Siseheitlused poes ja uued tudu-riided

Kus on talv? Meil seda siin igatahes ei ole. Kusagil Eestis ikka vist midagi talvemoodi on või vähemalt oli. Tundub, et ilmataat on aru kaotanud ja laseb lumel sinna kukkuda, kus sellega harjutud ei olda. Mina igatsen küll tahedat maad ja pisukest lund ka sinna peale.

Vaatamata igatsusele, olin ma nädalavahetusel väga usin. Tegin pikad jalutamistiirud, kraamisin ja küürisin, lugesin läbi ühe raamatu ja õmblesin endale uue öösärgi. Kangas oli kapis ammustest aegadest olemas ja mõte ka ammu peas olemas, kuid ei ole õigel ajal, (õmblemise ajal) meeles olnud. Nüüd aga tuletas selle mulle üks käimine meelde.

Käisin hiljaaegu suures linnas, muuhulgas ka mõnes poes. Mingis sodi-pudi poes tõstsin ühte ja teist ja kolmandat ning kangesti isutas midagi ostma. Poest väljudes siiski kiitsin ennast, et ei ostnud koju täiesti mõttetut träni juurde. Näiteks ahvatles mind ostma üks kelluke, millega oleks tore tilistada ja pere sööma kutsuda :D Õnneks tuli kaine mõistus koju ja ütles, et jõuad kaks sammu kõndida küll, et toidu valmimist teadustama minna. Siis jäi näppu tore liivakell, mis oleks asjakohane vannitoas hambapesu ajaks. No oleks küll, aga teadvustasin siiski, et võib ju mõttes ka sajani lugeda. Märkmikud olid ka üks uhkem kui teine, kuid sõitlesin ennast ja ei ostnud neidki. 

Lisaks olid riidepoodides allahindlused, silma hakkasid muuhulgas ka üsna soodsad tudu-riided. Vaatasin ja keerutasin neid ühte ja teist pidi ning pidasin endaga aru, et võiks ju. Aga siis tuli meelde kapipõhjas olev öösärgikangas koos küsimusega: kui kaua ja kellele ma seda hoian. Nii et ei ostnud, vaid õmblesin ise. Ja teen ikka pai endale selle eest ka. Selle eest ka, et oskan ei öelda, olgugi, et vaid iseendale.