esmaspäev, 2. oktoober 2023

Kahekümneseitsmes

 *Nädalavahetuse reis oli tore. Väga palju vananevaid naisi, sekka mõni mees, lapselaps ja laps ka, suundusid Ahvenamaale avatud talusid vaatama. Talud olid igati vaatamist väärt, mõnel pool palju vaeva nähtud üldmulje loomisega, mõnel pool lausa ajutine kaubakeskus tekitatud. Kuid need talud mind nii väga ei innustanudki, pigem oli see maalapike ise, mis oli juba kenades sügisvärvides, kus on palju graniiti ja vett, kus olid korras teed ja puhtad põllud, ei prüginatukestki kusagil. Imetlemist väärt. Pluss veel ühine aeg lapsega, mida meil ka väga sageli pole võimalik tekitada.

*See pauk tuli küll nüüd tühja koha pealt. Või tegelikult ma seda pisut ka kartsin. See teeb ka minu tuleviku tumedamaks. Või õigemini teadmatumaks. Kõige õigem on vist öelda, et kardan oma mugavustsooni kõikumist.

*Kui oleks võime lugeda homseid uudiseid, siis saaks teada mida homme toob, ja see teadmine aitaks jamad ära hoida ning siis saaks vast omada kindlusetunnet kõiges. Ka siis oleks elu lihtsam, ei tea? Praegu siin on rahutuste aeg, mis mõjutab undki.

*Mitte et ma nüüd kriise enda ellu kutsuksin, aga mõni neist paneb kiiremini tegutsema küll. Olin nii produktiivne, et patsutan endale rõõmuga õla peale. 

*Pole vist ammu sellist sügist olnud, mil kõnnid lühikeste varrukate ja sukkadeta septembri lõpus. On tõesti mõnusalt soojad ilmad. Kahju vaid, et pole aega seda lihtsalt õues olemiseks võtta.

* Alustasin oma teekonda, kui raadiost tuli üks päevakajaline laul, selline hetketeemades täpselt kümnesse. Pidin ka kolleegid mõne kilomeetri kauguselt peale võtma ja nii ma siis lisasin aga gaasi juurde, et selle laulu saatel jõuda kolleegideni. Jõudsin, viimase refrääni ajal istusid nad autosse. No nii hea ajastus. Muidu oli ka tore päev. Asjalik loeng, mõnus jalutuskäik, natuke heategu ja vastu sain sama.

*Ta ütles mulle, et olen nõid. Kunagi aitasin tal bingo lotot netist osta ja ta võitis natuke, sellise rõõmustamist vääriva sutsu. Täna oli juttu suhetest: lapsed ja isa. Ta kurtis oma suhet poegadega. Ütlesin, et helista ise, kui lapsel on kiire, ju ta siis ütleb ja katsu seda mitte pahaks panna. Suhted on kahepoolsed, pole ju reguleeritud seadust, mis ütleks, kumb peaks see suhtehoidja olema. Igatahes oli õhtul üks poegadest helistanud. Võib olla piisab vahest ka mõttejõust ja ühest nõiast. 

*Oli kodune päev. Ideaalis ma loeksin, tegelesin kudumisega, jalutaks koera ja võib olla teeks ikka süüa ka. Aga kuna sügistööde saba lohiseb tagant järgi, siis ideaalile lähedale oma tegemistega ei saanud. Kuid sammukese sain ikkagi edasi, mitte tagasi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar