus sädin, Arbo eluterve filosoofia ja nägemus maailmast tegid nii raamatu kui sarja väga meeldivaks. Rosinaks olid muidugi imearmsad kaksikud. 
Küllap pühadus peaks tulema inimestest endist. Tähtpäevi ikka tähistame ju mingil moel kõik ja need hetked on enamasti pidulikud või vähem pidulikud, sõltub tähtpäevast. On suured üritused, kus ka mõnel juhul tõuseb hinges selline ülev ja püha tunne. Aga…. Oma kogukonna argipäevas pühadust nagu ei taju. Ühistegemisi, ühisolemisi, mis oleksid ühed kindlad liitvad ja koosolemise tunnet tekitavad sündmused, neid sageli lihtsalt ei ole. Paraku on nii, et elan paigas, kus naaber ei tunne naabritki. Imelik - maal elamise üks eesmärk ja võlu peaks olema siiski ka kogukonnatunde nautimine. Aga siin ongi küsimus, kes peaks alustama selle tunde tekitamist ja kogukonna liitmist, või kas teised naabrid seda üldse soovivad?  

Väga tore oli  „Meeleheitel koduperenaiste” rituaal minna oma uusi naabreid tervitama väikese külakostiga, see oli nagu märk sellest, et oled meie kogukonda vastuvõetud. Mina olen mõne aasta juba oodanud, seega peaksin ise midagi ette võtma…. 

Kui selles igapäevases virr-varris, milles on palju müra, informatsiooni, asju, pidusid jm kellelgi üldse selleks aega ja tahtmist jääb…

Pühapäev, 23. märts 2014

Kimalase lend

Varsti-varsti lendavad nad ka päriselt, sest kalendrikevad ja päriskevad juba käes. Eile lendasid nad veel teleriekraanil. Sattusin vaatama ETV-st dokfilmi kimalastest ja üllatusin - pidasin seda tõesti lihtsalt mingiks putukaks, aga eile nähtust selgus, et tegemist on ikka väga visa, tööka, tahtejõulise, järjekindla olendiga, kelle olemust vist ikka vaatamata ka igasugu vaatlustele siiski läbinisti hoomata ei osata.
Looduses on oma ringkäik - kes sööb keda. Ka eilses filmis oli üks ilus värviline lind, kellele maitsesid väga kimalased (linnu nime ei mäleta). Tuli ja ampsaski selle kimalase endale suhu ja otsa ta saigi. Huvitav, miks see küll nii on - väikese putuka ärasöömist vaadates ei liigu mitte ükski närv - sõi siis sõi. Kui aga oleks selles filmis lõvi murdnud kitsekest, siis oleksin raudselt silmad kinni pigistanud (ei taha vaadata ju tegelikult kellegi ärasöömist). Nii lõvi kui kits on armsad, aga kahju on alati nõrgemast.
Küllap  kahjutunnet oleks liiga palju, kui ka iga putuka pärast seda tundma peaks - küll maise elu korraldaja teadis seda.


Neljapäev, 20. märts 2014

Häälestatus



Hämmastav, kui kiiresti saab või õigemini peab inimene mõnikord oma mõtteid ümber muutma või teisiti häälestama. Minul juhtub seda alatasa. Alati ei ole see lihtne. Seekord  olin ma  jõudnud juba ära armuda oma kirjutatusse ja siis… tuli ümberstruktureerida, mis tähendas ka kohe automaatset enese ümberhäälestamist ja siis uuestikirjutamist. Nüüd olen armunud oma uude kirjutisse :D

Siin vist on ka see alguse ja lõpetamise teema. Kui miski asi otsa saab või tuleb nurka visata uute aegade ootele, siis on alati kahju sellest asjast. Minul on minu koolitööde puhul nähtud vaevast nii kahju :D olen kirjutanud palju, seega ka vaeva näinud ja siis see jääb lihtsalt kusagile (enamasti minu enda arvutisse).
Ainus rõõm oma kirjapandust saab olla  - kui mingi aja pärast loen, siis imestan – kas mina kirjutasin selle :D
Oi, tegelikult olen ikka iga kirjutamise käigus ka targemaks saanud - seega tühja pole siiski miskit läinud ...
Foto hangitud internetist

