Elu on ilus

Sirelid lõhnavad hullutavalt. Tulbid on juba langenud koost. Jätkub kevade kaunis aeg. Selles ajas on muruniitmise magus lõhn, sääskede hullutav pirin ja endiselt ohtralt tööd ja suuri plaane. Koduaiatööd on isegi joonepeal, aga need tööd, mis veel plaanidemaal on, vajaksid tegemist. Sest ma suudan ikka ja jälle uusi ideid oma aeda kavandada. Hetkel tundub, et üks peenar lilledele kuluks veel ära. Kuid selle jaoks on vaja maad kaevata, mättaid soputada ning kusagile ära vedada. Õhtul on seda väga raske teha, sest sääski on sellel aastal tõesti vastikult palju. Muudkui tapa ja tapa.  Kodust ärakäimisi on ka palju, ja vastav to do-list on pikk. Mis muidugi kodutööde hoo võtab maha.Aga ega need tööd kodust jalga ei lase, ootavad kõik kenasti.

Muuseumi öö,  emadepäeva kontsert, väikese baleriini kontsert, laager, sõbranje sünnipäev ja ega see lõpupidugi kaugel ei ole. Lisaks vajab meil keegi elu esimest korralikku ülikonda. See mis juba korra olnud on, ei lähe arvesse, sest selle käkerdasin ise kokku. Nüüd aga juba võiks. No ja jaanipäev ja siis juba…  Igatahes ei ole igav. Seda enam, et meil oli taas põhjust end eriliselt sättida.

Sellel aastal juba teist korda. Seekord saime lihtsamalt, väikesema vaevaga. Aga elevus oli sellegipoolest suur. See on kuidagi nii ebareaalne, et lapsed lähevad mehele. Olid ju alles väikesed plikad ja ihkasid endale mängu Keni, aga siis ühtäkki on oma pere, oma elu, oma hool ja vanematekodu jääb teisejärguliseks, sest on uued tuuled, uued soovid ning olemas on päris Kenid. Kõlab veidi nukralt, aga Kenid on toredad ja mida emasüda veel vajab peale oma- ja kärjelaste õnneliku elu.

Elu on ilus!