Neljapäev, 16. juuni 2022

24 nädal

 *Päevad on nii intensiivsed, et isegi elevust ei jõua tunda. Täna oli sportlik päev, esimest korda elus lennutasin ketast, olles ise selline mähh-tundetu-lendabkuidaslendab. Mingi viiruse märk vist, sest õhtul jooksis nina nagu vaevakasel.

*Vaatamata tilkuvale ninale olin töine, sättisin end sinna, kus kontakte vähe. Ei tea ju neid tõbesid.

*Koolikokkutulekul oli tunne nagu oleksin ajasillale astunud. Ühel pool mälestused ja teisel pool vananevad meie. Tüdrukutest mõni oli kaugelt vaadates tibi, aga lähivaatlus reetis. Mõni oli üldse pealevaatamisel tundmatu. Millegipärast olid nooremad kooliõed-vennad mälus tatikatena ja nüüd vaatad, et nemadki kortsus.😃😃😃

*Üritasin natuke rohida, natuke kududa, natuke lugeda. Kõike tegingi natuke, ainuke põhjalik tegevus oli telefoni vestlus eaka tädiga. Tema kategoriseerub minu lemmik telefonisuhtleja tiitli alla. Lihtsalt on tore ca 90 aastase terase inimesega maast ja ilmast arutada.

*Väsimus annab tänagi tunda. Kui üks öö on poolikult magatud, siis tuleb aega anda taastumiseks. 

*Kodus palju tööd teeb pisut närviliseks, tahaks rohkem nautimise aega. Raske on nautida rohtus peenraid, tolmuseid põrandaid, niitmata muru. Seega rohin, pühin, niidan ja ei passi niisama. Teatud mõttes on ka rohimine nautimine, sest töötulemus on nähtav. Aga sellist maaeluidülli nagu vaatab vastu klantspiltidelt ma endale luua ei oska. Tahaks, vist.

*Kütuse kokkuhoiu mõttes ei hakanud enne trenni koju minema. Olen alati olnud suur planeerija , läbi mõtleja, aga nüüd peab vist sellega veelgi süvenenumalt tegelema. Töö ja trenni vahel käisin kalmistul eelkäijate hauda korrastamas. Mina ei ole käitumisjuhiseid oma lastele minu lahkumise korral andnud. Kuid minu laps ütles, et tema küll oli oma kaasale kõnelenud oma soovidest. Ta küsis ka minult. Vastasin, et matke mind või põrandaliistude taha, mis mul sellest enam. Kas just nii, aga ei ole mõelnud. Peaks vist. Või kui vanalt oleks õige aeg mõelda? Hirmutav veidi. 


Neljapäev, 9. juuni 2022

Nädalaid 23

 

*Kannatage taas ära mu ümin – nii ütlesin ühele ja teisele. Vaatasin igal võimalusel kontserdil filmitut ja olen jätkuvalt lummuses. Saan aru, et igaüks ei saa aru sellest lummusest, kuid sellegipoolest rääkisin ühele lähedasele vanainimesele oma elamusest. Ta küsis, et kas hüppasite ka lavaees nagu telekast näitab, näpud püsti ja nii… Ütlesin, et muidugi. Vastuseks sain põlastuse. Ei lasknud seda endale seekord ligi, ja pealegi oli seda lihtsam teha, kui meeltes on muusika „Next to me“…

*Kavatsesin õhtul oma energia põllule rakendada, aga vihma tuli nii palju, et vajusin jalgupidi sopa sisse ja sinna paika mu kavatsused jäidki.

*Ootasime külalisi ja enne seda on teadagi mis J Muudkui korista ja keeda ja küpseta, tahaks ju näidata ikkagi oma virgemat mina. Ei ole veel igal seitsmel juhul läinud poest ostmise teed. Õhtu oli tore, sellised üks-ühele ja kaks-kahele vestlused mulle meeldivad. Tänulik taas!

*Viimased istutamised, vist. Õhtul oli vaja vanim llaps laagrist koju sõidutada. Esimest korda sõitsin neil teedel. Päris huvitav maastik oli pärast Järvakandi alevikku. Llaps oli puruväsinud ja mossis. Ja mina ei osanud seda mossi kuidagi parandada. Aga väsimus mõjub ju kõigile halvasti, seega lasime tal olla.

*Harju keskmine päev. Rõõmustas päike, soe ja hea raamat ja uued taimed. Olen nõrk. Käisin surnuaeda lilli ostmas ja muidugi oli koju tulles kaasas ka viis lille koduaeda. Kurvastas aga tuttava inimese pidev ving laste teemal. Miks sa töötad seal, kui nad nii halvad ja häirivad on? Minu arvates õigustatud küsimus. Aga ega ma talle seda öelda ei saa, sest pahandust pole ilma juurde vaja. Otse ütlemine tooks pahanduse majja, ja mis ütleja minagi olen.

*Head uudised on muusika hingele. On põhjust rõõmu tunda teiste inimeste õnne pärast. Lihtsalt rõõmustasin ja viisin selle täheks koeragi jalutama. Pole jälle kaua meie traditsioonilist rada mööda käinud. Loodus on nüüd sujuvalt end täis kasvatanud, roheline on omandanud oma sügavama tooni ning kõik oli tüüne ja rahulik. Korjasin kuusevõrseid kaasa kavatsusega need lapsele viia. Vitamiinid.

*Õhtul ütles äpp: 13,1 km ja 19621 sammu. Käisime Kakumäe kandis jalutamas. Ilusad aiad, rododendronite õitemeri, linnud laulsid kõrvulukustavalt, rahulik, kaunis ja kindlasti edukama Eesti kants. Meil neljal naisel oli tore, noorim magas kärus õndsat und ja mina sain käru lükata. No happy, mis muud!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Neljapäev, 2. juuni 2022

22. nädal

 

*Tööelu viib aegajalt kodust kaugemale koolituma, suhtlema. Ma ei teagi, kummal osal suurem osakaal on. Täna näis, et viimasel, sest nii südamest naerda pole ammu saanud. Mis meid naerma ajas, oli suisa jabur, aga oli väga lõõgastav suust välja ajada n.ö sooja vahtu, keerata kõigele vint peale ja siis lõkerdada pisarateni.

*Õhtuks olin läbi nagu läti raha ja peale telefoni skrollimise midagi ei teinudki. Meie kiisu valib mind viimasel ajal üha sagedamini pesaks. Täna olin pesa rõõmuga J

*Koer hakkas haukuma ja mõne aja pärast märkasin väravavahel ühte meest, kanistrid käes. Tõttasin vaatama, selgus, et härra on välismaalane ja tal auto radikas tühjaks jooksnud. Mees jäi koeraga kõnelema, mina läksin nirkusid täitma. Paraku minu veel ka võluväge polnud ja auto keeldus sõitmast. Minus aga tärkas väike mure. Ühest küljest tahad aidata, aga teisalt on pelg ka võõra ees, kui sa elad üksildases paigas: äkki tahab öömaja, äkki on katkine auto ainult kattevari vms. Kiitsin koera kena valvamise eest, sest päris hoovi härra ei julgenud tulla. Mõne tunni pärast saabus veel üks auto ja mees võeti kaasa. Minu vaatevälja jäi vaid katkine auto. Julgesin siis koera ka oma tööpostilt tuppa kutsuda.

*Hea peremees ei jäta koera ka sellise ilmaga õue, mina olin sunnitud. Vihma kallas usinasti terve päeva. Aga oli taas tore päev, sest spontaanselt sain juuksurisse mindud (ammu ootas mu peake seda), õnneloosis vedas ja õhtul tegime sõbrannaga ühe vihmase, kuid sportliku ringi. Kodus seadsin end tugitooli ning helistasin, lugesin, kirjutasin.

*Viisin taarat. Ma ei tea, kes seda toodab meil kodus. Mina mitte. Aga nii vist ütleks mulle kõik pereliikmed. Igatahes pudelite toojaid on rohkem kui äraviijaid.  Ühe naisega koos järjekorras olles tekkis meil midagi vestluselaadset. Mina nii suusoojaks ütlesin, et joojaid on, aga taarat ei taha keegi ära viia. Tema millegipärast tundis piinlikkust oma õllelembuse pärast: „Tunnistan ausalt, mina armastan õlut juua“. No jah, see „jooja“ kõlab natuke alkohoolik või nii, kuigi et ma nii ei mõelnud üldse, pole ju minu mure, kes mida joob, mida taaraautomaati viib. Vingerdasin jutu kuidagi ilusamaks, igatahes trehvasime korvipidi ka poes ja naeratasime üksteisele.

*Armastage ennast, armastage maailma, elu on alati elamist väärt - need olid Dan Raynoldsi sõnad. Mina kiitsin oma kambajõmme ja kaasat taevani, et minu unistus, Imagine Dragons sai teoks. Ma ei ole suurkontserdil kunagi käinud ja ei osanud midagi oodata. Arvan, et sain sealt kindlasti rohkem, kui unistadagi oskasin. Minu iga rakk ihus sai  läbi raputatud; hääl kähedaks karjutud vaatamata sellele, et sõnu ma enamasti ei tea; jalad kangeks tammutud; selg haigeks seistud; üleni vihmast kastetud saadud ning hing õnnelikuks tehtud. Lavashou oli võimas, laulja sümpaatne, valitud lood rokist ballaadini, mida toetasid eriefektid, jutustada oli lugu. Ja mina olin lummatud ning minu fännlus tõusis kõrgeimale levelile.  

 

Reede, 27. mai 2022

21. nädal

?Kõik oluline, v.a kurgid on mulda pandud. Lõpetasin selle töö suisa hilisõhtul. Kevadine aiatööde hoog on sees. Ilm on ka soojemaks läinud ja uus jama, sääsed, on kohal.

 

`Täna oli jälle vihmane ja külm. Kohe vastik, sest millimeeter ihust ihkaks soojust. Elu ja meeleolu siiski ilm ju ei sega. Oli tavaline töö ja kodu päev.

 

`On vist Juhani puukooli slogan „istutades oled sa õnnelik“`? Mulle mõjub ka istutamine rahustavalt ja rõõmustavalt. Täna veetsin terve päeva midagi istutades. Potiroosid said mulda, kannikesi jagasin, päevaliilia, nõianõgesed maandusid uude kohta, peenrakastid ja muud õõnsad anumad täitsin ära. Mööda õue kõndides samme tuli pea 10000, sest osa samme tuli juurde unustamise arvelt, osa uute istutamise mõtete arvelt.