Esmaspäev, 17. märts 2014

Ohoo - mind on märgatud...


http://fromoldjeans.files.wordpress.com/2014/03/liebster-blog-award-2-post1.jpg?w=644

...no jah, ega ma ju ei arvanudki, et see kõik ainult mulle endale jääb :D Olen nüüd igatahes liigutatud, aitäh Õmblusmamsel tunnustamast. See on nii tore ja annab mulle mõneks ajaks kindlasti tiivad.
Sellise auhinna ringlust olen ma varem ka märganud, aga ennast ma mingiks tegijaks ei pea ja sestap ei ole ma mõelnudki, et mina.... ja sellepärast  ei ole põhjalikult selle jagamise reeglitesse süvenenud.


Sellised need reeglid siis on, ei midagi keerulist :
1. Saada link sellele blogijale tagasi, kes sind auhinnaga premeeris.
2. Vasta 11. küsimusele, mis sulle esitati ning küsi oma nominentidelt samuti 11 küsimust.
3. Pärja 11 blogijat sama auhinnaga, kes sinu meelest on seda auhinda väärt ning kellel on vähem, kui 200 jälgijat.


Õmblusmamsel küsib minu käest: 

Kui palju aega päevast võtad käsitööle?

Sõltub päevadest, nagu isetegija kogukonnas olen hüüdlause välja käinud: "ei päevagi isetegemiseta", siia blogisse jõudes olen lisanud ka veidi pehmendava lause: "kui käed ei liigu, siis mõte ikka liigub" :D See tähendab, et viimasel ajal on kiire, aga paar tundi teleri ees õhtul ikka koon või heegeldan. Seda võib nimetada ka üleminekufaasiks töisest päevast tudule :D

Kas mõnikord on näputööisu ka ära kadunud?

Päris ei ole. Kui miskit küll untsu läheb (ja seda ikka juhtub), siis mõtlen küll, et enam ei pusi kui ei oska, aga millegipärast olen jonnakas ja teen ikka edasi. :D

Miks blogid?

Küllap on ikka väike sisemine edevus olemas, see on kindlasti üks põhjus. Teisena saab  nimetada väljendamise võimaluste vaegust, kui räägin kodus või sõbrannale mõne oma hea mõtte, siis on ta kord ära räägitud ja sinna ta jääb. Aga blogisse postitades on see mõte nagu igavesti tallel, samamoodi ka käsitöö. Ja kolmandaks võivad ju minu mõtted ja ideed inspireerida veel kedagi uutele ideedele ja mõtetele.


Kas teed oma tööd peast, või kasutad ajakirjade- raamatute abi?

Ma kuhjan tohtul hulgal kokku internetist leitud lahedaid ideid, siis mõnikord lappan ajakirju, panen järjehoidjad vahele ja jätan n.ö uute tegemiste järjekorda ootama :D Aga ma saan aru, et see on tühi töö, sest kui ikka mingi tegemise mõte tuleb, siis teen ikka ummamuudu. No mingi proff ma muidugi ei ole, mustreid ise välja ei mõtle, seega neid ma ikka vaatan.

Mis teeb päeva kauniks?

Päike paistab, mingeid kohe-kohe tegemist vajavaid tähtsaid töid kukil ei ole - selline on ideaalne päev. Tegelikult on ikka iga päev kaunis, kui kõik lähedased on terved, ja on antud ka võimalus oma töid ja tegemisi teha nii hästi või halvasti, kuidas siis parasjagu välja tuleb.

Mis värvi on Sinu unistuste elevant?

Unistused on ju helesinist värvi, sellised helged ja õrnad ja käega mittekatsutavad nagu helesinine taevas. Mõni unistus ikka täitub ka ja siis ei ole ta enam helesinine, siis on ta juba selle kättesaadud soovi värvi. 

Mulle ka väga-väga meeldib, kui käsitööle on veel midagigi juurde kirjutatud. Ka imelihtsad asjad muutuvad palju atraktiivsemaks, kui neile on väike mõte juurde lisatud. Selline mõtteke ei pea isegi pikk olema, piisab ka natu-natukesest. Aga kindlasti on vähe, et telliti ja siis pilt juurde. Igal asjal on ajend, põhjus ja tagajärg - ja sellepärast on Õmblusmamsli blogi väga hea lugeda. Muidugi on käsitöö ikka peamine, aga lisaväärtuse annab jutuke juurde.

