Pühapäev, 22. juuli 2018

Head kuulajad


"See- kui sind kuulatakse - tõeliselt kuulatakse-, on paremuselt teine asi maailmas." "Mis on siis kõige parem?" "Seda teab igaüks.  Maailma parim asi on võim." "Oi, kas tõesti?" küsisin naerdes. "Kuidas seksiga on?" "Ei. Kui bioloogia kõrvale jätta, taandub seks võimule. Sellepärast seda nii väga himustataksegi". Rmt. „Shantaram“. D.Roberts
Käisin vanade tuttavatega väljas. Eeldasin, et nüüd saab lobiseda. Saan natuke oma muljeid rääkida, sest meil on tõesti sündmusterohke aasta olnud. Aga nad isegi ei küsinud. Üks neist lipsis fotod läbi, ilma vähimagi emotsiooni näitamiseta ja sõnagi kommenteerimata. Ei tahtnud ise ka peale käia oma muljetega. Kartsin, et kostub kiitlemisena. Lobiseda muidugi sain, nii maast ja ilmast, aga mitte hingest. Mõnikord tahaks nii väga rääkida ka enda toredatest asjadest. Ei pea ju ainult ja alati muredest rääkima. Mõnikord tahaks ikka hõisata ka! Aga ma ise, kas ma kuulasin? Omast arust küll, aga nad ei rääkinudki. Vaid ainult maast ja ilmast, ilmast ja maast.
Häid kuulajaid on vähe, sest igaüks tahab oma asju rääkida ja olen täheldanud, et mida vanemaks, seda vähem jagub tähelepanu teistele. Argipäevad kasvatavad enda ümber suure paksu mulli. Kui see mull korraks lõhkeb, siis vast jagub tähelepanu teistele ka.
Siiski on minu juuksur hea kuulaja. Võib olla professioonist sõltuvalt. Aga vahet ei ole. Minu sündmused ja rõõmuhõisked läksid tema kaela.

Esmaspäev, 16. juuli 2018

Jalpall on parem kui sõstrapõõsad


Minu jalgpall on päädinud enamasti vaid küsimisega õhtul: kes mängivad, kelle poolt oled, ja hommikul: kes võitis.  Ma ei ole nii suur fanaatik, aga natuke kursis olla tahaks küll. Ja mõnikord ikka jään vaatama ka, sest kui kord juba vaatama jääd, on päris huvitav. Meie saime vaadata ka vähemalt normaalsetel kellaaegadel, kuklapoolel olijatel tuli panna kell ekstra jalgpalli tarvis äratama.
Kuna hetkel on tõesti vastikult kuum ja seda kuuma on isegi minul, soojalembel, raske taluda, siis tubane jalgpall oli täitsa ok. Finaalist end loomulikult ilma ei jätnud ja vaatemäng oli lahe. Eriti see hästiajastatud Horvaatia värav. Olime muidugi Horvaatia poolt, sest väike riik, väiksem mängijate valik. Kuigi endal ei ole mul vähimatki kokkupuudet Horvaatiaga olnud, välja arvatud Minu Horvaatia lugemine. Prantsusmaal olen isegi metsa all maganud, ookeanis supelnud, kõndinud mööda  Champs-Élysées' avenüüd, imetlenud Eiffeli torni, käinud Biarritza nimelises linnas ja vaadanud ookeanikalade liigirikkust ning loomulikult olen lugenud prantsuse kirjandust ja Minu Prantsusmaad samuti. Kuid vaatamata kokkupuutepunktidele ei kuulunud minu süda eile Prantsusmaale, seega rõõmuhõiskeid ei järgnenud mängule. Läksin hoopis marju korjama. Põõsad on mustade sõstarde all lookas ja tuleb see tüütu tegevus ka ära teha.Jalgpall oleks hoopis parem kui mustsõstarde korjamine.

Pühapäev, 15. juuli 2018

Niidud, mets ja meri

Kuldne põld ja moonid

Täna võiksin kirjutada haigest istmikust, sest kimasin eile lapse rattaga, millel on see vastik kriipsulaiune sadul. Ma ei saa aru, kuidas sellise sadulaga üldse sõita saab? Tegelikult jutustan toredast kõnniringist, mis järgnes rattasõidule ja sõidust kodukanti.
Juuli on täisõites ja selleks et neid looduseõisi näha, tuleb koduõuest kaugemale minna. Koduõues on samuti ilus, sest õitsvaid lilli on palju.Aga lilled on need samad mis mullu, mõni isegi vähem, sest talv korraldas omad kahjud.
Teel olles kohtasin hulgim moone, angervaksa, mingit käpalist, hiirehernest, ohakatutte, karikakraid, naisetepuna, põdrakanepit ja õitsvaid kõrsi. Liblikakoloonia oli end sättinud veeloigu äärde, kas pidasid seal pidu, sõid ja jõid, või mis nad seal tegid, ei oska arvata. Aga tore oli, sest ilus oli ja ilus oli, sest õitsejad on ilusad, soe tuuleke puhus ning energiatase oli täpselt paras vaatamiseks, pildistamiseks, imetlemiseks ja imestamiseks: küll see meie maa on kaunis. Sellistel hetkedel unuvad vastikult pinisevad sääsed, valusalt hammustavad parmud ja muu ebameeldivus.
Nagu tähed, aga mitte taevas vaid maas.
 
Ühel varahommikul võtsin suuna kodukanti. Tee sinna on vinka-vonka ja alati kohtan teel olles midagi põnevat. Näiteks üks kotkas einestas teeääres. Kui pidurdasin, et kotka pildile ka saaks, tundis ta end häirituna ja tõusis lendu. Pilt jäi tegemata. Siis olid metsavahel oleva talu juures teeääres  üheskoos kits ja kasspoeg. Kits jooksis muidugi autot nähes metsa, kassike kössutas edasi. Mul oli küll tunne, et nad suhtlesid omavahel. 







Kuidas sa lilleke seia sattusid :) Üks käpaline
Meie kodutalu on täna nukker koht, kus elavad vaid pääsukesed, kuid põõsad kannavad vilja ja miskit ma endale ämbrisse korjasin ka. Mulle jääb alati midagi hinges kripeldama, kui ma ei käi koduküla rannas ära. Istusin seal juba õhtusse vajumas päevas ca tunni, leotasin varbaid, vaatasin linde ning tõdesin: kõik muutub. Meri on vast suht sama, isegi millimallikad olid vees (vahepealsetel aastatel ei olnud neid näha). Kuid ehitustegevus on jõudnud ka kõrvalistesse maanurkadesse ja sellest on pisut kahju.Samas peab see kõrvaline maanurk ka kuidagi end elus hoidma ja üsna sageli täidabki looduse tasakaalu häirimine seda eesmärki.