Ilma otsata kindad ja ahviarmastus

Seda vist nimetatakse ahviarmastuseks, kui sa püüad iga hinna eest oma lapsukese meelejärgi olla, püüad igati hea ja arvestav olla ning tahad teda ikka hoida nälja, külma ja kurja eest. Mis sellest, et see väike ahvike, kes enam polegi nii väikene, puksib veidikene vastu, tahab ise olla, ise mõelda ja ka oma eksimustest õppida. Üldiselt ma lasengi eksida ja ise olla. Aga kui need käed, mis armastavad vist küll 24h telefoni näpuvahel hoida, on õues ka kergete miinustega paljad, siis ärkas minus ahviarmastus ja ma kohe pidin kuduma kindad, millega saab telefoni ka näppida, kuid on ühtlasi kaitseks ka külma ja tuule eest. Kinnaste kudumisel teismelisele tuleb arvestada sellega, et neil ei oleks mustrit (kardetavalt rahvuslikku) ja et nad ei hakkaks nii väga silma. Mina ikka mingi väikese mustri tegin, sest kaks lõnga kokku keeratud on ikka kahe lõnga soojusega ka. Aga see minu muster näeb välja nii tagasihoidlik, et äkki mahub ikka minu lapse meeldimise standardite alla. Toote esmatutvusel noogutati nõusolevalt :D