Ega minagi nii väga suur mööda blogisid tuustija ei ole, aega napib, nagu meil enamasti kõigil, aga siiski.... Mulle on silma jäänud selline tore blogi nagu Loomisrõõm, ka tema ei piidu ainult oma käsitöö näitamisega, räägib meile ka muidu olemisest. Igatahes väga inspireeriv ja kohe kindlasti väärib tunnustamist.

Mina küsin:
  • Mis on peamine põhjus, miks teed käsitööd
  • Sinu arvates õnnestub sul kõige paremini...( milline käsitööliik)
  • Mis teeb meele rõõmsaks
  • Mis Sind inspireerib
  • Sinu unistuste reis
  • Kas reisile minnes ka käsitöö kaasa võtad
  • Kas kooliajal ka meeldis käsitööd teha
  • Kui Sul oleks kuldkalake, siis mida Sa temalt sooviksid
  • Sinu lemmik raamat
  • Mida tahaksid oma päevas rohkem teha
  • Millist käsitööliiki tahaksid veel õppida

Pühapäev, 16. märts 2014

Pühapäevane podisev petukaubaga pada



Kui isetegija kuulutas välja jaanuari toiduaineks oad, siis mulle meenus minu mullune oakasvatamine ja kapinurgas seisvad poetatud oad. Millegipärast ei ole ma kunagi poest ube ostnud, aga kui nad koduses kapis on olemas, siis ei või (ei ole mõistlik) neid sinna igaveseks ajaks seisma jätta. 

Kes teab miks, aga minu aiapidamisel saadavad mind igal aastal ühe või teise teatud vilja uputused. Tunamullu oli selleks kõrvitsad. Tegime kevadel peenraid, mina omad ja lapsel lasin ka erinevaid seemneid maha panna, et temalgi peenrad oleks. Igatahes, selle tagajärjeks oli see, et sügiseks oli meil 30 kõrvitsat, ja seda kõike kasvatas tavaline põld. Eks ma siis käisin ringi ja igale ettejuhtuvale rohkem või vähem tuttavale sokutasin oma kõrvitsat.  Mingi osa loomulikult marineerisin klassikaliselt, aga osa panin ka lihtsalt kas siis riivituna või tükeldatuna sügavkülma. 

Allikas: Internet
Mullu oli selleks uputavaks viljaks aeduba. Minu kallis tädi andis kevadel seemneid ja mina (ei tea, mis ma küll mõtlesin) panin ikka kõik antu mulda ka. Ja siis vastu sügist andisid ju kõik oapõõsad saaki. Osad said muidugi kaunadena korjatud, aga lõpuks sai ka siin mõõt täis ja lasin neil lihtsalt kasvada, kuni oad said täiskasvanuks. Eks siis tuli ilmsiks minu kannatlik pool, kui ma neid poetama hakkasin. Saagiks sain oma paraja kotitäie. Ja nüüd oli paras aeg nende ubadega ometi midagi ette võtta. Kõigepealt ma keetsin need ära (eelnevalt leotatud) ja panin sügavkülma (sealt pärast hea võtta).

Iga perenaine teab ja teeb ühepaja toitu, ja selleks ei ole mingit retsepti vaja ja ega ka koguseid mõõta. Mina panen oma oapatta kokku: kartuli, porgandi, kõrvitsa, oad vm köögivilja, praen hakkliha sibula ja küüslauguga ning lisan selle ka podisevale pajale. Ja siis podisebki, kuni valimis on ilus värviline ühepaja või ühepere söök. Muidugi sobiks sinna ka kaalikas, tomat või mis iganes. 

Ega minu pere mehed ei usu kõrvitsalistesse, kui ikka mainid, et mingi toidu sees on kõrvits või kabatšokk, siis on ninad vingus, nagu kõrvits oleks mingi "roppus" :D. Aga selliselt n.ö peidetuna ühepajatoidu sees ei ole ta isegi nähtav ja kõrvitsal ei ole ka teadupärast mingit spetsiifilist maitset, mis ta eredalt esile tooks, pigem ikka selline massi tekitav täide. Nii et petan nad ära :D

Nii, nüüd olen ka toidust hakanud jutustama. Ei tea, millest ma veel jutustama hakkan ? :D Pildistama sööki ma veel ei ole hakanud, aga mine tea....