 

? Täna oli kaevamise kord, kaevasin nii, et maa must. Meil jäi maasika ja künnimaa vahele üks inetu võililli täis maajupike ja ainus mõistlik lahendus oli sellest peenar teha. Jonni minus on ja omas tempos selle üsna pika maalapi kaevatud sain. Valutava selja kiuste. Esimest korda elus tegin ka võilillepestot. Tuli välja hää. Õhtul naelutas mind teleka ette ETV2 „Meie unistuste talu“, mis oli täiesti teistsugune film maaelust, kus üks elunüanss mõjutab teist ning kus elu ongi üks suur liigirikkus ja vastastikkune sõltuvus.

 

`Hommikul tööle läksin külma kevade riietuses. Päev küttis ilma soojaks ja koju minnes oli mu riietus liiga talvine. Kõik võib  nii kiiresti muutuda. Õhtul premeerisin end joogaga. Läksin kohale mitte kõige parema eelhäälestusega, aga kohale jõudes unus häälestatus ja ma isegi suutsin end veidi argimõtetest välja lülitada ja lihtsalt olla. Võib olla see jooga värk ikka toimib ning aitab muuta midagi minu elus paremuse poole. Mis see on, mis paremaks võiks muutuda, ega sedagi ma ei tea, sest põhimõtteliselt ma ju rahulolematu ei ole. Aga tervis vajab hoidmist, meelerahu säilitamist.

 

´Ärkasin varem kui tavaliselt, sest mul kõik prügipäeva ettevalmistused tegemata. Kuna nii vara pidin asjalik olema, siis kujuneski hommik asjalikuks. Koristasin ja mässasin toas. Õhtul istutasin aga taas taimi. Mingi taime hullus on peale tulnud. Võiks ja saaks ju lihtsamalt, aga kui taimeke on tärganud, ei taha olla tema eluküünla kustutaja. Ikka annan võimaluse kasvamiseks.

 

´Taas ilus hommik,soe, mõnus, rahulik. Linnud laulavad ja mets lõhnab. Hommikul aga ei jõua selle õueiluga suurt midagi peale hakata. Õhtuks sai see suppersoe otsa ja koju jõudsin ka hilja, sest üks kokkusaamine võttis  aega tundi paar. Sellegipoolest  panin õhtuhämaruses veel kurgid ja oad mulda ning mõtlesin  nende inimeste väljaöeldu peale.

  

Neljapäev, 19. mai 2022

Nädalaid 20

 

*Päeva plaanis ei olnud täna midagi olulist, ja seda õnneks. Sest neid aja veetmise aitajaid oli rohkesti. Oodatuid ja ootamatuid. Üks ontlik härra tutvustas oma loomingut, üks naine jutustas oma perest, maast ja ilmast ning kolmandaga vestlesime niisama tühjast tähjast. Igatahes tundsin, et oleksin mõne vestluse asemel võinud midagi tarka teha, aga minust ei ole ju ärahiilijat, ütlejat, sekkujat.

*Sõitsin lapsele külla, sest taas üks aastaring on täitunud. Võin vaid õndsalt ohata, et alles ta oli … ja nüüd juba … Meie tänane aeg ei olnud pidune, sünnipäevalaps kokkas ja mina asjatasin beebsuga. Pärast läksid kolm naist šoppama, sest minul oli kinkekaart lunastada ning isiklik nõuandja ka olemas. Sain selle kinkekaardi lunastatud üsna mõistlikult, kuigi mul kleidi ostmise plaani üleüldse ei olnud. Aga meel muutus poes. Millegipärast ei suuda minu mõttemaailm uue moega kaasa minna ja raske on osta laiakaid pükse ja puhvvarrukatega pluuse. Sest need on mul kunagi juba olnud. Igatahes oli taas tore päev. Selle tegi toredamaks seegi, et kaasa võtab ikka ja jälle minu õlult koormat väiksemaks. See vist ongi armastus, kui sina lähed uitama ja tema on nõus sinu eest kõik kartulid maha panema.

*Koristasin kodu sh pesin aknaid, samal ajal mõtlesin, et üldse ei viitsi, aga ikka pesin ja pesin, kuni terve maja aknad said pestud. Tahtejõud töötas. Õhtu oli eurovisiooni pärast. Hingest-fänn ma ei ole, aga no aasta muusikasündmus ja meie Stefan ju ka. Esimest korda kuulates olid paljud laulud imelikud, kuid nüüd üle kuulates oli tunne teine: Saksamaa, Rootsi, Itaalia laulud meeldisid väga, Poola laulja oli suurepärane, Moldova lustlik ja muidugi Stefan, kelle hääles on nii palju värve. Hääletamise aeg oli juba too much minu jaoks. Õnneks oli kaas minust vastupidavam.

*Hommikul kandis kaasa mulle ette hääletamise tulemused ja minu mõtteis oli: nähh. Mitte et mulle Ukraina laul ei meeldiks, meeldib küll, ja kindlasti on tore see, et näidati toetust ja poolehoidu, aga kas nii vaene, sõjast räsitud maa peaks korraldaja olema ning teadmata on ka rahuaja saabumine. Kes julgeks sinna laulma minna, kui kusagil riigis lõhkevad pommid?

*Tuuled, külmad kevadtuuled.

*Tänagi sama külm. Aga laps oli külas ja viisin lapse ning looma jalutama. Nägime taas kotkast, luigepaari ja ühte prügikoristajat. Aru ma ei saa, miks peab keegi kellegi järelt koristama? Ilus looduslik paik, vaikus ja rahu ning inimesed lihtsalt reostavad.

*Minu ei vaim ei ole ootamatusteks nii väga valmis. Olen pigem see, kellel on plaan, kavatsus. Täna selgus aga õhtueel, et külla kutse. Ei olnud vaimustuses, aga ikkagi läksime ja muidugi ei kahetse. Sest seltskond oli tore, naerda sai,  noogutada ja mõne sõna ka sekka öelda. Ning teiste kodud inspireerivad alati. Sain uut innustust ja mõtteid ka. Tasub end ikka oma harjumuspärasest välja tirida.

*On vist jällegi see oma elu kiireks elamise hetk. Päeval rõõmustasin ühe väikese maakooli toredate laste üle, kel oli silmis säde ja siiras rõõm vaatas vastu, kui neile kiidusõnad sain ära öeldud. Õhtu oli trennide päralt. Läks kuidagi nii, et algul iganädalane tantsutrenn ja pärast oli võimalus jääda ka joogatama. Tegin siis selle ka otsa ja keha tunne jäi hea. Mida aga ma ei oska, see on väljalülitamine. Minu mõte kipub ikka kappama oma rada mööda ajal, mil peaks enda sisse vaatama, lõõgastuma. Kuidas seda mõtte jaksu küll sundida?

Neljapäev, 12. mai 2022

19. nädal

 

*Olgu siis üks manner üks riik, siis ei oleks vaja sõdida maade ja võimu pärast. Inimese elu on niigi lühike siin maamuna peal, kas seda aega peab kulutama sõdimisele, vihale, vaenule!? Jõudsime sellisele järeldusele hommikusel mokalaadal.

Täna on väsimus kontides. Eilne tantsuproov annab tunda vist. Siiski tuli õhtupoole selline tegusemise tuhin peale ja tomatid said päris mulda istutatud. Alaku siis nende kasvuspurt, nagunii on nad kasvuhoones ööl ja päeval. Öödel aitan neil pisut sooja saada.

*Tänane tööpõld kapsamaal oli edukas, mulda panin kõik brokkoli, kale taimed, mis idanema olid hakanud. Oli taas selline päev, mil mõttel oli lendu ja tegudes indu. Isegi ühte pikalt plaanitud koolitust vaatasin netist ja omast arust talletasin ka. Eks näis. See mälu on paras vingerpuss, liiga lühike teine.😀

*Päev kulges mängides ja joostes – lapsed oli külas või kodus ? vist ikka külas, sest igal on oma kodu. Minu emadepäev oli täna. Tohutult tänulik nende olemasolu pärast ja sellepärast, millisteks inimesteks nad on kujunenud, millisteks nad on kasvanud. 💖Olen üsna seda meelt, et lapsi ei saa voolida oma vaimusilma järgi. Nad on iseseisvad isiksused, ja kui siis näed, et natuke nagu on seda sinu vaimusilma neis ka, siis seda parem.

*Oma emale panin küünla. Ta on iga jumala päev mul meeles. Millegipärast on nii seatud, et vanemaks saades süveneb heldimus, tänu, võib olla ka süümekas, et noorem mina ei olnud mitte sugugi paha laps, aga oleksin siiski võinud rohkem panustada, pingutada, olemas olla. Muidugi ma olin, aga lihtsalt ei osanud rohkem, sest nõukaaja inimestele tundekasvatust ei jagatud, sellest ei räägitud, sellest ei hoolitud. Nii lihtsalt oli. Ega selle tunde ja teadmisega pole midagi enam peale hakata. Lihtsalt, mõnikord on sellest kurb, ja tänase päeva üldine foon tuletab seda meelde.

*Ikka külm. Hommikud ja õhtud on kattelooriga mässamise aeg. Vahepeale jäi palju muud ka. Tänase päeva märksõna on kolleegid. Minu töö iseloom on selline, et osa kolleege on nagu taevatähed, sa tead, et nad on olemas teatud kauguses, aegajalt mõtled neile, aga kokku ei puutu. Täna siis nägime ka silmast silma, oli tore.

*See päev oli minu ja kulutasin selle töiselt, ikka kodu heaks. Koristasin kappi, pakkisin talverõivaid, pesin aknaid, tassisin lilleistikud kasvuhoonesse, korrastasin lillepeenraid, lakkisin küüsi 😀– olin väga tubli. Liiast oli vist eurovisiooni vaatamine, sest südaöö on liiga hilja põhku pugemiseks.

*Ma teadsin, et liiga kaua ärkvel ei ole hea mõte. Nii hakkas ta vaikselt kerima ja õhtuks oli tuumapeavalu kohal.

