Must kass ja niisama

„Ega see tüngakõne ei olnud“, küsisin mina, kui pesamuna teatas, et ta on soovitud kooli vastu võetud. Isa küsis ikka ka mitu korda üle, et kas ta ikka sai õigesti aru. Nii palju me siis usume oma lapsesse 😊

Muidu elame argiselt rahulikku elu, s.t kes tööle, kes kooli, kes tööle ja kalale. Viimasest johtuvalt sööme üsna sageli kala. Aga kuna kõik tervislik on väga moes, teeme lisaks veel smuutisid, mina ühtedest viljadest, perepoeg teistest ja pereisa peab seda rüübet enamasti tilu-liluks, või kui, siis talle sobiks ka perepoja viljad. Seega minu kõrvitsat ei armasta keegi. Lõikusin hiljuti viimase möödunudaastase suure kõrvitsa ära ja sügavkülm sai taas täis. Nii ma siis smuutitan kõrvitsaga, s.t igasse smuutisse kõrvits ja loodan selle suure portsu uueks kõrvitsahooajaks otsa saada. Sest uued viljatõotavad seemned on eelmulda pandud.

Kõige rahutum on meist hetkel kiisu. Tema käigud on kevadele kohased: õue-tuppa, tuppa-õue. Ööseks muidugi laekub ikka tuppa. Eks meie kiisu on ka pisut muutunud. Kui ta varem oli ainult isepäine, siis nüüd on seda isepäisust ja ülbust veel lisandunud, kuid hellust ja lähedust vajab ta samuti varasemast rohkem. Kui ta oma tahtmist ei saa, siis näksib hammastega (õnneks mitte tugevalt),  ning mina pean olema valmis tema magamispoose taluma. Sest kui süles kerra tõmmatakse, siis midagi muud enam teha ei saa.  Truudust murrab ta ka. Kui esmalt mindi alati magama perepoja tuppa, siis nüüd on ta sellest tüdinud ning sätib end ööseks meie vahele. Isegi see, et me end tahestahtmata keerame ja pöörame ning tema mugavat olekut häirime, ei ole teda teist magamiskoha valikut veel tegema pannud. Must ja järjekindel on ta meil. Ning ülemeelik samuti. Minu lõngakerad on pidevas ohus. Kui ikka miskit meeldib, mille saab varastada endale mängimiseks, siis see hambusse talle satub. Igatahes. Loodan nüüd, et seetõttu, et omast perest võetud must kass meie vahel magab, ei jookse „must kass“ meie vahelt läbi ja läbisaamine jääb endiseks.