Laupäev, 8. märts 2014

Selline talv ja milline korv

Seekord möödus talv peaaegu tõelise "talveta". Ei ole vennad need talved. Ja kui ta veel  üritab, siis pole see enam see. Vaatamata sellele, et suusad jäid nukralt kuurialla ja lumelabidas peab töötu olema, kes teab, kas järgmise või ülejärgmise talveni, siis mulle  pigem soojem siiski meeldib. Üks, mis puudu on jäänud, on kevadeootus. Alati, kui talv on külm, siis süda igatseb kevadet. Nüüd nagu oli koguaeg kevad, seega pole oodata vajagi.
Jaa, eriline on see talv. 2.jaanuaril kaevasin oma lillepeenart suuremaks ja 6. märtsil riisusin õuet. Seda pole nüüd küll enne juhtunud. Eks kui kuivemaks läheb, siis tuleb ikka veel riisuda, aga talvine puudelt langenud oksarisu ja sügisel riisumata jäänud lehed said kokku kraabitud. Igatahes tore ja väga lõõgastav oli :)


Möödunud suvel sain ootamatult uue jalgratta omanikuks. Küllap oskasin parasjagu vinguda oma vana ratta üle :D Koostöödest olen varemgi juttu teinud ja meil nad õnneks toimivad. Mina vingun - mees ostab ratta :D, mina genereerin mõtte - mees teostab. No päris nii lilleline ka ei ole, aga siiski toimib :D


Igatahes mulle näis, et nii toredale rattale on ette ühte korvi vaja. Nii saigi, mina heegeldasin motiive, millest sai kokku korv ja mees tinutas või keevitas(naise mõistus täpselt ei mõista :D), millest sai ka  korv. Heegeldis + traadeldis = korv. Mina heegeldasin ikka nõuka ajast pärit kapronnöörist, mis nööri nime küll ei vääri, aga meie kodus kutsuti seda nii. Pigem on selline keskmise lõnga jämedune libe.... Minu meelest on sellest tehtud kalavõrke vms. (olen küll võhik, see on oletus), sest materjal on väga tugev, ilma käärideta seda pooleks ei hammusta. Mehe käsitöömaterjali osas olen nõutu. Oluline on, et korv sai valmis, ega muu polegi oluline.
Hetkel ootab veel mõtlemist, kuidas see asjandus ratta külge korralikult kinnitada nii, et ära saab ka võtta. Praeguses pildistamise tuhinas sidusin lihtsalt paelaga.


Eile oli naistepäev - paremat pildistamise aega ei saanudki valida, kust ma pärast need lilled oleksin võtnud.


Seni kuni korvil õiget kinnitust rattale panekuks ei ole, täidab ta toas ajakirjade hoidja aset. Tegelikult tuleks vist üks selline veel heegeldada, sest oma teises funktisoonis on ta ka asendamatu.


Nüüd on aga nii, et igasugu käsitöistest tegemistest peaksin end mõneks ajaks taandama, sest muu mõttetöö vajab tegemist. Kas ka suudan, eks näis :)

Laupäev, 1. märts 2014

Mummu-kee

Otsest plaani ei olnud, aga mõnikord  tuleb plaan väljaspool plaani. Keed heegeldama pani mind hetke emotsiooni ajel ostetud kleit. Mulle näib sageli, et asjadele on särtsu juurde vaja. Ka sellele kleidile oli hädasti vaja. Tiimarist sain kuulid ja neile heegeldasin iiris-niidist katted peale. Heegeldamine peenikese heegelnõelaga ei ole just lust, aga paar õhtut ja selline kee siis sai.


  Kuidagi märkamatult saabus sel aastal märts. Kevad andis märku endast juba varem õitsevate lumikellukeste ja veevulinaga. Täna püüab talv veel oma viimaseid ponnistusi teha. Nüüd juba loodan, et see ei lähe pikemas plaanis õnneks.