Neljapäev, 5. mai 2022

18. nädal

 

*Kiideti meie kodu ja mina nagu õige eestlane vastasin, et oh nii tavaline. Kusjuures ma valetasin, mulle endale meeldib ka meie kodu väga. Ei tea, mis võltstagasihoidlikkus see on.

*Juba üsna vara hommikul oli vaja linna sõita, sest oli asja ja selle „asja“ külge tuleb pookida veel mitu asja, sest aeg ja raha on teadagi väärtus. Praegu on vaja varuda aiakraami ja selleks oli mul isegi nimekiri koostatud: katteloor, väetis, kindad, seemned jne.  Üsna tükk raha jäi Maarahva poodi maha. Loeng, see põhjus, miks linna läksin, oli humoorikas, nalja sai ja naerda sai ning päeva lõpuks olin ainuüksi sellest naerust väsinud. Aga väsimusel ei saanud lasta võimust võtta, sest Melchior vajas ka nägemist. Film üldjoontes mulle meeldis, vau elamust ei tekitanud. Kole palju võpatama panevaid lähikaadreid oli, igav ei olnud, pinge oli olemas, aga jah, vaimustuma ei pannud. Selline korralik koolipoisi 3+. Pole paha ju!

*Ülebroneerida oma elu, seda ma oskan. Täna oli jälle sõit sees ja see sõit viis klaasivabrikusse. Võtsin sealt kaasa väga hea tunde, natuke teadmisi ja uue karahvini. Tarbeklaasi näitus oli äge, mis kohati pani ka südame verd tilkuma, sest mingid asjad olid ju kunagi kodus meil olemas olnud, aga ei osanud väärtustada. Nostalgialaks oli tugev. Ma ei ole muuseume nii väga seni fännanud, aga võiks küll. Kodus oli veel energiat sibula, salati ja tilli mulda panemiseks. Tänulik!

*Öised uneseiklused annavad veel hommikul ka tunda, olin nagu peksa saanud peni, ja isegi ilmsi häirivad need öised seiklused. Õues oli päike ja asjatasin aias. Tööd on praegu seal maa ja ilm ja ühe väikese osa sain sellest korda. Aga keegi mind ei keela-käse, ainult oma tahtmised. Võtan rahulikult.

*Üksildaste õhtute parim kaaslane on telefon.

*Päevad on külmad ja tuulised ja öökülmad kimbutavad samuti. Olen sel aastal oma taimemajandusega eriti hulluks läinud ja pannud mulda juba kabatšoki, millel on tänaseks juba suured lehed ja õienupsud ka küljes. Miks ma nii tegin, pole aimugi? Ma ju tean, et see taim on soojalembene, kiire kasvuga ja külma ei talu. Igapäevane töö on kasvuhoones õhtul taimedele teki peale panemine ja hommikul teki pealt ära võtmine. Nagu beebid. Tore on seda sirgumist jälgida, et kas ikka on piisavalt soe, piisavalt palju toitu ja hoolt, et nad kasvada saaksid. Tahaks neid hoida hellasti. Küllap sellepärast see taimemajandus kasvab, et lapsed on suured, aga hoolitsemise vajadus on alles.

*Asjatan hommikul, päeval, õhtul. Õhtuks olen läbi nagu läti raha. Nii vist peabki olema.

Neljapäev, 28. aprill 2022

17 nädal

 

*Nii ilusa ilmaga on valus tööl olla. Päike, soe, tuuletus, kevade lõhnad, irvakil pungad, linnulaul… Tahaks õue kõige selle keskele. Õnneks sai õhtul seda toredat päeva tähistada esimese selle aasta grilliga. Beebsu oli külas.

*Täna oli tööl sama piin mis eile – õue tahaks, tahaks riisuda, mulda kobestada, lille nuusutada. Aga sellegipoolest sai seegi päev sama kiiresti õhtusse nagu iga teine. Töölt koju kibelesin esimesel võimalusel, sest beebsu. Seega ei mingit kobestamist, hoopis tutiplutitasime, tegime nägusid ja rääkisime pudikeelt.💗

*Saatsin hommikul noore pere ära. Rakendasin oma energia aeda ja nii mõndagi sai tehtud. Rõõmus.

*Küsimus geneetikutele või kellele: kust tulevad unenäod? Propageerisin unes Viktor Kingissepa muuseumit kui eriti ägedat kohta.😀 Ilmsi ma ei tea sellise muuseumi olemasolust ja see Viktor mul  enda arvates hingel ka ei ole.

*Vaatasin järele Maahommiku saadet, kus pereisa oli hull legomaniakk: ostis neid, pani kokku, mässas nendega ehk teisisõnu:  sada protsenti fänn. Iseenesest tore, aga mina vist ei oleks rõõmus kui minu kodu oleks neid tolmu koguvaid mudeleid täis. Samas armastus teeb imet, nii et mine tea. Meil on õnneks õnged ja konksud. Sellegi on armastus imeks teinud.😀

*Õues algas külmaperiood. Muretsen taimekeste pärast, aga see on igal kevadel mingil ajal nii. Õnneks oli tuulevaikne ja avasin rattahooaja. Tavapärasest kõnniringist sai rattaring. Viimasest kõnniringist on ka nii nädal mööda läinud ja selle ajaga olid varsakabjad omale õied moodustanud, luiged saabunud. Toredad üllatused, mis muud. 



*Päevi ei peaks tuulde laskma, aga seda ma süüdimatult tegin. Süüdi ei tunne.

*Kõle ja kontideni ulatuv tuul ei kutsu õue. Ühe kingiks saadud juurika ma siiski mulda panin, ning see natuke aega pani sõrmed külmetama. Kui mõni päev on selline, kus midagi rääkida ei ole, siis täna selline päev oligi. Nii harju-keskmine, et isegi mingeid emotsioone sellest välja ei võlu. Mingi teatud sorti madalseis vist. Olen selles ka veendunud, et kogu aeg ei saa olla action, kogu aeg ei pea olema hullult ägedaid tegevusi, mõnikord võib ka lihtsalt olla. Olen siis!

Neljapäev, 21. aprill 2022

16. nädal

 

*Ma ei ole vist kunagi varem nii palju ja nii ilusaid lilli saanud. Lilled on alati ilusad, aga ikkagi. Seekord oli koguni kolm võrratut potiroosikest, kannikesed, võõrasemad, priimulad ja mingi tundmatu lillade roosimoodi õitega iludus. Kui mõnikord tundub, et minu tutvusring ei ole suur ja on pigem olude mõjul kahanemises, siis tegelikkuses on aasta lisandumise päeval reaalsus vastupidi. Olen nii tänulik meelespidamise ja ühise aja eest.

*Väga suur püha on täna, aga mina pikeerisin taimi. Loodetavasti tuleb nende tulevik lopsakas ja viljakas. Ka vanana kohustused ja rõõmud olid täita. Mängisime jänes Joonase aardejahti, mille Anna Lutteri blogist leidsin ja käiku lasin. Ei pidanud oma pead vaevama. Anna oli selle mängu nii hästi lahendanud, et oli vaja reaalselt pisut nuputada, otsida ja puzzle kokku panna enne aardeni jõudmist. Nii et pusimist oli. Munad said ka endale värvikihid peale, ja nii läkski, et vaikset reedet meil ei olnud. Teistmoodi argipäevast ikka.



*Tänaseks oli mitu plaani, meie keskmine llaps pani need paberile kirja. Kõige tähtsam oli ujulasse minek. Ei ole see igapäevane tegevus ja mul endal on ka alati hea meel, kui mul on kambajõmmid kodust võtta. Koduteel tegime peatuse Konovere sillal, et eelnevalt poest varutud mant nahka panna. Päike säras ning silla all oli paras pikniku pidada. Kodus läksime metsa sinililli korjama, nagu oleksime veel vähe väsinud olnud. Aga päevakorra punkt nägi ette. Sattusime seal siniliiliate ja märtsikellukeste koloonia peale. Korjasime siis sammalt ja lilli, et kodus neist lauale miski seade kokku panna. Oli tore päev taas. Ma tean ise, milline vanaema ma olla ei taha. Ma ei tea, kas sellest piisab, aga annan endast parima iga kord.



*Laste suust tuleb praegu Ukraina teemat väga palju. Ei tea küll, mida nad täpselt taipavad. Aga meie 10 aastane ütles, et kui Ukrainas hakkas plahvatama, hakkas tema nägema hirmuunenägusid.

*Olen ka peast see tervislikkuse musternäidis, kes arvab, et kook, viinerid, krõpsud, limpsid jne on paha-paha. Aga kui üks llastest avaldas viineripirukate soovi, panin  taigna kerkima, ostsin poest viinereid ja küpsetasin lisaks viineripirukatele ka magusaid kaneelirulle.😀 Pakkisime oma kraami korvi ja läksime metsa piknikule. Ega mina ka ju ei tea, kui ebatervislik see kraam tegelikult on, aga kindlasti on tervislik värske õhk ja koos tegemine-olemine. Eelmisel metsakorral leitud siniliiliad ja märtsikellukesed läksid nüüd kaevamisele. Vanim llaps aitas kaevata, nooremad hoidsid järge. Kodus istutasime nad esialgu n.ö potti. Esimesed lepatriinud, mesimummud ja liblikad lendasid ning meil oli taas tore päev.

*Palju tegemisi on, pidev tempo on peal. Kasemahl kaks korda päevas tuua, koristanud pole korralikult ammu, külalised on oodata, taimed hooldada, õues tahaks toimetada. Saaks lihtsamalt küll, kui oskaks oma tahtmisi vähendada.

*Tants kestab veel … see minu sünnipäev, mis sujuvalt on uude nädalasse vajunud. Aga oli taas armas olemine. Ja muidugi selliste vahvate kingituste saades ärkab minus alati see taipamatuse tunne, kuidas mina neile nii pisku viisin.

*Otsisin ühte fotot, arvasin ta olevat mälupulgal ja nii ma sirvisin neid kaustu, mis olid pärit aastast 2005. Neilt piltidelt vaatas vastu väga palju elu: sündmused, käimised, olemised, rõõm, noorem mina, noorem kaasa, laste kasvamised, eelmised koer ja kass, tänaste koduloomade areng. Seega nostalgiat täis päev, sest nende piltide vaatamisele kulus mitu tundi. Õhtul oli taas palju koristamist, sest eile oli ju pidu.  Sain  kingiks topinamburi mugulad, nende jaoks kaevasin maad ja panin nad mulda ka. Kaevamiste hooaeg on ka sellega avatud.

