Neljakümneviies

 

*Vahepeal mott täiesti kadus.  Mõtlesin, et milleks see kõik ja mis ma siin olen nagu salasuitsetaja: nurga taga ja omaette - et keegi ei teaks ega saaks aru  😀.  Samas endal on teinekord neid hetki, mis päevadest esile on trüginud, vahva lugeda. Asju tuleb ju teha eelkõige enda pärast, mitte teiste pärast! Detailid vast polegi olulised, aga mingid emotsioonid, mida loovad erinevad eluhetked, mingid seigad, tähelepanekud.

*Ilus talv. Koristasin taas usinasti, endal mõtteis jahvatamas järgmise nädala graafik, et ma midagi ei unustaks, midagi segamini ei ajaks. Olen oma elu taas pinge-laineile seadnud, s.t palju sündmusi ning lisaks minust sõltumatu pinge, mille võtabki maha rohke tegutsemine. Imelikud on need toimetuleku mehhanismid.

*Tänase sündmuse ees ma ei paanitsenud. Selle eest tegi seda minu kaaslane. Olen endale pähe võtnud, kui minu väliselt mingid kokkulepped ei pea, siis ei jää lolli olukorda mina, vaid see, kes alt veab. Aga alt ei veetud ning taas oli super hea tõdeda, et mõnele inimesele on antud õnne olla õigel ajal, õiges kohas ning oskust haarata ka sellest juhusest sündinud võimalusest kinni. Mina arvan, et sisemine sära, mingi kunstiline maitsekus, andis tema juhusele suure tõuke tagant. Emotsioonid tänasest on vaid head.

*Vaatasin neli osa ühte seriaali, mille nime ma meelde ei jätnud. Täiest süüdimatult, mingeid ajaraiskamise jms süümepiinu ei tunne. Film oli selleks liiga põnev.

*Käisin koolitusel. Esimene mõte oli, et miks ma end lubasin tulla, aga loeng oli väga kaasahaarav ning mingid uued perspektiivid seadis paika. Alati sõltub kõik koolitajast, mõni suudab ka teema n.ö uksemati puhtaks küürimisest huvitavaks rääkida. Võib olla oli seegi koolitus vaid enesetuulutamine, ma ei tea, aga toonuse tõstmine on ju ka oluline.

*Tänase päeva ees olin pisut mures, sest tundsin vastutust. Läkski nii, et plaane tuli jooksvalt muuta. Ümberringi on palju haigestumisi ja seega ka äraütlemisi, sest tervis on ju number üks. Aga lõpuks läks ikkagi kõik väga hästi. Taas oli koolitajafenomen oluline ning inimestest tekkis ka tore atmosfäär, mis jättis hea mulje. Peaasi et mured maha said ning hinges on kordamineku tunne. Valminud küpsetis ootab jõule.

*Hommikul sõitsin linna, sest autohooldus. Tegin aega parajaks suures sodi-pudi ja vajalike asjade poes. Seal oli üsna paras paar tundi ringi patseerida, kõike katsuda ning kaaluda, kas meil läheb seda või toda tarvis. Nii pikalt mõeldes ja vaadates tulid ka jõulukingi ideed pähe ning seegi, et mu eakal tädil 91. sünnipäev. Kuidas ma nii olulise tähtpäeva unustasin?! Aga aega mul ju oli, sest õhtuse sünnipäevani oli aega maa ja ilm. Ostsin kohvi ja kooki ning suundusin hooldekodusse. Ma ei tea, mis seletamatu rahu mind alati saadab, kui ma tema kõrval istun ning ühtedele ja samadele küsimustele vastan. Kummaline. Õhtuni oli ikkagi aega küll ja veel, otsustasin kõndida mere äärde. Külm näpistas üsnagi, sest -10 on näpistav ja krõbe. Nina sai punaseks. Õhtuks suundusime vanima lapsega sünnipäevale. Korraldati sünnipäevalapsele üllatust, seega oli üllatus meilegi, kuidas ta reageerib. Muidugi oli ta üllatunud, aga meie olime tema valiku üle üllatunud ja sellelt olemiselt saadud imelikud emotsioonid saadavad mind veel tänagi.  

*Ring nädalal peal ja jälle kodukoristamise päev. Koristatakse enda pärast, et kodus hea ja hubane oleks olla, aga külalised olid oodata, seega natuke nagu nende pärast ikka ka. Ainsad istumise hetked said laskesuusatamise ajaks sätitud. Oli armas saunaõhtu. Arvan, et sain end veidi ventileerida, oma emotsioone jagada, ja niisama oli ka hea olemine. Mõnikord on mul kahju, et ma lihtsalt sellist aega endale rohkem ei võimalda. Aga samas maailmas on nii palju toredat ja nii paljust tahaks osa saada. Siis ongi valikud.