pühapäev, 29. november 2015

Lühike lugu



On teil mõni selline tuttav, keda tegelikult nagu teate, kuid kellest kõnnite mööda ja loodate, et ta teid ära ei tunne, sest piinlik on sellist inimest tunda. Minul on.
Käisime Selveris. Ma käin üldse tihti just Selveris. Harjumuse jõud ja nad ei koli minu arvates oma riiuleid kogu aeg ümber. Seekord tegime nii, et mees läks oma asjatoimetuste juurde ja mina lubasin siis niikaua olla poes ning kui ta veel peale minu ostlemist tagasi ei ole, mõtlesin istuda n.ö eeskoridoris pingil ja selle tarvis kaasavõetud raamatut lugeda. Poodi sisenedes märkasin seal pingil istumas ühte meest, keda tegelikult ju tean, aga tõepoolest tunda küll ei taha. Allakäigutee juba eelnenud allakäigust on olnud ikka märgatav. Keerasin pea teisele poole ja lootsin, et tema poolt äratundmisrõõmu ei teki. Õnneks ei tekkinud. Igatahes uurisin siis asju poes hästi kaua ja põhjalikult, et mitte sinna pingile istuma minna. Õues oleks külm olnud ja poekraam lisaks ka ju taga tarida. Olen üsna kindel, et minu kärusse sattus ilmselgelt pika kalkuleerimise, vaatamise ja tõstmise tõttu asju, mida kiirpoeskäigul kindlasti ostnud ei oleks. Õnneks oli minu mees tagasi juba siis, kui piimaleti juurde jõudnud olin. Pingile lugema ma ei saanudki minna. Ja minu „sõber“ oli ka sealt varvast lasknud juba.

kolmapäev, 25. november 2015

Kõnelevad padjad



Padjamõte mõlkus mul ammu peas. Nagu ikka, läheb mõttest tegudeni alati veidi aega: materjali varumise, mõtte õigeks seedimise aeg. Juba tegemisest lõppviimistluseni kulub samuti oma aeg: harutamise, ümbertegemise aeg. Ja ega visioongi enne tegemist täpselt paigas ei olnud, see arenes ka tegemise käigus. Vast sellepärast võttis nende patjade täielik valimissaamine ajaliselt üsna kaua.
Kõigepealt tuli KoDu padja mõte, et mis oleks kui heegeldaks D tähe n.ö koduukseks. Siis tundus, et katus on ka mõistlik heegeldada. Ja nii see mõte edasi kerima hakkas. Minu rändurist laps ütles küll, et ära tee neid satse-pitse nii palju ümber, aga minu arvates annab see heegeldatud ääris just õige raami padjale. Keskmine padi jäi siis ilma satsita - see nagu ühendab kahte mõtet.
Sõnadega padjad on kahelt poolt seotavad, nii ei ole vaja pusserdada lukuga ega ka nööpidega. Minu arvates kõige lihtsam variant. 



Kodu on seal, kus on mõtted, süda ja meel

Mõtted ja meel on seal, kus on kodu

 

esmaspäev, 23. november 2015

Kontsert iga ilmaga



Meil on nüüd oma isiklik kellade kontsert olemas. Tarvitseb vaid  aiamajakesse minna ja kontserdi kuulamine võib alata. Kui ilm on tuulisem, on kontsert tugevamakõlalisem, kui tuulevaikne, siis mõni üksik kill-kõll ikka kostab.
Kogusin juba ammu võtmeid, et neist tuulekell teha. Mees aitas ka hankida ja nii ühel päeval pusima hakkasin. Siinkohal tuleks see esimese vasika jutt, mis ikka läheb teadagi kuhu. Aga oma rumalust pole ka mõtet välja rääkida :D Lõpuks tegi tegelikult selle mees valmis, tema arvates ei lase joogikõrred nööridel omavahel tuulekäes sassi minna. Täiesti õige mõte! Kui esialgu nagu natuke häiris see plastikkõrs, siis nüüd on silm juba harjunud ja sobib meie väikese majakesega kokku küll. Ja see imeline helin on vast visuaalist olulisemgi.
Tänaseks on tulnud pilliroo mõte, et kui kasutaks pilliroogu kõrte asemel. Vajab katsetamist!!!



 