Neljapäev, 14. aprill 2022

15. nädal

 *Telekavaba nädal tuleb. Tuli tuul ja viis miskit satitaldrikul paigast ära ja ei ole pilti ega häält. Aga ega pole paha, võib öelda. Panen raadio mängima, loen raamatut ja koos sokki vaheldumisi. Kui nii pikalt läheks, harjuks isegi ära. 

*Ilmad on meil vahepeal täiesti ära keeranud. Ise vist ka, sest räägin liiga paljudele oma hingevaevast, võiks juba vabaks lastud olla. Pean selle poolega endas veel tegelema. 

*Olen seda meelt, et kui sa oled inimese kodus ära käinud, on ta sulle kuidagi lähedasem. Täna käisime oma eksklubilisel külas. Oli tore ja lustakas päev, sest üks ütleb killu, naerame, teine ütleb, ikka naerame. Kuidagi klappis hästi. 

*Jälle see vanasõna: eilne lõõgastus on tänane väsimus, on kohal. Olin kuidagi väga närutatud olemisega, aga ei saanud seda endale lubada. Õhtul ajasin elu sisse vannile, et siis oma väsimust kuidagi leevendada. Pisut ikka aitas. Igatseme endale igasugu asju, aga kui need asjad on olemas, ega siis alati need nii vajalikud ka ei ole. Meil on selleks esemeks vann, mullidega ja puha. Unelmais on nii tore ette kujutada, et ujun seal roosavahuses vees, küünlad põlevad, vaikne muusika mängib. Tegelikkus on see, et selleks on vaja rohkem puid katlasse toppida,  seega ka neid rohkem tuppa vedada ning enne seda neid rohkem varuda ning enne veel seda rohkem raha välja käia. Ja pärast vanni on seda vanni ka vaja küürida. Nii et unelm on ilus, kuid ma seda unelmat nii väga ellu ei vii.

*Täna tõin reha ja käru välja ning riisusin hoovi. Mul on rumal komme iga kõlina peale telefoni vaadata. Seekord kirjutas mulle tegelikult võõras naine, kelle ema ma tean. Ema olevat minust nii kenasti rääkinud, ja nii ma siis rehanajal pidasin maha pika Messengeri vestluse, mis oli ju iseenesest tore. 

*Telekavaba elu annab aega juurde. Toimetasin tänagi õues, riisusin ja pärast põletasin oksi. Kindel kevad on käes. Pärast pikka talve on väga mõnus õues asjatada. Kui päeval oli peavalu, siis see õhtune tegevus pühkis kõik paha minema.

*Tänasele päevale mõtlen heldimusega, kui palju toredaid inimesi  on minu ümber ning tunnen oma südames hiiglama suurt tänutunnet. Aastad need lähevad omasoodu, ja ma pean nii oluliseks, et minu inimesed on olemas. 


Neljapäev, 7. aprill 2022

14. nädal

 

*Tunne oli hea, kindel plaan olemas, et natuke ennast targemaks pilditöötluse alal teha, kuid siiski ei saanud sellele aega pühendada niipalju kui soovinuks. Saabusid ootamatud segajad. Millegipärast täna tundsin, et nad segavad. Kuigi et jah, ega see minu kavatsus ju eest ära ei jookse, ja ega ma seda n.ö segada saadud tunnet välja ka ei näidanud.

*Mõni juuksur on ära teeninud tasu ka psühholoogi ameti eest. Minul on selline juuksur, kes kuulab, räägib ja mõtleb kaasa ning mäletab ka järgmisel korral meie eelmist vestlust. Ta ei halvusta kedagi, on hästi mõistev ning mina tunnen temaga head klappi. Nii et sain seegi kord lisaks soengule end tühjaks räägitud. Mõnikord on lihtsam usaldada sellist pooltuttavat. Keelepaelad vallandusid iseenesest ja minu sisse jäi hea tunne. Pärast läksin veel randa, et ka need kuulsad jääkuhilad üle vaadata. Olid võimsad küll.


*Laps saatis taimebeebisid ja neid ma pikeerisin hoolega. Nüüd on aknalauad potsikuid täis. Selline taimemajandus ilus just ei ole, aga vast paar kuud ja siis kolivad välja. Õhtupoole oli pidu: hääbuvate aastate tähistamise, meie taadu pidu. Ilmas elatud rohkem kui kolmveerandsada aastat. Vaatamata haigetele luudele ja liigestele oli rõõm külalistest ja koosolemisest ehtne.

*Eilne pidu on tänane väsimus (minu vanasõna). Natuke näost ja natuke kehast andis tunda. Aga iga päev on kingitus ja sellelt võtaks ikka parima. Astus läbi üks tuttav, kellega on alati meeldiv rääkida. Kui üsna palju on neid enesekeskseid, kes ainult jahvatavad iseendast, siis tema räägib endast, aga kuulab ka. Õhtul rõõmustasin koera, iseennast ka, sest kui sunnietapp on läbitud, siis pole probleemi. Lisaks korjasin oksi, mida need tuuled ja tormid on puudelt alla rappinud. Peremees küttis sauna, lõpetasin raamatu ja kudusin sokki. Milline tore päev!



*Helistasin lapsele ja hoiatasin teda, et kui hakkan muutuma ämma sarnaseks, siis andku märku, äkki oskan siis endaga midagi ette võtta. Vanadus mõjub igale erinevalt, tema meel ja tujud veerevad üha allamäge juba mõnda aega. Pean teda oluliseks inimeseks, kellest hoolin, aga raske on hoolida, kui põrkud ainult negatiivsuse, paha tuju, virina jms otsa. Kuidas siis peaksin käituma? Samaga vastama? Praegu näen küll, et uksepeal kannapööre ja head aega on parim lähenemine. Mina tema meelelaadi muuta ei suuda ning ei taha end süüdi tunda millegi sellise pärast, milles ma süüdi ei ole. Paraku mõjutab selline suhtumine ka mind. Olen liiga tundlik natuur vist.

*Ei oska seda pahameelt minna lasta. Rõhub, sest mulle on tehtud ülekohut. Tööl oli ok, aga üksinda kodus olles hakkas taas peas ketrama. Õnneks sain telefoni teel seda kogunenud auru välja lasta oma kaaskannatajale ja läks paremaks. Ma usun, et meil mõlemal. Eks oma tunnetega peab igaüks ise hakkama saama.

*Viimasel ajal seda kodu aega väga palju ei ole. Hommikul ma lihtsalt ei suuda end vara voodist välja ajada. Nii et kui hommikutoimingud tehtud, on tööle minek. Mulle meeldivad pikad hommikud, seega ma tõesti peale söömise, sättimise midagi muud ei tee.  Täna käisin pärast tööd trennis ka ja hoplaa, pool kaheksa oli kojujõudmise aeg. Nii tundubki, et käin kodus vaid magamas. Aga samas olen valmis jälle järgmisel üritusel osalema, minema olema. Saa sa siis nüüd ka endast aru J

Neljapäev, 31. märts 2022

Kolmeteistkümnes

 

*On inimesi, kes oskavad sulle näidata sind häiriva asjaolu paremat poolt. Konstateerisin talle üht fakti, olin sealjuures pisut murelik, ja ta ütles, nii kenasti, et las ta teeb oma valiku, võib olla see ongi ainuõige tee. Ma isegi ei oleks seda temalt oodanud. Pagan küll jah, mis siis viga oleks, kui teaks ette iga otsuse tulemust. Peale usu ja lootuse pole ju tuleviku osas meil midagi. Aga tema heakskiit kuidagi julgustas ka mind ning vast ei olegi vaja murelik olla.

*Õhtulehe uudised: 70 aastat Eestis elanud ukrainlanna arvates on eestlased jube rahvas; koos ukrainlastega on oodata ka tuberkuloosi levikut. Milleks ja kellele küll sellised uudised on suunatud? Näib, et need on nagu ekstra vaenu õhutamiseks välja töötatud, mille alusel püütakse jälgida, kas mõjub või mitte. Kurvaks teeb!

Muidu oli aga tore päev. Kuulasin ühte loengut, mis suurt tarkust ei toonud, aga lektor oli kena inimene, valdas oma mõtet, tõi toredaid näiteid, seega polnud paha. Koju jõudes oli isegi jaksu kõndima minna. Pool teekonnast kulges sookurgede huigete saatel.

*Olin pisut elevil, sest esimest korda sõitsin beebsut hoidma. Oli imeline temaga jutustada, talle laulda, aknast tuult ja lindu näidata. Õues möllas täna tõeline burgaa, seega oli soojas toas eriti turvaline tunne. Olin sellest päevast pikalt unistanud. Muidugi saime hakkama, sest need oskused on mälusopis olemas, ja pole võimalik, et rooste lähevad.

*Käisime Lidlis šoppamas. Pood oli peaaegu ukse taga, aga läksime siiski autoga, sest mine tea, kui suure tavaarikotiga välja tuleme. Maakad nagu me oleme, parkisime ja kappasime poodi. Naastes olin imestunud kollase sildi üle, mis auto aknal lehvis. Nii et säh sulle soodsat ostlemist, nullis see trahvike kogu kokkuhoitud raha ja vast pisut rohkem ka. Aga elu esimene trahv vajaks ka tähistamist.

*Plaan oli juba eelmise aasta lõpus. Aasta alguses tegin end kasutajaks ja alles täna võtsin end kokku ja alustasin metshein.ee saidil oleva kursusega. Proovin, kas saan pilditöötlemisega selle kursuse läbinuna paremini hakkama. Olen koguaeg olnud katseeksituse meetodi järgija, aga mõnikord läheb selle pusimisega liiga palju aega. Ja üleüldse on mõistlik teada, mida prohvid õpetavad. Mõned asjad on nii, et tahad, aga hoogu selle tahtmise täitmiseks võtad liiga kaua.

*Tali jälle tagasi. Aga kurta ei oleks kena, sest päike niigi siras jutti üsna pikalt. Muidu oli nii tavaline päev, ei ühtegi märkimisväärset tegevust ja mõtet. Kui, siis laenasin sokimustri raamatu ja hakkasin kuduma suure mõnuga uut sokki.

