Kolmekümnes

 * Kirjalikud suhtluskanalid on ebatäiuslikud. Mina ütlesin-kirjutasin ja tema tajus minu kirjutatus ärritust, aga ma ei olnud mitte sugugi seda, küsisin vaid pöia pikkust ja selja laiust. Ja nüüd on mul paha tunne, et tema ärritus ja mina omakorda ärritusin selle peale, et tema ärritus. Pole arusaamatusi siin tühjast-tähjast tarvis, nagunii on temal muresid piisavalt ja minuga suhtlus peaks nüüd küll kõige pingevabam olema.

* Jummel, oktoober saab otsa ja mul viimane aiatöö tegemata. Võtsin küüslaugu muldapanekuks õhtuhämara aja, sest kust seda paremat aega veel võtta oleks. Muld on meil nagu mingi savi, kõik on kokkukägardunud, seega oli see töö üsna vaevaline. Tehtud ta sai.

*Täna on niipalju sehkendamist, sest meil on lihtsalt tööl ebaharilik olukord - ka kõige tugevam lüli võib mõnikord haigestuda. Ma tean, et mul istub väike kadeduseuss aeg ajalt sees, sest eks me tahame kõik ennast, oma vajalikkust tõestada ja tema tahab samuti ja siis on siin nagu väike võimumäng. Aga nüüd kui see küljeluu on ajutiselt rivist maas, tahaks ikkagi väga aidata ja olla. Ei mingit võimuvõitlust enam.

* Hästi vinge tuul on õues, käib luust ja lihast läbi. Aga surnuaial oli käimata, selle tee võtsin ette õhtuhämaruses. Üleüldse tundub, et isiklikke asju päevalges enam ajada ei saagi.

*Eelnevalt pisut kartsin, sest olin planeerinud väga pika päeva kodust väljas. Oli teada koolituse päev ja pidasin mõistlikuks sinna ümber veel asju seada. Tegelikult oleks ju tervislik üks asi korraga, sest emotsioonid mitmest üritusest segunevad ja pärast ei mäleta maad ega mütsigi. Siiski õhtune etendus oli nii eristuv, hästi vaatemänguline ja hinge pugev. Kui Ukraina sõda on veninud ja muutunud nö osaks argipäevast, siis me tegelikult ei adu seda olukorda. See varjuteater aga tõi selle olukorra reaalselt silmeette, ja etenduse lõpuks tulid pisarad. Mina tõlgendasin seda etendust nii, et teie saate jalutada Pariisis, Montmartrel ja mujal, saate rõõmustada, armastada, aga meil siin lõhkevad pommid, surevad süütud inimesed.

*Sõbrakutseid tuleb viimasel ajal süle ja seljaga. Kõik puha Johnid, Frankid, Jackid jt härrasmehed, kellest hoiaks igaks juhuks kauge kaarega eemal.

*Ühe väga armsa Youtube kanali avastasin Olesya & home. Ilus, lihtne, armas, kodune.

* Olen vist liiga tundeline või muutun ma selliseks vaid sügisel ei tea. Igatahes tänasest solvumisest sai unetu öö. Ainult sina paned neid asju niimoodi, et kõik lendab pillapalla. Aga äkki oli asi vastupidi, et sinu äkkliigutused, rihmaki-rohmaki tormlemine põhjustavad selle pilla-palla laiali lendamise. Ma ei kaitsenud ennast ja seda ütlemist ma kerisin ja kerisin. Ütle nüüd seda inimloomust.

Kahekümneüheksas

 

*Kõigepealt ei saanud ma aru, kas üldse ja mis sorti salatit pean tegema, sest vastuoluline info tuli. Asusin siis telefoneerima ja selgus, et juba tehtud plaanid on jõus ja mina teen ikkagi ainult punast salatit. Paanikaosakond oli aga juba tööle hakanud ja olime terve suure potitäie kartuleid kartulisalati jaoks keema pannud. Nüüd ei jää muud üle, kui süüa kartuleid seitsmel erineval moel.

*Kui on sünnipäev ja palju rahvast koos, siis on paras mäsu ning suhtlemise võimalus seega väga pealiskaudne. Räägid ühe ja teisega, mõni ei suuda juttu ka lõpuni kuulda, sest tähelepanu hajub järgmisele. Kuid suguvõsa oli koos ja oli üsna tore olemine. Õhtuks tundsin end sellest mäsust päris väsinuna. Ei kujuta ettegi, kui väsinuna end üheksakümneaastane sünnipäevalaps tundis.

