Mees, mida sina sööd?!

Mõtlesin küll Selverist osta vaid paar asja, kuid ega ei läinud küll nii. Isegi käru ei võtnud selle kavatsuse pärast. Nii ma siis üha raskenevat korvi tirisin. Ikka liha ja sinki, leiba ja sepikut, piima ja juustu, kapsast ja banaani, koerale konti ning mida kõike veel rändas kitsukesse korvi, kuni kuhi sai ka peale. Iga päev läheb söögikraami vaja. Sööma ju peab ja vaheldust peab ka olema. Kellegi tuttava isutu laps oli kord küsinud, et kas tõesti peab iga päev sööma. Meil seda muret ei ole kunagi olnud, ei iseendal ega lastel ka mitte. Pigem tekib millegipärast just õhtuti kole vajadus midagi näksida. Hambad kohe sügelevad ja kuidagi iseenesest astuvad jalad kapipoole.

Minu ees aga tasus oma ostude eest vanem, veidi räsitud olemisega, kuid igati puhas ja sümpaatne mees. Müüja piiksutas läbi hunniku kassikonserve, kassikrõbinad, mitu suitsupakki ja lauaviina. Mina aga mõtlesin, et mees-mees, mis sa ise sööd?! Viin ja suitsud ju kõhtu ei täida. Aga truu sõbra eest oli ometi hoolitsetud, tema peab ikka süüa saama. On ju kass samuti  kaaslane, sõber ja seltsimees. Tegelikult saan aru, et sõber ja seltsiline on see viina pudel ka, omamoodi. Unuvad mured, elu läheb lillemaks, eriti, kui  kiisu lööb kõrval nurru ja nurub pai.

Mina aga mahutasin oma toidumoona õhtul külmkappi ja tegin mõttes pai neile kallitele, keda lähedal ei olnud ja päris pai neile, kes parasjagu kodus olid. Silitasin kassi ja koera ning mõtlesin, et jumal tänatud, et nad mul olemas kõik on. Mõnikord on vaja enda elust teistsugust vaatepilti tähele panna.