*Horoskoop ütles, et kui keegi tuleb oma ideega, siis olen tema vastu tõrges. Tegelikkuses tuli ka keegi oma ideega, kuid see haakus nii hästi minu ideega, et minus polnud tõrksusepoegagi. Säh sulle horoskoopi J

*Kolleegiga rääkisime, kuidas me mõlemad püüame vältida Ukraina uudiseid, neid lihtsalt sõidab üli palju uksest ja aknast sisse. Ma tean, kui hirmus see, mis olukorda on lihtsad inimesed seal pandud, see on nii hirmus, et sõnugi ei jätku selle kõige kirjeldamiseks. Kuid paraku on nii, et mingil ajal hakkab selle ekspertide armee arvamiste jms kuuldes tööle küllastatuse efekt ja mõistus tõrgub lõpuks seda infot üldse töötlemast. Muutud apaatseks, väldid uudiseid ja elad üldse vähem meedia elu.

 

Neljapäev, 24. märts 2022

12. nädal

 

*Hästi intensiivne ja väsitav päev. Kogu virr-varrist käis õhtul pea ringi. Aga mulle ju meeldib olla aktiivne, kasulik, tegus, seega kannatan siis ebamugavused ära. Siiski see intensiivsus nõudis seekord suuremaid ebamugavusi. Kodus pidin hommikumantli ja villasokkidega teki alla pugema – kütmine lihtsale ei mahtunud enam päevaplaani.

*Ei kontrollinud, kas on taime või juure päev, kuid tomat, porru, basiilik, taketes, pruudisõlg saavad alustada oma elu. Loodan, et seemned on idanemiseks küpsed. Eile põletasin tööjuures küünalt ja täna kargas pähe, kas ma ta ikka ära kustutasin? Egas midagi, pidin autole hääled sisse panema ja kontrollima minema. Ega ma rahulikult ikka olla ei oleks suutnud. Kustus oli.

*Beebsu toodi korraks hoida. Oli nunnu ja nii armas olemine. Aga ei kujutaks enam ette 24/7h hoolt ja valves olemist. Sellepärast vast vanemad naised enam lapsi ei saa :D Minu hoiult viidi beebsu mõne tunni pärast minema ja  vabadus taastus.

*Vedasin end hommikukarguses kõndima ja nägin kuute armsat Bambit. Tasuvad ära need hommikused kõnnid ja eneseületus. Hommikul on enda kiirkorras virgeks tegemine üsna keerukas, või siiski vähese harjutamise viga. End teades, ega ma seda pikalt ei suuda harrastada  ning küll ma taas põhjuse leian, mis mitte minna :D Päevane põnevus kuulus laskesuusatamisele. Ilma kommentaatorite kildudeta oleks põnev,  aga vürts jääks puudu. Õhtul mõtlesin pingsalt, mida ma teen. Näpud sügelevad, aga ei tule ideed, mida nende näppudega teha. Kah probleem :D

*Üle pika aja jäin hilisõhtust filmi vaatama. „Postkaardimõrvad“. Isa uuris oma tütre mõrva. Ja mina ootasin poega koju. Kuidagi õudne oli. Aga poeg tuli.

*Ammune hea tuttav astus läbi. Rääkisime kõik pereliikmed üle nagu ikka, kui  näeme või helistame. Kaua polnud ju näinud, ja ei ole enam üksteise tegemistega kursis. Aga huvi on  ja rõõm nägemise üle ka olemas. 

Õhtu möödus ebaharilikus võtmes, pidasime teise inimese sünnipäeva kolmanda inimese elamises. Oli vaikne ja hubane. Kui mul olid ka väikesed eelarvamused, siis need kohapeal haihtusid ja tõdesin taas, ära eelda, ära pane endale eos mingeid piiranguid ja arusaamu ette.

*Katsetasin uue trenniga, kui seda tantsulist liikumist nii võib nimetada. Oli üsna tore, eks siis aeg näitab, kuidas kulgeb. Muidugi venis päev taas pikaks, aga kompromisse peab tegema, muidu ei oleks miski võimalik.

Esmaspäev, 21. märts 2022

11. nädal

 

*Käeline tegevus päästaks maailma või vähemalt stressarite mentaalse tervise. Jõudsin sellele järeldusele täna, kui me punusime ja pusisime ja selle juures mõistus puhkas kõigest. Lihtsalt vaatasin, milline oks kuhu sobib ning kujutasin ette, kuidas selles korvis õitsevad suvel pelargoonid või petuuniad või mõned muud lilled.

*Pool päeva pingepeavalu või migreeni või mis ta oli, oli päris hull. Aeg-ajalt see valu mind üles leiab. Pidin ära ütlema toreda sündmuse. Ma ei käi tööl valuvaigistid kotis, aga oleks pidanud. Kasutasin siis kotis olevat validooli ja ühelt maalt valu oligi läinud.

*Eilne peavalu oli ilmselgelt põhjusega.  Et need hädad mind ka üles leiavad. Olin puhta rivist väljas, rullisin terve päeva diivanil poolunes. Üleüldse ei tahtnud päeva mitte millegagi panustada.

*Hommikul olin veel nõrga olemisega, aga söömine aitas ja energia taastus. Võib olla oli siis sellist puhkust ka vaja, pean endale tunnistama.

*Kui maailmaelu on nagu on, siis vähemalt ilmategija tegutseb oma parimas programmis. Sellised võrratud hommikud, päikeselised päevad ja värvilised õhtud, et lausa lust. Kui mu kõrv mind ei petnud, siis lendasid täna haned. Ja siis nägime nelja Bambit ja ühte kotkalist. Kevadised kõnniringid on üldjuhul toredaid kohtumisi täis.

*Kass kerib end nii mõnusasti kerra ja tudub praegu. No neilt oleks õppida küll. Viimasel ajal armastab ta minu sülle end magama kerida. Õhtul avastasin filmi, mis lisandus must see saadete listi. „Minu mehe teine naine“. Loodetavasti ainult filmis.

*Kihutasin ilma asjata ca 50 km, et teada saada seda, mida isegi arvasin teadvat. Seda mõttetut ressursi raiskamist on palju. Praegu närib selline ebaotstarbekus eriti. Pealtnägijas räägiti ka, et huumor päästab maailma, eks ma püüan lollustele huumoriga vaadata. Aga sajatasin ka ikka veidi.

Neljapäev, 10. märts 2022

10. nädal

*Võib olla üldine foon hetkel mõjutab, ei tea? Aga mina, kes ma olen tavaliselt vana rahu ise, keda pisiasjad pööritama ei pane, tundsin ärritust ja näitasin seda ka välja, sest ma ei suutnud lihtsalt seda kinni hoida. Olen kokkulepete, mis vett peavad usku. Praegu näib, et on üldine kokkulepete murdmise või lihtsalt kaose ja pessimismi aeg.

*Saime täna ka helesinise taeva ja päikesepaiste saatel pika kõnniringi teha. Lumi kannab hästi ja kohati oli libe. Sõjateated mõjutavad meeleolu, sest ühegi rahumeelse inimese mõistus keeldub mõistmast tapmist, purustamist, hävitamist. Meil on kõik hästi, aga muretut meelt ei ole ei ole ka siis, kui tean, et kõik need pisimured on ju tegelikult tühised, mida ajuti ette tuleb. Lihtsalt ei oska ja ei taha harjuda. Aga eks rõõme on ka. Täna käsi poisslaps. Kass ja koer tegid meile sellist šhoud, mida nad tavaliselt ei tee, see pani lihtsalt naerma ja heldima: olete ikka tupsununnud küll.

*Vaatan telefoni liiga sageli, mida ma sealt näha loodan. Et Venemaa on loobunud rünnakust? Et kõik ongi unenägu? Veetsin täna mõnusa koduse päeva, natuke küürisin, kõndisin, kudusin. Lisaks laskesuusatamine, jms sellised tavalised tegemised. Täna tundus sellest aitamaks, et roosa ja rõõmus olla.

*Päev möödub nii kiirest, alles algas ja juba lõppes. Üsna argine oli ka see päevake. Kuigi et viimane kõrvits sai tükeldatud ja arupeale aetud, puid tassitud ja tööasju tehtud. Ja esimest korda vaatasin häälesaadet ja naersin südamest selle vabameelsuse üle, mida need möödalauljad julgevad.

*Mõni meist on magnet ja tõmbab teatud tüüpi jama kaela. Minu peake hakkab kohe hauduma aitamise-päästmise, elu lihtsamaks tegemise plaane juba eos, ilma et oleks keegi abi küsinud. Kas ema südant tunned sa?!

*Olen kogu aeg omast arust olnud positiivne ja nüüd on mul iga päev kärss kärnas. Täna tahaks ka vinguda nii et vähe pole, tahaks mingeid asju ümber korraldada, täpselt sellisel viisil nagu inimesed oma juttudes tavaliselt korraldavad, kui näevad ja saavad aru, et miski võiks teisiti olla meie riigis. Omaette podisemine laseb ainult auru välja, muuks ei kõlba.

*Rääkisin täna sõbrannega, et see sama koroonaja alguseaegne rusuv tunne on hinges, küllap on see ebakindlus, mis närib. Kõik muutub päevade, tundide, minutitega. Ma saan aru, et see on mugava elu kaotuse kartus, mis morjendab. Küllap meid oligi elu liiga ära hellitanud. Ei sobi see ja teine, ei maitse üks ja teine asi. Minul on mälestustes see maitsemine ja sobimine olemas ning sellega probleeme pole ning olen alati valmis oma vajadused ka ümberhindama, aga ikkagi, tahaks…. 

Neljapäev, 3. märts 2022

Üheksas nädal

 

*Siiani olid Vene vägede koondumise jm sellised uudised veel kauged, aga täna hommikul telefoni näppides tuli see kõik nii lähedale, et puges hinge ja pani muretsema. Siiski on ka pidupäev. Meil tegelikult isegi topelt, et üks pereliige saab aasta vanemaks. Nii me siis sõime-jõime ebameeldivate uudiste paistel.  