*Kui muud ei ole, siis moosi peaks ikka olema, seega keedan veel viimastest sibulaõuntest magusa moosi. Kevadel kardeti nälja-aastat suure põua pärast, nüüd sügisel seda nälga aiakraami poolest siiski ei paista. Vaid porgandi saak jäi kesiseks just selle põua tõttu. Sel aastal seda moodi. Täna pean end tegelikult sundima kõike tegema. Eilne kuidagi sussutas mind läbi. Võib olla olin ka emotsionaalselt üles köetud, sest päev varem oli mu tädike ärevuses ja kartis, et kõik ei suju. Mina jälle tahtsin neile meele järgi olla ja kartsin, et minust mitte olenevad tulijad ei saabu õigeaegselt ja siis ei jõua mina ka varem. Ma tean, et ma ei pea olema kellegi meele järgi, aga eakas inimene on omas ajas kinni ja ei taha tema ootusi tühistada. Las temal olla ka mõni vähene rõõm olemas.

*Nii mitu päeva on mööda läinud kuidagi märkamatult, mälumärkmikku pole midagi märkinud. Võib olla sellepärast olen unustanud, et nii palju frustreerivat on ümberringi. Maailmas, tööl, kodus vist mitte, aga kui mujal on jama, siis kodus ka kipub see meeleolu minema. Ilmadest ei peaks miski sõltuma, aga siingi on pimedus, vihm ja lörts igapäeva kaaslased. Nii et üks hala ja aega ka ei ole. See õhtune pimedus võtab mingi osa aktiivsest ajast endale. Kuigi et kaasa silmis näen sädet uue väljavaate puhul töörindel, mis on igavesti tore, sest kui üks pool on rõõmus, siis natuke ikka nakatab ka.

* Sattusime õigel ajal õigesse kohta. Nimelt Öömüük andis meile üsna hea sooduse. Tegelikult läksime lihtsalt vaatama. Olime seda meelt, et oleme nii palju tööd küll teinud, et võime uue diivani endale lubada. Siis sattusin veel soodsa fiskarsi pannile peale ja hinges kohe rõõm heade juhuste tõttu.

* Tubane olin terve päeva, sest toas on palju teha. Polegi olnud aega seada oma asju kenamasse vaatesse. Tegin seda mõnuga. Lisaks vuristasin vända-singeriga 10 m kardinaid. Mulle hakkab juba väga meeldima see uus kodune interjöör.

Kahekümnekaheksas

 *Võtsin ette ühe keerukama kudumistöö, mis keeruline kahe lõngaga kudumise armastajale ei ole. Mina aga mina eelistan ühe lõngaga mustreid ja mulle on keeruline, sest pean kogu aeg jälgima mitu silmust ühe värviga ja mitu teisega. Aga kõik armsa lapsukese heaks ja see kudumine paneb mind pigem ette kujutama, kuidas ta seda kampsunit kannab ja kui armas ta selles on. 

*Saaksin võib olla oma elujärge parandada, aga ma ei tee seda, sest jänes istub mul püksis. Ma ei usalda ennast mitte üks põrm. Tean küll, et olen võimekam, kui endale luban, aga enesekindlus ei ole tugev külg. Seega lasen edasi vana viisi. Ega see "vana viis" ka ju halb ei ole, sest selles  on pisut loomingulisust ja natuke väljakutseid, natuke seanaha vedamist ja homsele lükkamise võimalust ka. Selle viimase kaotamist kardan vist eriti. 

*Taas vihma kord. Ladistab korralikult. Mul veel kõik peedid-porgandid maas.

* Hommik ehmatas öökülmaga. Mul kõik aiakraam maas. Kabatšokid olid uue hooga just hiljuti kasvama hakanud ja parajad nupsukesed küljes. Panin end enne tööle minekut maatööriidesse ja korjasin need nupsukesed külmunud lehtede alt kokku. Ka punapeedid kraapisin mullast välja. Porganditel-porrul pole veel häda. Igatahes saab küll enne palgatööd midagi suuremat kodus tehtud, kui vaid tahta.

*Tänased vestlused olid hooldekodude teemal. Elu, mis muud. Kahjuks on see nii, et elulõpp on mõnel vaevalisem. Ja seda vaeva pikendab hunnik ravimeid. See ei ole ju enam elu, kui ei ole võimet liikuda, ise pissile minna. Tema ema oli öelnud, et miks mul suremine nii kaua aega võtab. See lause vanainimese suust on nii ahastav, et lausa valus.

