Kolmapäev, 25. september 2019

Üksikud, ühinege!


Kusagilt lugesin, et inimene saab õnnelik olla ainult siis, kui ta üksinda ise endaga olles end hästi tunneb, s.t et oled ise enda kõige parem sõber. Oskus üksinda olla on võib olla omandatav. Mina seda hästi ei oska. Tahan ikka, et minu ümber on inimesed, et mul on võimalusel kellegagi koos rääkida, naerda, nutta. Alati aga ei ole seda kambajõmmi võtta. Mees on, lapsed on, sõbrad on, aga sellegipoolest on olukordi, kus kaaslast võtta pole kusagilt. Nii läksin näiteks valgusfestivalile Kadriorgu jummala üksinda. Sest hullem variant oleks ju minemata jätta ja ühe kogemuse võrra vaesem olla. Nii et lausa siiralt ma üldse ei kahetse, et sellise käigu ette võtsin. Melu oli seal korralik. Kui purskkaevud Queeni laulu saatel purskama hakkasid, siis tulid hardusest pisarad silma. Mulle Queen tohutult meeldib, ja Is this the real life? Is this just fantasy?..oli nii ilus ja kasvava-areneva võimsusega, et vaatepilt tõi pisaragi silma. Sattusin ka esiritta, nii et minu nina all oli kogu see ilu ja ka rahu. Imekena oli ka Johan Randvere klaveripala rütmis plinkiv Kadrioru loss.

Kuna olin üksinda, siis hakkasid silma ka teised üksikud, kellest enamus olid naised, osad minu ealised, osad vanemad, mõni noorem ka sekka. Kas ilmselt on see nii, et näed seda, mis sul endal päevakorral või südames on. Igatahes kange tahtmine oli mõnele endasugusele üksikule juurde hüpata ja öelda, et ühineme. Seda ma muidugi ei teinud, sest julgusest, pealehakkamisest jäi puudu ning ka eelarvamused kollitavad. Sageli on ka oma tuttavatega nii, et jääb küsimata, kaasa kutsumata mingite enda sisemiste kartuste pärast. Minu kartus on see, et äkki ta ütleb ära ja siis jääb see mulle meelde ning väike solvun jääb ka hinge. Nii on lihtsam mitte kutsuda. Aga sellegipoolest, kõik maailma üksikud võiksid ühineda, siis oleks päevad kindlasti palju rõõmsamad. Ma ei usu, et kõik need üksikud kurvad olid, mina küll ei olnud. Kui, siis õige pisut, sest oleksin hea meelega tahtnud kellelegi hõisata: vaata kui ilus!

Laupäev, 21. september 2019

Täpp sügisele


Seekord läks nii, et esimeseks septembriks sain pruuniks.  Olin ükspäev terve päeva õues ja kõrvetasin turja ära. Selline septembri algus siis – soe, vaikne ja vähese tuulega. Tänaseks on see soe taandunud ja sügisvihmad, tegelikult isegi rajud, on kohal. Nii et loodus näitab oma eripagelisust ja see on vist tore. Sest sügiseks kipuvad aiatööisud otsa saama ja siis ongi tubasem olek vahelduseks ja vihmased ilmad õigustuseks.

Suutsin enne suurt vihma oma kurgid-tomatid kokku korjata ning ühel eriti vesisel vihmapühal konserveerisin neid seitsmel erineval moel. Seitse on küll liialdus, aga terve päeva võttis see tegemine aega sellegipoolest. Kõik see tükeldamine, siis sibulal ja küüslaugul kuuriall järgi käimine, purkide tuppa toomine ja pesemine on niivõrd ajamahukas tegevus, ja päev möödus nagu lennates.

 Valmis said kurgi-küüslaugu-sibula  ja tomati-küüslaugu-sibula toorsalat, mis säilib külmkapis; marineeritud tšillikurgid; kabatšoki-tomati-porgandi-õuna purgisalat ja tomati-sibula salat. Kahte viimast tuli kuumutada ja need vean keldrisse.
See oli minu selleaasta esimene hoidistamine. Kõik marjad olen suutnud sügavkülma toppida ja kipun end vabandama ka sellega, et pole sööjaid ja harjumused on muutunud. Ega nüüdki ju olukord ei ole muutunud, aga küll ma need siis ikka perele sisse pressin. See hoidistamine on sama õige sügise osa nagu suvel ujumine. Ei ole aastaaeg seda õiget täppi külge saanud kui neid tegevusi pole teinud. Seega tundsin, et õige hoog on sees ja nuga tükeldas erilise innuga nii sibulat kui kurki. Kõige lõpuks mässasin veel kringliga, mis sai ka kogemata kombel ahvatluste kringliks, s.t tuli välja nii hea, et raske on piiri pidada. Kringil vahele rändasid õunad, rosinad, kaneel ja suhkur. Nii et taevalik nuhtlus minu enda käeläbi J.