* Sellist maru pole ammu tunda saanud, tuul tahtis püksid jalast ära viia. Ilmataatki protesteerib Putini hullude tegude vastu. Minul oli vaja küll olla õnneks kaasreisija ja vastutust ei olnud, aga ka kaasreisijana oli tajuda tugevat külgtuult, mis auto teele ujuma pani. Mure vajus siiski lobisemise varju ära. Kokkuvõttes oli tore päev, sest vool oli alles, spaas sai mõtted ja meeled vabaks lastud ning kõik kehapoorid avatud ning sportlikult ujutudki nii mitmed basseiniotsad, et ei mäletagi, millal ma viimati nii palju meetreid ujusin.

*Päikese kord. Täis kevad on õues. Asjatasin natuke kuuri all ja natuke kappides, seda korra loomise mõttes. Ega ma palju ruumi juurde ei tekitanud, sest kogu aeg on tunne, et äkki läheb vaja.

*Tean väga hästi, et see kõik, mis välja paistab, ei ole alati puhas kuld. Oli siiski taas kord üks ilus päev, sest sain osa meeldivast kontserdist. On vaja midagi, mis toonust tõstaks ja laul seda kindlasti on.

*Jälle ilus, meie lipuvärvides ilm, Tegin ekstra pika kõnniringi, lasin koeral nuuskida ja auku kaevata. Äpp kinnitas 12000 sammu.

*Püüan uudiseid vähe vaadata. Olen omapoolse abi andnud ja ega nende uudiste pidev jälgimine olukorda ei paranda. Parandab vast see väikene kõnniring, mille ma pärast tööpäeva suutsin käia. Lõpetasime oma kõndimise pimeduse varjus.

*Lapsemeelsus on ka vaja endast välja lasta, ja vähemalt vastlapäev on selleks õige päev ning valehäbi võib maha jätta. Libisesime liugu lustiga koos sõbranjedega. Mägi oli üsna ära lihvitud, seega tulid pikad liud. Põrutas ka natuke ja seda häälekamad me olime. Ei saa ilma kiljumata oma lapsemeelsust valla lasta.

*Päev täis lugemist: laste tööd, uudised, paks raamat. Küllastust ei tekkinud.

Esmaspäev, 28. veebruar 2022

8. nädal

 

*Vihma sadas, lumi sulas katusel ja tekitas reaalseid probleeme ning pahameele. Ma võin ju ise hoolida, aga käsuliinid on liiga pikad ja keerulised, ja seega probleemi lahendamine ka kordi aeglasem kui võiks. Kui üldse laheneb, ütleb minus pesitsev pessimist. Rõõmus olin aga koju jõudes, sest tuli toas, laps kodus ja ta usaldas mulle oma kõhklusi, kartusi.

*Käisin kodukülas. Ilm oli võrratult mõnus: päike paistis, veed vulisesid, põllud olid mullamusta-rohurohelise kirjud. Kevad vist läheneb. Kodukülas oli kõik vanaviisi, uudiseid ei olnudki, koroona on vana uudis. Kuulasin selleteemalist juttu ühes peres ja teises, ise ma ei viitsi arvamust avaldama hakata ja ega seda arvamust ei olegi, on vaid tõdemus: on nagu on, ega elu ei saa elamata jätta.

*Täna võtsime osa tsirkuse etendusest. Vaatamata sellele, et see ikka rohkem lastele suunatud üritus, olin ka ise totaalselt happy. Suu kiskus naerule selle tolategemise, väikeste trikkide ja laste rõõmu pärast. Rohkem tsirkust oleks meile vaja, sellist ehedat ja toredat.

*Hommik algas pannkookidega, ise tegin, terve hunniku, et ikka jaguks. On vanana päev ja muidu ka sõbralik olemine. Lastega ju kunagi ei tea, nad kipuvad kraaklema, kaklema, kaebama, aga see on elu osa ja olen õnnelik, et nad on minu elu osa.

*Pesin vanamoodsalt põrandaid, käpuli ja kaltsuga. Kunagi ju pesti nii ja see tunne, mis pärast küürimist oli, oli puhas tunne, et ikka on tõesti pestud korralikult. Igatahes oli see käputamine ka trenni eest.

*Ühe mõtte, mida pikalt olin edasi lükanud, viisin täide. See puudutas asjade organiseerimist, mida mulle meeldib teha, aga mida saab ka edasi veeretada, sest alati on olulisemat ees. Muidu oli tavaline päev vist: argijutud, koroonajutud, Putini jutud, ilma jutud, libeduse jutud.

*Uudishimu on edasi viiv jõud. Olen jälginud Briti pere tegemisi ja nüüd avaldas ta meedias oma abielu pihtimuse. Ta on üsna avameelne ja paljastab oma mõtteid ja tundeid päris palju. Kuna olen ka nagu otsapidi interneti kaudu teiste inimeste elus sees, siis see paganama uudishimu pani aktiveerima Express meedia konto ja lugesin tema loo läbi. Täna ta siis rääkis, et tema kena elu loksub karidel ja seda tema enda süü tõttu. Hoidsin peast kinni ja mõtlesin, et kallis laps, miks sa küll mõtled ja tunned nii või mida sa üleüldse ootad. Et armastus on igavene, et särts ja vürts abielus on igavesed?! Kõrvaltvaatajale on sinu elu ideaalne, sest mees on abivalmis, hooliv, armastav ja andestav. Jah, nüansse ju ei tea. Millegipärast on inimene tänamatu olend, kui mees on liiga hea, on halb, sest armastus asendub vennalike suhetega. Teisalt, kui teete eraldi asju, kasvate lahku ja jälle halb. Millal on siis see paras. Kõik käib ikka „mina“ ja „minu“ ümber. Ise olen aru saanud, et kooselu koosnebki staadiumitest. Aeg jahutab kire ja see asendub uue tundega. On hea, et seni olen oma eluga hakkama saanud, hoian pöialt, et see nii jääb, et mu lähedased selliseid dilemmasid ei peaks endale looma ning et Britt ka eneses rahu leiab ja elu korda saab. Loo lõpp andis Elleks lootust.

Neljapäev, 17. veebruar 2022

Seitsmes nädalake

 

*Mulle meeldib ette lugeda, ja täna ma seda teha sain. Kuulajad elasid kaasa ja kõik oli mõnus.

*Minu üks laps ütleb, et seriaalid on nagu muti auk, sinna kaod ära pikkadeks tundideks. Netflixi ma ei vaata, ka kommertskanaleid jälgin väga harva, aga isegi ETVst nähtud seriaalidesse võib end ära unustada. „Peenike sinine joon“ on nii minu film, et ei suutnud oodata ja Jupiteri ma ära kadusin paariks tunniks, rohkemaks ei jagunud aega.

*Vaatamata sellele, et elu keerab ette ka raskemaid hetki, ei ole tema jutus virinat, on hoopis nalja ja entusiasmi, eneseirooniat ja naeru. Selline tore laps mul. Tänane päev oli lastele pühendatud. Ühe ootuses kokkasin rohkem kui tavaliselt, teise heaks küpsetasin oivalise peedi-brownie. Väimees arvas, et kohvikust ostetud, küllap siis ta ikka oivaline oli.


*Täna olin tugitoolisportlane ja –muusikafänn ning telefonisuhtleja. Laskesuusatamine, mu põnevus, vajas vaatamist. Sportlase pingutus on kuidagi ülev, näed seda rütmi, tahtejõudu, taktikat ja visadust. Stefani võiduga Eesti laulul olin rahul. Sümpaatne noormees, emotsionaalne, võimekas, mõnusa tämbriga ja ükskord võis ju ka tema kord olla.  Plaani pidasin ka, aga vist ei läinud õnneks, tundsin kerget vastasseisu. Kuigi kala ei võta, siis mina ikkagi ei jäta J

*Sõbrapäev oli fb-keskne, mina laikisin postitusi, lähematele saatsin Messengeri soovi, selline laisk lähenemine. Seekord jõudis see päev liiga ootamatult ja ma ei märganud valmistuda. Sõbranna tegi mulle toreda pildiseerija, mis pani heldima, hea kolleeg tõi kommikarbi, ja mina: ei midagi. Ega ma end hästi ei tundnud. Nende poole elu pealt juurde tulnud pühadega on nii nagu on: on nagu omaks saanud ja ei ole ka. Aga õhtuks tuli laps koju ja nüüd on viimase nädalaga kõik lapsed nähtud-kuuldud.

*Eilse päeva järelkajana oli tänases päevas liiga palju kooki. Koogile on ei raske öelda ja kas peakski, mingi patune rõõm võib ju elus olla ka. Muidu oli samuti tore olla ja nii tegin õhtuse suusaringigi juba vettinud ja läbivajuval rajal suure entusiasmiga. Ikkagi värske õhk ja edasi liikusin ka ning väikest koormust tunnetasin samuti.

*Mõni tegevus näib mõttes hullem, kui tegelikult. Inimene on lihtsalt selline loom, kes oskab asju suuremaks kujutleda. Minu kolleeg on selle ala suurmeister. Kui asi puudutab tööd, suudan mina olla see stoiku, kes oma rahuga olukorda tasakaalustab. Nii me toimida saamegi ja täna oli sellega ka kõik hästi.

 

 

Neljapäev, 10. veebruar 2022

Nädal kuus

 

*Tegime täna kaarte ja see oli tore. Suuskasin ning tugitooliõhtu jõudis üsna kiirelt kätte. Päev vist väsitas ja Eesti laulu ajaks olingi tugitooliga ühte sulanud. Laulud mulle üldiselt meeldisid, aga ma ei saa aru, miks Oti röökimine edasi sai :D Otil on ilus hääl ja tema laulud ei peaks üldse ainult tema hääle võimekust näitama.

*Magasin kaua, mingi rammestus tekkis ja voodist välja ronimine venis. Aga ma oskan end ka kiiresti virgeks teha ja nii kujunes päevgi asjalikult. Enamjaolt. Asjalik ilmselt ei ole telefoni liiga sage skrollimine. Aga tore oli Sandra live LAV-st. kui ma telefoni ei näpiks, siis ma lihtsalt ei satuks nägema-kuulma.