*Õues möllas nii suur maru, et elektergi kadus. Ütlesin mehele, et täna telekat ei näe, hakkame joogatama. Selle jutu peale käis klõps ja elekter tuli tagasi. Nagu tema mugavusehoidja-ingel oleks kuulnud :D  Minu võimalus kadus, mitte et mul üldse šansse oleks teda joogamatile vedada  aga üksinda joogatasin ikkagi.

* Täna oli korralik öökülm, kõik, mis nüüd väljas, muutusid kringliks. 

* Need sompus sügisilmad mind südikaks just ei tee. Eile tundsin, kuidas pisiasjast hakkas pahameel kerima ja kerima, ööselgi segas see pahameel und. Tänaseks siiski klaarus ära, sest jummal, mis pisiasjad, mis pahameel. Milleks? Pigem on need iseenda iseloomu nõrgem lüli, mis laseb häiruda kellegi teise elust. Hea seegi, et ise aru saan :D

Kahekümneseitsmes

 *Nädalavahetuse reis oli tore. Väga palju vananevaid naisi, sekka mõni mees, lapselaps ja laps ka, suundusid Ahvenamaale avatud talusid vaatama. Talud olid igati vaatamist väärt, mõnel pool palju vaeva nähtud üldmulje loomisega, mõnel pool lausa ajutine kaubakeskus tekitatud. Kuid need talud mind nii väga ei innustanudki, pigem oli see maalapike ise, mis oli juba kenades sügisvärvides, kus on palju graniiti ja vett, kus olid korras teed ja puhtad põllud, ei prüginatukestki kusagil. Imetlemist väärt. Pluss veel ühine aeg lapsega, mida meil ka väga sageli pole võimalik tekitada.

*See pauk tuli küll nüüd tühja koha pealt. Või tegelikult ma seda pisut ka kartsin. See teeb ka minu tuleviku tumedamaks. Või õigemini teadmatumaks. Kõige õigem on vist öelda, et kardan oma mugavustsooni kõikumist.

*Kui oleks võime lugeda homseid uudiseid, siis saaks teada mida homme toob, ja see teadmine aitaks jamad ära hoida ning siis saaks vast omada kindlusetunnet kõiges. Ka siis oleks elu lihtsam, ei tea? Praegu siin on rahutuste aeg, mis mõjutab undki.

*Mitte et ma nüüd kriise enda ellu kutsuksin, aga mõni neist paneb kiiremini tegutsema küll. Olin nii produktiivne, et patsutan endale rõõmuga õla peale. 

*Pole vist ammu sellist sügist olnud, mil kõnnid lühikeste varrukate ja sukkadeta septembri lõpus. On tõesti mõnusalt soojad ilmad. Kahju vaid, et pole aega seda lihtsalt õues olemiseks võtta.

* Alustasin oma teekonda, kui raadiost tuli üks päevakajaline laul, selline hetketeemades täpselt kümnesse. Pidin ka kolleegid mõne kilomeetri kauguselt peale võtma ja nii ma siis lisasin aga gaasi juurde, et selle laulu saatel jõuda kolleegideni. Jõudsin, viimase refrääni ajal istusid nad autosse. No nii hea ajastus. Muidu oli ka tore päev. Asjalik loeng, mõnus jalutuskäik, natuke heategu ja vastu sain sama.

*Ta ütles mulle, et olen nõid. Kunagi aitasin tal bingo lotot netist osta ja ta võitis natuke, sellise rõõmustamist vääriva sutsu. Täna oli juttu suhetest: lapsed ja isa. Ta kurtis oma suhet poegadega. Ütlesin, et helista ise, kui lapsel on kiire, ju ta siis ütleb ja katsu seda mitte pahaks panna. Suhted on kahepoolsed, pole ju reguleeritud seadust, mis ütleks, kumb peaks see suhtehoidja olema. Igatahes oli õhtul üks poegadest helistanud. Võib olla piisab vahest ka mõttejõust ja ühest nõiast. 

*Oli kodune päev. Ideaalis ma loeksin, tegelesin kudumisega, jalutaks koera ja võib olla teeks ikka süüa ka. Aga kuna sügistööde saba lohiseb tagant järgi, siis ideaalile lähedale oma tegemistega ei saanud. Kuid sammukese sain ikkagi edasi, mitte tagasi.