Neljapäev, 20. jaanuar 2022

Kolmas nädal

 

*Ühe kohustuse, mille endale vabatahtlikult, kuid kohustatud-meelega tahtsin võtta, langes õnneks ära. Mitte et mulle ei meeldiks aidata, aga mingid nüansid olid liiga keerulised. Nüüd üks mure vähem. Õhtul kuulasin reisimuljeid. Muljel ja muljel on vahe. Kui muljetaja on äge ning paneb end igal juhul kuulama, kaasa mõtlema, üle küsima, on ju vahe.

*Kurtsime siin kolleegiga kordamööda ja kõige lõppu ütlesime, et ei kurda rohkem. Proovin mitte kurta, kuigi muret on mitme kandi pealt: boiler jookseb, vetsupoti vesi jookseb, lapsel on mure ja sellega seoses ka minul. Võib olla on see kõik minu hommikuse unustamise süü: kolm korda käisin tuppa tagasi, enne kui tööle sain mindud, kord oli üks võti maas, siis teine. Ja nii ongi kolm jama kohal.

*Esmakohtumine tibatillukese piigaga läks hästi, sain teda hoida ja talle meeldis minu süles. Happy-happy. Ootan juba uut kohtumist.

*Sellise päeva üle, mil saab hommikust õhtuni koduseinte vahel veeta, on ainult rõõm. Üle pika aja oli aega korralikult koristada, kokata, küürida. Päeva kahjutunne läheb Kuldvillaku hooaja lõppemisele ja sellele, et nad seekord nii vähe teadsid. Tore on diivanilt kaasa hõigata.

*Kui ei tea, pole probleemi. Jaanalinnu efekt toimib hästi, sest ei tea muret tunda. Lubatud tuul ja torm olid vaid hetkelised ja tüli ei teinud. Isegi mu suusarajad olid alles. Kuuvalgel oli päris tore põlluringe teha. Loen ühte raamatut ja mõtlen, et kuidas osatakse ikka inimhinge sisse vaadata, ja et see inimhing on kummaline, mõni tahaks elada ja ei ole antud, teisele on antud nii palju, aga eluisu ei ole.

*Tööpäev venis pikaks, aga ega kodus ka midagi tegemata ei jäänud. Kuu on endiselt kuldne ja  valgustav ning pool 9 suusatada oli täiesti norm tegevus.

*Täna oli sula kord, s.t kogu Eesti uisutab. Hakkasin kuduma oma kõige väiksemale nunnule käpikuid, Tahaksin südamest teha veel midagi head, võtta ja hoida neid vati sees, eemal igast murest, haigusest, kurjusest. Oleks vaid mõttel jõud. Igatahes proovin vähemalt, äkki on kasvõi natukenegi.

Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Teine nädal

 

*Kõik need lahkumised, mida ümberringi nii palju on, mõjuvad tahes tahtmata hapraks tegevalt.

*Oli tore ja väsitav päev, kuid ise ju seda soovisin ka. Lapsed on toredad, aga väsitavad samuti. Kuidas ma siis ei jäta mäest alla kelgutamata, kui laps tahab, ikka teen ja ronin järsakust järjekindlalt üles. Alla lasta oli lõbus, lund lendas näkku ja hoog oli vinge. Ja kui lapsed tahavad, siis viin nad  veel samal päeval ujuma, sest mulle endale ju meeldib ka vesi, aurusaun, massaažijoad. Ja muidugi meeldib mulle, kui lastel on fun. Fun ei ole küll see omavaheline kemplemine, jauramine, vaidlemine, togimine. Paluks jah-justnii lapsi, kes alati sõnakuulelikud, kukupaid igal sekundil 😀See oli küll nali, sest õhtu lõpuks on kõik eelnimetatud pahed unustatud.

*Programm „vanana“ jätkub.  Täna oli õnneks taas ilus ilm ja sahalükatud valli sisse sai onni ehitada, mõni „igav“ tuli ka sekka ja natuke riidu ja leppimist, kuid see kõik käib elu juurde.

*Suur sadu tõi lund palju juurde, kohati tuli selliseid vesiseid helbeid. Õuele kerkisid lumememmed. Õhtul hilja tegime talvesõitu mööda lumiseid külavaheteid ja see sõit oli igati ilus. Aktiivne nädalavahetus sai otsa.

*Elektriarve oli meilgi kaks korda suurem, kuigi istun õhtuti vaid ühe lambi valgel, iga päev ei keeda ega küpseta. Täna tuli see teemaks kellegagi, kes ütles, et temal jagus tarkust valida kindel pakett. Hmm, tundsin, et ju ma siis olen see loll oma börsiga.

Õhtul helistas kunagine hea sõbranna, kellega elud on eraldi veerenud. Oli hea teda üle pika aja kuulda, kõik pereliikmed v.a kass ja koer said üle räägitud.

*Ees on nii palju, et ei teagi, mis järjekorras alustada, tahaks ikka õigest otsast. Kõige alustuseks suusatasin pimedal ajal paksus lumes oma kodu ümber. Püüdsin suusaradu sisse tallata oma paarikümne aastaste suuskadega. Abiks ikka.

*Jälle kiskus sulale, ilmad on nii muutlikud, kord suur sula ja siis suur miinus. Minu pimeduses suusatamine õnnestus ka täna, sest lumevalgus on ka valgus ja näitab raja kenasti kätte. Rada oli selle sulaga muutunud pisut tihkemaks. Ega ei oskagi muud arvata ei maast ega ilmast. Hetkel on mul köitev raamat käsil, isegi teleka klõpsutasin kinni, sest elekter ju.