pühapäev, 22. november 2015

Esimene auh ja esimene lumi



Eilne päikesepaiste laskis rõõmsalt veel viimased langenud lehed kokku riisuda, viimaseid lillepealseid ära lõigata ja aiatarvikud kuuri alla viia. Mingi osa kuivanud lilledest jätsin küll talvist härmatist ootama ning mingi puulehefriik ei ole ma ka kunagi olnud. Minu mõtlemise järgi on puulehed looduse osa, mitte prügi ja ei ole vaja niiii ülipuhtaks kõike kraapida. Tegelikult on mul isegi kahju, kui varasügisel ilusad värvilised lehed kiiresti kokku riisutakse ja ära veetakse, nii mõnus oleks lehtedes sahistada. Igatahes võtsin asja rahulikult ja tööga end ära ei murdnud :) Oli mõnus-mõnus vahelduseks istuvale tööle õues ringi koperdada. Olin just oma asjadega valmis saanud ja tuppa läinud, kui sealt ta tuli – selle aasta esimene lumi. Koeral ja poistel oli lõbu laialt. Koer sai oma mullased käpad puhtaks ja lapsed esimesed selle aasta kindad märjaks. Kui see nüüd nii jääkski!!!
Ja muide, lisaks esimesele lumele, sain koerasuust esimese auh-i. Olin juba mures, et kutsikas varsti aastane ja koerahäält ei teegi. Kusjuures esimene, kelle peale oli tal mõistlik haukuda, olin ju mina ise, tema perenaine :D Oma õuekoristusaktsiooni vahel käisin korra ka maja taga võpsikus kukerpuu oksi toomas. Oli mõttes üks õuevaas natuke rõõmsamaks kaunistada. Kui ma siis võpsikust välja astusin,  saingi esimese koeraliku tervituse endale. See oli selline kumeda häälega laisk haukumine: auuh, auuhh, ououou, ja ilmselgelt ta mind ära ei tundunud. Muidugi olid mul mingid tondid õueriided ka seljas ja suur okstevihk käes ning inimesed tulevad ju tavaliselt maantee poolt. Et keegi ka metsast võiks välja astuda, seda polnud ta oma noore ea jooksul veel näinud. Nüüd siis nägi ja pahandas. Teepoolt tulijate üle on tal jätkuvalt hea meel, eriti veel kui tulijaks on mõni selline inimene, keda veel pole näinud. Aga tundub, et lootus koera koeralikule käitumisele on täiesti olemas ;)

teisipäev, 17. november 2015

Vähemalt kujutluspildis loen paksu romaani



Novembris on enamasti alati kõik tavaline, ikka tööle-koju ning see minek ja tulek toimub ikka pimeduse varjus. Kusjuures ma ei kurda üldse, nädalavahetused on ju endapäralt: tee mida ise suudad välja mõelda. Ja kodus olla on alati mõnus, turvaline ja tore.  Isegi sellisel tatisel ilmal nagu täna, on oma võlu. Vihmakrabin on üks helisev heli, eriti kui on plekkkatus, mis veidi võimendab seda häält. 
Vähemalt kujutluspildis istun sellise ilmaga raamatuga kamina ees ja loen paksu romaani. Tegelikkuses tahavad küll pere ja koduloomad süüa ning elementaarne kord võiks ka enne ööunne vajumist maha meist jääda. Aga lugenud olen ma ometigi nii üht kui teist, mitte küll tundideviisi kaminaees, pigem tekiall enne ööund. Kusjuures minu lugemised on taas olnud seinast seina. Ma ei oska ja vist ei taha ka olla ainult ühele teatud raamatuliigile truu.
Seekord siis sellised raamatud:
Mireille Guiliano „Prantslannad ei vaja iluoppe“ meenutas veidi Aune Pasti „Hea tuju raamatut“, kus on ohtralt nõuanded ja näpunäited  väärikalt vananemiseks. Puudutatakse igasuguseid teemasid, mis üht keskmist naisinimest huvitab. Üldiselt oli see raamat ei  midagi erilist, lihtsalt lugemine lugemise pärast. Kes meist ikka raamatu näpunäiteil vananeb, kuid hea teadmiseks võtta ja abiks ikka :)
Steinbecki „Hiirtest ja inimestest“ oli aga hea - klassika. See oli raamat unistustest, et ainult unistustes on elu täiuslikult ilus, reaalses elus ei lähe alati nii. Reaalsusest saab põgeneda unistades või hoopis plehku panna nagu hiir - kui jama käes, siis minema.
„Soomaa loomajutud“ oli aga tõsiselt tore värskendav lugemine seal kandis tõestisündinud lugudest, millest osad on juba legendistaatuses. Igatahes on mul hea meel, et ei lugenud enne Soomaale minekut neid lugusid, vastasel juhul oleksin lisaks metssigade kartusele ka karusid kartma hakanud :) 
„Minu Nizza“ oli põgus Lõuna-Prantsusmaa puudutus, rõhuga sõnal „põgus“, kuna rohkem oli selles autori suhetesasipundart, mis ilmselt vajas ka avalikkuse ees lahkamist. Tegelikult on mul kahju kirjutaja  tütrest, keda selles raamatus ikka põhjalikult sarjati. Ema ise jättis väga ebastabiilse inimese mulje, rahulolematu kõigi ja kõige suhtes. Ega see Nizzagi temas rahulolu ei loonud. Mõni ongi vist selleks ilma sündinud, et otsida vigu teistes ja muudkui vinguda, vinguda, vinguda.  Raamatu lõpus oli siiski meelde tulnud, millise suunitlusega raamat peaks olema, seega on lõpuosas Prantsusmaad kah.
Pam Jenoff´i „Komandandi tüdruk“ oli raamat sõjaaegsest Poolast, armastusest ja ellujäämisevõimaluse otsimisest ning sellest, et me ei ole alati need, kellena end laseme välja paista. Pigem ka selline kergem kirjandus, mille lugemine edeneb tavaliselt ikka hoogsalt ning kus kõik on lugejale ettenämmutatud.Õhtuseks lugemiseks, kui kõik meeled on päevamürast väsinud, täiesti paslik. Haarav ja omamoodi põnev.