Nostalgia ja minu Pärnu

Lugesin Minu Pärnu raamatut ja suur nostalgia tuli minusse. Pärnu on ju minu oma ka, sest vaatamata sellele, et linnas ei ela, on kokkupuutepunktid kogu aeg tihedad olnud. Tegelikult olen linnas ka mõned aastad elanud, küll vaid mõned kasinakesed, kuid ka need aastad andsid mulle selle sama tunde, mida autor raamatus kirjeldab. Sellise nostalgilise tunde, mis ainult tagantjärgi saab selline näida.

Minu Pärnu algas kõigepealt ema bussipealt ootamisega, sest ema aeg-ajalt käis linnas ilmselt asju ajamas ja ka lastele riideid ostmas. Kindlamast kindlam oli, et ta alati tõi linnasaia. Kui olin kuuene, siis võttis ema mindki kaasa. See oli suur sündmus, läksin ju esimest korda linna. Sihtpunkt oli ema õele ehk siis minu tädile külla minek. Tädi elas väikeses ühetoalises korteris, lapsi tal veel ei olnud ja ta oli valmis ilmaelu tutvustama. Sellest esimesest korrast ei mäleta rohkemat midagi ning ma alati imestan, et kuidas neil mälestuste kirjutajatel kõik nii üksikasjalikult meeles on. Edaspidi võttis ema mind oma linnareisidele veel kaasa, ilmselt oli esimene kord valutult möödunud. Siiski tutvustas linnaelu mulle rohkem tädi. Tema viis meid muulile ja lõbustusparki karusselliga sõitma. Mäletan, et ta küsis, kas ma vaaterattale julgen minna ja mina ei saanud aru, et miks ta üldse küsib, ja et kas seal peaks ka midagi karta olema. Ilmselgelt ma siis veel kõrgust ei kartnud.

Emaga koos linnas käies oli marsruut kindel. Bussipealt tulles kõigepealt ühte või teise bussijaama läheduses olevasse püstijala baari-einelauda või ka pontšikubaari. Olid need ju avatud juba kell 8 hommikul ja nii sai kaubanduse avamiseni aja parajaks teha. Sealt edasi viis tee läbi lastepargi turule ning seejärel Riia mnt-l asuvasse kaubamajja ja kangapoodi. Mõnikord kõndisime veidi Riia poole, kus asus kauplus Tõnu, et sealt vendadele pükse-pluuse osta. Kord nähvas müüja nipsakalt, kui ema mingeid pükse seal mõõtis ja uuris, et need on mõeldud linnapoistele. Küllap nägi ema maakas välja ( aus ja tubli maanaine ta ju oligi). Rüütli ehk siis toonane Kalevi tänav jäi viimaseks. Linnas käisime enamasti poodide pärast ja Rüütlis oli neid tõesti toona palju, ikka ühest uksest sisse, teisest välja.  Maal kõike ei müüdud ja ikka tuli linna rohkem või vähem vajalikku tavaari nõutama minna.

Meeles on muidugi ka kvaši ehk kalja tsisternid, kus kali maksis kopikaid ja see on ainus kali, mis mulle maitsenud on. Siis jõime vurtsuvett vastavatest automaatidest. Gaseeritud jook oli hea ja hügieeni peale ei osanud mõeldagi. Jäätiseputka järjekordades on ka kindlasti seistud. Ilmad olid ilusad ning olemine oli kuidagi kerge. Bussijaama vedasid tädid suuri kohvreid, peas kübarad ja kõneleti üsna palju vene keelt.   Pärnu tundus lapseealisele minale romantiline, pirukalõhnaline, tuvilinnuline ja sigimist sagimist täis. Ikka mõtlesin oma lapsearuga, et kuidas need inimesed tänavatel liigelda oskavad ja ära ei eksi.

Edasi kui juba koolis käisin ja Pärnus elasin, oli selge, et ega ikka ei ole võimalik eksida küll. Pole see linn nii väga suurgi. Sellel perioodil sai linnaga üsna põhjalikult tutvust tehtud. Kondasime läbi kõik tänavad, käsime kinos, kord Kiires, kord Rannas, ilusate kevadilmadega peesitasime rannas ja tegime seda millegipärast naisteplaažil. Kui ei olnud seiklust, siis mõtlesime ise välja, ja igasugused olukorrad tekkisid ka ei millestki. Selleks ajaks oli linngi pisut teistsugune, kuidagi kõledam ja värvivaesem või oskasin seda nüüd rohkem tähele panna.  Kõik need kaljad-naljad olid kadunud ning tuli ise selle eluga hakkama saada. Kui ise süüa teha ei viitsinud, käsime Atlantises söömas. Vett tassisime kaevust ja ämbritega käimist sai mõõta kümnete meetritega kui isegi mitte rohkematega. Puid tuli tassida ja tuhka ning solki välja vedada. Kooliteel tulid alati ühe ja sama koha peal kindlad inimesed vastu, kellele küll tere ei öelnud, aga tuttavad nad olid. Tuntud olid ka Flaksi Mati, Õnge Enn, Raul ja Vovka. Selle aja Pärnu oli meie jaoks rohkem sügise-talve-kevadine ja romantilisust oli selles ajas kindlasti vähem. Siiski mäletan ühte vaikset õhtut, mil sadas suuri valgeid helbeid ja tunne oli nagu multifilmis. Mittesuvine Pärnu oli vaikne ning kuurortile omast oreooli me ei tajunud.  Aga ega ei olnud kokkupuudet ka, sest meie käigud kulgesid kooli trajektooril enamasti ning ainsaks puhkepäevaks nädalas pagesime maale. Maakaks me jäimegi. Nii et see linn ei olnud nii minu :)