Emadepäeva tuules

Emadepäeva tuules on ikka veel heldimus hinges, sest seekordne oli taas erilisem: …. aastat tagasi sündis mulle teine tütreke, suurte säravate silmadega, tumedapäine plika. Tema on andnud mulle põhjuse jälgida maakaarti ning meeles pidada riikide ja linnade nimesid. Särav, ilus ja hulljulge on ta meil. Mõnikord mõtlen, et ta nagu ei olekski minu liha ja veri, sest mina ei ole kunagi olnud nii ilus, nii säravate ideedega ja nii hulljulge. Aga samas on midagi tema käitumises ka väga tuttavlikku, ja võin tõdeda, et ta on minu moodi. Lapsed tulevad meid kindlasti õpetama, ning tema on mulle kindlasti õpetanud lahtilaskmist, avatumat meelt ja märkamist.

Emadepäev möödus väga armsalt.  Ega meil ei ole traditsioone, sest neid olen loonud liiga vähe ja emadepäevaks ei ole mitte midagi kindlat väljakujunenud. Küllap on nii, et ema peaks olema ka traditsioonide looja, aga kuidas ma hakkan ütlema, et tulge nüüd emadepäevaks kõik koju ja tooge mulle lilli😃.  Aga ometigi oli pesamuna õhtul peenrast hakkama toonud tulbid, et need hommikul mulle üle anda, kaugel ära olevad lapsed pidasid samuti meeles ning kärjelaps tegi imekauni üllatuse. Seega mis neist traditsioonidest siis ikka. 

Ma ei ole niipalju heldimuspisaraid valanud, kui Endla teatri kontserdil „100 kummardust emale“. Miks pisarad, ei teagi, nad lihtsalt voolasid. Võib olla kärjelapse žesti pärast. Ma ei ole kunagi tahtnud peale suruda emaks olemist sellele, kellele ma ju bioloogiliselt ei ole. Aga hinges tunnen, et olen ikka vägagi seotud ja kui me ei saagi sõnadega kõiki suhteid täpselt määratleda, siis sellised armsad teod (kutsed) on sõnadest mõjusamad.  

Janne Ristimetsa tantsustuudio oli lavale toonud väga ilusa, südamliku, sensuaalse kava. Mõnele inimesele on antud haldjalik olek ja üks nendest on kindlasti Janne Ristimets, kes oskas seda haldjalikkust ka oma kavasse (kas teadlikult või alateadlikult) tuua. Olen tänulik.