*Võtsime kätte ja viisime ellu ühe ammu kavandatud külaskäigu. Kuidas need tunnid sellistel kordadel nii kiiresti mööda lähevad? Aga kõik need jutud, kõik need tögamised, nali ja naer panevad ajale turbo peale ja siis ongi tunne, et alles ma istusin ja juba…

*Omaenese olnud hädast tulenevalt jäävad meediast silma teised sama hädaga naised. Mina hoidsin tagasihoidlikku joont, aga paljud on julgemad ja avameelsemad. Lugesin täna Egle lugu ja mõtlesin, et miks küll. Vanust on vähe, lapsed väikesed, elu näib nii ilus, ja siis hopsti – haigus, uus keeruline lehekülg. Saatusele kätt ette ei pane, kuigi mõnikord näib see ebaõiglasest ebaõiglasem.

*Vaatan juba pikemat aega oma sookaaslaste juukseid. Ma ei tea, mida enda omadega peale hakata, sellest vist ka huvi. Mul on nad kuidagi sorgus ja siis näib, et ei sobi ühtepidi ja teistpidi. Looja pole mulle andnud tugevaid ja kauneid kiharaid. Aga tahaksin ka juukseid kõrva taha lükata, lakka lehvitada, neid sõlmida ja palmitseda. Õhtu saates olid ka soengud teemaks, aga ega ma ikkagi sotti ei saanud, et mis peaks minu olema.

*Jälle on lörtsi kord. Eks lumeollust on nüüd juba tulnud ka. Võiks juba piirduda sellega, mis olemas. Üldse, hing juba ootab kevadet. Vaatasin ETV2 Eestlaste lood saadet, nende eestlaste, kes mööda ilma laiali on lennanud. Mind puudutas, suhtumised olid erinevad, kelle oli igatsus, kes arvas et naaseb, kes mitte. Eks see on vist sama, kellele meeldib lörtsine ilm, kes vihkab, kes kannatab ära. Mina olen see kannataja of course.

*Kui üks pereliige teatab ootamatult, et ta tuleb koju, siis on see tore üllatus. Aga sellega kaasneb toidutegu :D 😂

 

Neljapäev, 3. veebruar 2022

Viies nädal

 

*Jäin ETV2-st õhtust filmi „Daniel“ vaatama. Õudne oli. Tõi silme-ette selle tegeliku olukorra Süürias. Vähemalt mina usun nüüd, et see tegelikult ongi nii kohutav. Ja siis see meediakära kogu selle koroona ja muu poliitika üle, mis võimust võtavad, tunduvad lihtsalt mannetu murena.

*Terve päev oli kena olemine, õhtul isegi viitsisin võimelda ja muidu asjatada. Ja siis saabus mingi viirus või kerge mürgistus, mis mu pea padjale pani ja roidunuks tegi. Õnneks läks kiiresti üle. Päev seevastu oli tore, sest üks dokfilm sai vaadatud koos väikese seltskonnaga. Samas see seltskond on minust põlvkonna jagu vanem, kuid klapp on meil hea.  Täna siiski tundsin teatud erisust. Aga küllap tajuvad mindki nooremad nii.

*Koristasin põhjalikult, puhtaks said kamina uks ja aknad, peeglid, põrandad. Samas hinge jäi küll üks must plekk, sest ütlesin ühe ainsa vale sõna, mis oli öeldud naljana, kui kuulajale see nii vist ei kõlanud.

*Rääkisin oma eakale tädikesele öisest unenäost, mil läksin kooli kantseleisse dokumente viima, et keskkooli viimane klass uuesti läbi teha. Tädi ütles, et tal sent surmale võlgu ja ikka teeb veel unes eesti keele eksamit. Mulle nii meeldib tema huumorisoon. See vananev keha vist nii väga ei loegi, kui vaim on erk ja nali ning naer on kohal.

Tänane ilm aga ei ole üldsegi mingi naljailm, sest tuul vihiseb meeletult ja mingit märga lumist ollust tuiskab alla nii palju, et ei tea, kas hommikul ikka ukse saab lahti lükata.

*Uni oli lünklik, sest ilmaolud on kehvad ja ma teadsin, et  mu lapsukesed peavad selle tormiga teele asuma. Kui ei oleks teadnud, siis poleks ka teadnud genereerida endale ärevust. Sisimas lootsin virkadele teede hooldusmasinatele ning poja mõistlikkusele. Kullakoorem jõudis kenasti kohale.

*Oma kullakoormale elasin tänagi kaasa. Võib olla muudab see natuke nende elu lihtsamaks, kui on tagala, kes mõtleb ja muretseb. Mina tundsin küll tagalat, kui ema veel elas. Lihtsalt tema olemasolu oli teatud tugi ja kindlus või hoopis lootus. Et kui miski läheb untsu, siis tema aitab alati, ka siis kui aidata ei saagi. Sellegipoolest ma ju kaeblemas tema juures ei käinud. Aga see võimalus oli olemas. Ja see vist ongi peamine.

*Panin kella 7ks äratama ja voodist sain välja nii 1,5h hiljem. Mõnikord on end raske üles kangutada. Õhtul läksin pärast tööd pimedusse suusatama. Eelmine rada oli juba vahepeal jõudnud ära sulada ja nüüd siis oli vaja uut sisse sõita.

*Öösel -15 . on taas külm mis külm, aga see-eest ilus. Toasoe ainult kipub kusagile ära aurama. Tööpäev oli nagu ikka, nii kuidas lükkad nii ka läheb. Õhtul oli aga see mõnu, et suusad alla, lamp pähe. Ainus vahe oli eilsega see, et ühe ringi sõitsin nii vahelduse mõttes teistpidi.

Esmaspäev, 31. jaanuar 2022

Pallikestest padi

 

Mummud igas positsioonis on toredad ja mulle näib, et ka trendikad. Neid mumme ma siis viimasel ajal olen heegeldanud. Lihtsalt oma suva järgi, nii tuli mõni natuke suurem, teine natuke väiksem. Mõte -padi- oli mul kohe olemas, aga täpne visoon selle kohta puudus. Sageli on nii, et  tegelik kujutluspilt sünnib tegemise käigus Ja palle kokku nõeludes selguski, et ainult pallidest ei saa mingit õiget patja. Seega sündis uus mõte: õmblesin ümbrise, millele siis õmblesin kinni juba kokkuliidetud pallid. Minu meelest nii armas padjake.




Reede, 28. jaanuar 2022

Neljas nädal

 

ˇˇImelikpäev oli . On inimesi, keda ei saa oma elust välja lülitada. Mõnikord tahaks seda teha, sest ma ei taha taluda tujukat käitumist. Paraku ma talun ära, aga mingi osa minus sellega absoluutselt nõus ei ole.

Õnneks mure, mis viimased päevad piinas, lahenes paremas suunas. Loodame, et see nii jääb.

Lisaks helistas mingi kaubapakkuja, oli väga agressivne ja lausa pressis end robotiga koristama. Kui ma ütlesin, et pole aega, tahtmist ja vajadust ka, käis lausa vastikult peale.

Päevamured said leevendust õhtusest trennist. Üle pika aja taas koos teistega trennis. Pärast oli tunne kuidagi parem, nii ihul kui hingel. Pimedas koju jõudes oli koer parajasti aktsioonis ja ragistas põõsas kellegi kallal. See keegi tegi häält ka, nagu notsu ruigas, aga siga ta kindlasti ei olnud. Minu hüüded jäid koeral tähele panemata, aga õnneks oli see keski põõsas ja koer ei pääsenud hästi ligi. Lõpuks soostus kuts tuppa tulema. Toas oli aga õue actionist kass ärevil, kõndis aegalsel hiilival sammul, nuusutas koera, põrandat, kus koer oli pikutanud. Võib olla oli mingi skunk seal põõsas.

ˇˇTänase päeva sees oleks nagu kaks päeva olnud. Hommikul oli vaja mööda tuisuvaalu ja külgtuulega teed läbides linnas ära käia. Mõtlesin siis ühtlasi mööda poode ka veidi luusida. Juba ammu on Sinsay pood olemas, aga sinna ma sattunud ei olnud. Mõtlesin, et täna lähen, aga hakkasin Lindexis pükse proovima, mis on talvel üks tüütu tegevus ja tegelikult oli see ka täiesti tühi tegevus ja ajaraisk – püksid ei sobinud mitte üks raas. Ja nii see Sinsay mul peast kadus.

Õhtul oli aga tore kontsert ja väike bankett ning üllatusi ka. Selline armas väike vaheldus argipäevas oligi puudu.

ˇˇIntensiivsusele järgneb langus, olen seda juba ammu taibanud. Koeraga siiski suusatamas käisin, sest ilm oli normaalne. Pole ju iga päev sellist liikumise võimalust. Meie koer onpäris hea suusakoer, minu suusatõuked olid minimaalsed, tema muudkui tiris ja mina sain vaid veidi hoogu juurde anda. Tagasitee oli küll vastupidi, siis olin mina ees ja teda oli vaja tirida. Ilmaelu on nii huvitav, et isegi koer uudistaks seda ikka ja veel.

ˇˇOli ette teada,et tuleb tegus tööpäev, nii oli kavandatud. Aga täiesti kavandamise väliseks kujunes kaks korda koju tagasi sõitmine, sest üks asi oli puudu ja siis oli teine asi puudu. Sahmimist oli nii palju, et higi lausa voolas, aga lõpuks olime ju rahul. Küllap just selle sahmimise pärast jääb see sündmus ka meelde, ikkagi teravamad elamused.

ˇˇSõnade lugeja võiks ka peal olla lisaks sammulugejale. Täna oli mul võimalus rääkida minimaalselt ja samme tuli ka vähe. Lihtsalt inimkontakte oli väga vähe ja kõndida polnud ka kusagile.

ˇˇÜks ideepoeg läks lendu. Väike asi, aga hea meel on ikka.

Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Kolmas nädal

 

*Ühe kohustuse, mille endale vabatahtlikult, kuid kohustatud-meelega tahtsin võtta, langes õnneks ära. Mitte et mulle ei meeldiks aidata, aga mingid nüansid olid liiga keerulised. Nüüd üks mure vähem. Õhtul kuulasin reisimuljeid. Muljel ja muljel on vahe. Kui muljetaja on äge ning paneb end igal juhul kuulama, kaasa mõtlema, üle küsima, on ju vahe.

