Bussiga-bussijaama

Üldiselt on nii, et auto külge ma kinni naelutatud ei ole ja mulle meeldib aeg-ajalt bussiga sõita. Tegelikult on ju isegi mugavam, sest ainuke vaev, otsida enam-vähem täpne piletiraha, just suure vaeva hulka ei kuulu. Ülejäänud aeg bussis on täiesti enda päralt: mõtle omi mõtteid või lobise mõne tuttavaga, ei mingit pingutust. Seekord nii-väga-lobisemise tuttavaid ei olnud, seega mõtlesin mõtteid ja jälgisin mööduvat tuttavat maastikku. Bussiga sõitmisel on ainuke miinus see, et ta ei jõua enamasti nii täpselt, kui sul vaja oleks. Nii oligi vaja aega parajaks teha ja istusin esimest korda Pärnu uues bussijaamas. Tuleb tunnistada, et uuendused selles vallas on igati õnnestunud. Uues hoones on õhku hingata, isegi rändajate raamaturiiul on olemas, on mugavamaid istmeid ja vähem mugavaid, telefoni laadimise kohad ja bussile on ka hea minna, kõik ühes jorus, nii saabuvad kui väljuvad. Wetsud on küll peidetud mitme maksuautomaadi taha, kuid kui ühe pilusse oled juba oma sendid pannud, siis saab oma toimetused ära toimetada. Minul läks seekord säästlikult, sest üks härra minu ees otsis sendid ja avas daamile ukse. Hommikul vara olid kohal ka bussijaamadele kohased tegelased. Tasuta soe peavari ikkagi. Vovkaga oleme kõik harjunud ja tema sendiküsimist ei pane ilmselt keegi pahaks. Pigem mõjus häirivalt üks pealtnäha tavaline naine, kes juba hommikul vara oli purupurjus ja tülitas inimesi euro mangumisega, mis tal jäävat suitsupakist puudu. Lahkeid andjaid ei näinud olevat. Kõike ilusat ta ära ei rikkunud, aga lihtsalt paneb mõtlema, et mis inimesega toimub, kui ta sellise tee endale valib. Alati ei anta, kui otse küsid. Ja mõnikord ollakse varmad aitama ka ilma küsimata. Ikka sõltub. Andjast, küsijast või millestki veel.