Neljapäev, 6. jaanuar 2022

Alustame algusest: esimene nädal

 

*Külm, rõske, niiske päev. Kahjuks ei saa inimene on siia ilma saabumise ja lahkumise päeva mõjutada. Siiajääjatel ei ole talvel lahkunu ärasaatmine mugav. Käisime viimset austust avaldamas eakale taadile. Rõskus puges üdini vaatamata kihilisele ja soojale riietusele. Aga tseremoonia oli vääriline, sest vanad traditsioonid olid kõik esindatud. Ma arvan, et pilvepiirilt vaadates jäi ta väga rahule.

*Kõik aasta viimased sellised toimingus, mis laseksid teatud mõttes algusest puhta lehena alustada, tuli täna ära teha, s.t toad korda, pesu pessu, ihu harida. Kodune aastavahetus oli meil. Vaatasime naabrite saluute, s.t laenasime vaatemängu. Ei armasta me raha tuulde saata. Kui keegi teine saadab, see on nende otsus.

*Aasta esimene päev oli traditsiooniline – telefonipäev, laisklemisepäev, kõndimisepäev. Ilm oli super, päike säras, suht tuuletu, taevas sinine ja puud külmahärmas. Pärast jäin duo5 pealt filme vaatama. Mõnus algus, igatahes!

*Täna sadas laia lund, kuid see ei seganud kaks-ühes tervislikku spordiringi. Panin koerale rihma kaela, endale suusad alla ja nii ma siis koerapoisi tempokal vedamisel suusakasin. Vahepeal läks siht metsa ka , sest koeral ju vaja nuuskida ja jalga tõsta.

*Aasta algus on toonud palju õnnetusi, ei julge uudiseid vaadatagi. Need eluraamatud olid küll liiga lühikesed, pea olematud. Minu meeled said neist väga puudutatud, sest Eesti on väike, keegi teab kedagi, kes teab kedagi ja nii kostuvad ka detailid.

*Ma ei tea, kas see on kasvatus või mis, aga selleks, et end südames rahul olevana tunda, peaksin päevast midagi püüdma just kodu heaks. Täna õhtul istus aga kass sülle ja mina sain ainult jalga kõigutada.

*Veiseliha steigi suutsin saapatallaks küpsetada. Kahjuks ei olnud kedagi süüdistada ka. Närvide rahustuseks oleksin hea meelega kellelegi turja karanud. Ise tegin, ise närisin, midagi sellest saapatallast oli veel söödav. Õhtul lükkasin lund ja olin päris rõõmus selle töö eest. See töö oli nagu turjakargamise eest vist kah.

 

 

Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Tänulik 2021 eest

 

Sulges oma uksed ka 2021. Minu jaoks oli see igati positiivne aasta. Kuidas ma ka ei püüa meenutada, siis halba ei meenugi. Jah, olid mõned lahkumised, kuid surm on elu osa ja kui inimesed on saanud elada kaheksakümmend ja rohkem aastat, siis need lahkumised on mõistusega võetavad. Ilmselt oli ka olukord, kus ma end kõige paremini ei tundnud. Ja kindlasti oli uudiseid ja ütlemisi, mis mulle nii väga ei meeldi. Kuid see kõik oli tühine, minust mitte sõltuv, mis minusse kinni ei jäänud. Seega saan üles loetleda vaid toredust, mille üle olen südamest rõõmus.

Minu aastal erilisim sündmus oli uus tiitel. Iga ema ootab kord vanaemastaatusesse jõudmist ja minule see sündmus saabus. Hing on alati elevil, kui kodust kaugemale saab kaeda. Oli võimalus käia reisil Rootsimaal ja Gruusias ning ka kodumaa idapoolsed paigad said üle vaadatud. Käisin parajate intervallidega teatris, millest parima mulje jättis „Must lind Endlas“ ja „Stseenid ühest abielust“ Jaanihansol. Lugesin täiesti arvestatava koguse (60) raamatuid, neist enim meeldisid György Dragomani „Tuleriit“ ja Elena Ferrante tetraloogia. Meil oli super tore soe suvi, sain ujuda piisavalt, lastega jaurata, käisin nendega esimest korda telkimas, meisterdasime, spaatasime, küpsetasime. Aias kasvasid sellel aastal väga hästi tomatid, maasika saak oli piisav, porgandid pontsakad, astelpaju põõsad ajasid üle ääre. Meie aed kasvas veidi ja valmisid uued peenrakastid. Käisin palju jalutamas ja olen ka võimelnud viitsimist mööda. Olen kudunud sokke, natuke õmmelnud, meisterdanud, heegeldanud, kodu sättinud. Mul on võimalik olla ja minna, minu soovidega arvestatakse ja ma ise arvestan teiste soovidega. Olen tänulik uue tiitli üle. Olen tänulik oma mõistlikele lastele ja mõistlikule kaasale. Olen tänulik selle eest, mind kuulatakse ja mina oskan ka teisi kuulata.  Olen tänulik oma koerale ja kassile, et nad on nii head seltsi pakkuvad kaaslased. Olen tänulik, et minu tervis on korras ja meel on enamasti rõõmus.

Uuelt aastalt soovin kõike sama, mis oli eelmisel. Eesmärke ma kunagi endale ei sea, sest tean kui järjekindel ma suudan olla, s.t tavaliselt ei suudagi. Aga küllap ma ikka võtan ette midagi toredat, midagi uut, midagi teistsugust. Mõned plaanid on juba olemas.

Head!