*Kurtsime siin kolleegiga kordamööda ja kõige lõppu ütlesime, et ei kurda rohkem. Proovin mitte kurta, kuigi muret on mitme kandi pealt: boiler jookseb, vetsupoti vesi jookseb, lapsel on mure ja sellega seoses ka minul. Võib olla on see kõik minu hommikuse unustamise süü: kolm korda käisin tuppa tagasi, enne kui tööle sain mindud, kord oli üks võti maas, siis teine. Ja nii ongi kolm jama kohal.

*Esmakohtumine tibatillukese piigaga läks hästi, sain teda hoida ja talle meeldis minu süles. Happy-happy. Ootan juba uut kohtumist.

*Sellise päeva üle, mil saab hommikust õhtuni koduseinte vahel veeta, on ainult rõõm. Üle pika aja oli aega korralikult koristada, kokata, küürida. Päeva kahjutunne läheb Kuldvillaku hooaja lõppemisele ja sellele, et nad seekord nii vähe teadsid. Tore on diivanilt kaasa hõigata.

*Kui ei tea, pole probleemi. Jaanalinnu efekt toimib hästi, sest ei tea muret tunda. Lubatud tuul ja torm olid vaid hetkelised ja tüli ei teinud. Isegi mu suusarajad olid alles. Kuuvalgel oli päris tore põlluringe teha. Loen ühte raamatut ja mõtlen, et kuidas osatakse ikka inimhinge sisse vaadata, ja et see inimhing on kummaline, mõni tahaks elada ja ei ole antud, teisele on antud nii palju, aga eluisu ei ole.

*Tööpäev venis pikaks, aga ega kodus ka midagi tegemata ei jäänud. Kuu on endiselt kuldne ja  valgustav ning pool 9 suusatada oli täiesti norm tegevus.

*Täna oli sula kord, s.t kogu Eesti uisutab. Hakkasin kuduma oma kõige väiksemale nunnule käpikuid, Tahaksin südamest teha veel midagi head, võtta ja hoida neid vati sees, eemal igast murest, haigusest, kurjusest. Oleks vaid mõttel jõud. Igatahes proovin vähemalt, äkki on kasvõi natukenegi.

Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Teine nädal

 

*Kõik need lahkumised, mida ümberringi nii palju on, mõjuvad tahes tahtmata hapraks tegevalt.

*Oli tore ja väsitav päev, kuid ise ju seda soovisin ka. Lapsed on toredad, aga väsitavad samuti. Kuidas ma siis ei jäta mäest alla kelgutamata, kui laps tahab, ikka teen ja ronin järsakust järjekindlalt üles. Alla lasta oli lõbus, lund lendas näkku ja hoog oli vinge. Ja kui lapsed tahavad, siis viin nad  veel samal päeval ujuma, sest mulle endale ju meeldib ka vesi, aurusaun, massaažijoad. Ja muidugi meeldib mulle, kui lastel on fun. Fun ei ole küll see omavaheline kemplemine, jauramine, vaidlemine, togimine. Paluks jah-justnii lapsi, kes alati sõnakuulelikud, kukupaid igal sekundil 😀See oli küll nali, sest õhtu lõpuks on kõik eelnimetatud pahed unustatud.

*Programm „vanana“ jätkub.  Täna oli õnneks taas ilus ilm ja sahalükatud valli sisse sai onni ehitada, mõni „igav“ tuli ka sekka ja natuke riidu ja leppimist, kuid see kõik käib elu juurde.

*Suur sadu tõi lund palju juurde, kohati tuli selliseid vesiseid helbeid. Õuele kerkisid lumememmed. Õhtul hilja tegime talvesõitu mööda lumiseid külavaheteid ja see sõit oli igati ilus. Aktiivne nädalavahetus sai otsa.

*Elektriarve oli meilgi kaks korda suurem, kuigi istun õhtuti vaid ühe lambi valgel, iga päev ei keeda ega küpseta. Täna tuli see teemaks kellegagi, kes ütles, et temal jagus tarkust valida kindel pakett. Hmm, tundsin, et ju ma siis olen see loll oma börsiga.

Õhtul helistas kunagine hea sõbranna, kellega elud on eraldi veerenud. Oli hea teda üle pika aja kuulda, kõik pereliikmed v.a kass ja koer said üle räägitud.

*Ees on nii palju, et ei teagi, mis järjekorras alustada, tahaks ikka õigest otsast. Kõige alustuseks suusatasin pimedal ajal paksus lumes oma kodu ümber. Püüdsin suusaradu sisse tallata oma paarikümne aastaste suuskadega. Abiks ikka.

*Jälle kiskus sulale, ilmad on nii muutlikud, kord suur sula ja siis suur miinus. Minu pimeduses suusatamine õnnestus ka täna, sest lumevalgus on ka valgus ja näitab raja kenasti kätte. Rada oli selle sulaga muutunud pisut tihkemaks. Ega ei oskagi muud arvata ei maast ega ilmast. Hetkel on mul köitev raamat käsil, isegi teleka klõpsutasin kinni, sest elekter ju.

Neljapäev, 6. jaanuar 2022

Alustame algusest: esimene nädal

 

*Külm, rõske, niiske päev. Kahjuks ei saa inimene on siia ilma saabumise ja lahkumise päeva mõjutada. Siiajääjatel ei ole talvel lahkunu ärasaatmine mugav. Käisime viimset austust avaldamas eakale taadile. Rõskus puges üdini vaatamata kihilisele ja soojale riietusele. Aga tseremoonia oli vääriline, sest vanad traditsioonid olid kõik esindatud. Ma arvan, et pilvepiirilt vaadates jäi ta väga rahule.

*Kõik aasta viimased sellised toimingus, mis laseksid teatud mõttes algusest puhta lehena alustada, tuli täna ära teha, s.t toad korda, pesu pessu, ihu harida. Kodune aastavahetus oli meil. Vaatasime naabrite saluute, s.t laenasime vaatemängu. Ei armasta me raha tuulde saata. Kui keegi teine saadab, see on nende otsus.

*Aasta esimene päev oli traditsiooniline – telefonipäev, laisklemisepäev, kõndimisepäev. Ilm oli super, päike säras, suht tuuletu, taevas sinine ja puud külmahärmas. Pärast jäin duo5 pealt filme vaatama. Mõnus algus, igatahes!

*Täna sadas laia lund, kuid see ei seganud kaks-ühes tervislikku spordiringi. Panin koerale rihma kaela, endale suusad alla ja nii ma siis koerapoisi tempokal vedamisel suusakasin. Vahepeal läks siht metsa ka , sest koeral ju vaja nuuskida ja jalga tõsta.

*Aasta algus on toonud palju õnnetusi, ei julge uudiseid vaadatagi. Need eluraamatud olid küll liiga lühikesed, pea olematud. Minu meeled said neist väga puudutatud, sest Eesti on väike, keegi teab kedagi, kes teab kedagi ja nii kostuvad ka detailid.

*Ma ei tea, kas see on kasvatus või mis, aga selleks, et end südames rahul olevana tunda, peaksin päevast midagi püüdma just kodu heaks. Täna õhtul istus aga kass sülle ja mina sain ainult jalga kõigutada.

*Veiseliha steigi suutsin saapatallaks küpsetada. Kahjuks ei olnud kedagi süüdistada ka. Närvide rahustuseks oleksin hea meelega kellelegi turja karanud. Ise tegin, ise närisin, midagi sellest saapatallast oli veel söödav. Õhtul lükkasin lund ja olin päris rõõmus selle töö eest. See töö oli nagu turjakargamise eest vist kah.

 

 

Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Tänulik 2021 eest

 

Sulges oma uksed ka 2021. Minu jaoks oli see igati positiivne aasta. Kuidas ma ka ei püüa meenutada, siis halba ei meenugi. Jah, olid mõned lahkumised, kuid surm on elu osa ja kui inimesed on saanud elada kaheksakümmend ja rohkem aastat, siis need lahkumised on mõistusega võetavad. Ilmselt oli ka olukord, kus ma end kõige paremini ei tundnud. Ja kindlasti oli uudiseid ja ütlemisi, mis mulle nii väga ei meeldi. Kuid see kõik oli tühine, minust mitte sõltuv, mis minusse kinni ei jäänud. Seega saan üles loetleda vaid toredust, mille üle olen südamest rõõmus.

Minu aastal erilisim sündmus oli uus tiitel. Iga ema ootab kord vanaemastaatusesse jõudmist ja minule see sündmus saabus. Hing on alati elevil, kui kodust kaugemale saab kaeda. Oli võimalus käia reisil Rootsimaal ja Gruusias ning ka kodumaa idapoolsed paigad said üle vaadatud. Käisin parajate intervallidega teatris, millest parima mulje jättis „Must lind Endlas“ ja „Stseenid ühest abielust“ Jaanihansol. Lugesin täiesti arvestatava koguse (60) raamatuid, neist enim meeldisid György Dragomani „Tuleriit“ ja Elena Ferrante tetraloogia. Meil oli super tore soe suvi, sain ujuda piisavalt, lastega jaurata, käisin nendega esimest korda telkimas, meisterdasime, spaatasime, küpsetasime. Aias kasvasid sellel aastal väga hästi tomatid, maasika saak oli piisav, porgandid pontsakad, astelpaju põõsad ajasid üle ääre. Meie aed kasvas veidi ja valmisid uued peenrakastid. Käisin palju jalutamas ja olen ka võimelnud viitsimist mööda. Olen kudunud sokke, natuke õmmelnud, meisterdanud, heegeldanud, kodu sättinud. Mul on võimalik olla ja minna, minu soovidega arvestatakse ja ma ise arvestan teiste soovidega. Olen tänulik uue tiitli üle. Olen tänulik oma mõistlikele lastele ja mõistlikule kaasale. Olen tänulik selle eest, mind kuulatakse ja mina oskan ka teisi kuulata.  Olen tänulik oma koerale ja kassile, et nad on nii head seltsi pakkuvad kaaslased. Olen tänulik, et minu tervis on korras ja meel on enamasti rõõmus.

Uuelt aastalt soovin kõike sama, mis oli eelmisel. Eesmärke ma kunagi endale ei sea, sest tean kui järjekindel ma suudan olla, s.t tavaliselt ei suudagi. Aga küllap ma ikka võtan ette midagi toredat, midagi uut, midagi teistsugust. Mõned plaanid on juba olemas.

Head!