neljapäev, 25. veebruar 2021

Teine: neljapäevast neljapäevani

18.02. Kõik ilusad plaanid, minna ja olla, olid paigas ja siis tuli valitsus ja nullis need ära. Siiralt kahju, sest vaim oli valmis ja hing küsib vaheldust. Ning lisaks ka riigi tasandil näisid plaanid paigas, kuid uus minister arvab, et Tallinn-Pärnu mnt ei ole karjuv vajadus, ning siingi on nullimise teema käsil vaatamata sellele, et tegelikult see maantee karjub iga päev. Kõrva-silmaklapid aitaksid luua vähemalt illusiooni. Miks ma neid ei kanna?

19.02 Poodlemine on õnneks lubatud. Oli abiks küll. Tõstsin ja vaatasin iga eset, sest aega oli vaja parajaks teha. Õhtuks olin läbi nagu lätiraha, aga ikka pisut õnnelik ka, sest sall on uus ja pluus on teiseringi uus. Õhtune emotsioon läks filmi „Ben on tagasi“. Need ema ja lapse teemad on päevakorral nii elus, raamatus kui filmis.

20.02 Päeva põnevus tuli suusatamisest. Muidugi MK-etapp ja oma suusaringid ka.

21.02 Proovisin uusi maitseid, Matcha tee maitseb rohuselt, kaya pisut läägelt, kuid õhtuste pannkookidega olid mõlemad ok maitsed.

22.02 Vaatasin jupiterist dokfilmi Anu Rauast. Mida vanemaks, seda enam ma fännan selliseid dokfilme. Anu ütles umbes nii, et ilutäppe puistatakse ellu mõõdukalt, kuid kui sa neist midagi märkad, siis tahaks selle kinni püüda ja endale hoida. On küll nii, et tahaks ilusaid  hetki hoida ja neid mäletada, aga mälu valib ja hetked on üürikesed. Ja mõnikord rikub valu ilu ära. Õhtusöögi pann nägi meil väga kena välja, siis aga võtsin palja käega tulisest pannisabast kinni ja oligi kogu ilul kriips peal, sest valu oli tugevam. Õnneks kasvab meil tuleroos, mis päästis suuremast jamast.

23.02 Kogu Eesti uisutab, sest sadas jäävihma ja kõik teed on nii libedad, et astu kuidas tahad, potentsiaalne oht kukkuda on kogu aeg. Kurvem olen aga sellepärast, et minu suusarada kahaneb iga tunniga. Kartsin et äkki enam ei kannata, aga sain suusatada küll. Tegin oma traditsioonilise ringide arvu. Viimasel ringil kukkusin korralikult ja õnnelikult. Saingi märgilise punkti hooajale, mis oleks ju võinud siiski pikem olla.

24.02 Head vabariigi aastapäeva! Kiluleiba ei söönud, aga muffinid kaunistasin pidupäevaselt ning teler ja telefon tegid päeva pidulikumaks. 



esmaspäev, 22. veebruar 2021

Uued topsid

 

Topside, lillepottide moed tulevad ja lähevad. Ega ma õigupoolest mingi trenditeadlik ei ole ja teen ikka nii nagu mulle meeldib. Seekord meeldis mulle heegeldada selliseid korve. Materjal on ilmselt nõukaaegne ja vist mingi paberisegune nöör. Heegeldasin nr 6 heegelnõelaga. Paras pusimine oli selline jäiga materjali heegeldamine, nõudis pisut pingutust. Kuid tulemus on seda väärt ka. Mulle meeldib selline rustikalane stiil. Üks heegeldis sai lillepotiümbriseks, teine on lihtsalt korv. Lihtsalt korvil on ka põhi. Selleks on üks kandiku moodi punutis, millelt ääred ära lõikasin ja alles jäi kena ümmargune põhi, mille külge oli kerge hakata oma heegeldist aretama.





neljapäev, 18. veebruar 2021

Esimene: neljapäevast neljapäevani

 Ma ei tea, kas mina inspireerin kedagi? Loodan siiralt, et vast veidi ikka. Ise aga saan ma innustust paljudelt, sh ka mõnest blogist. On küll vaid mõned blogid, keda igapäevaselt jälgin, kuid hoogu ja indu enda igapäevastele tegemistele saan neist ikkagi. Hiljuti aga komistasin toredale toidutegu blogile, mida peab väga  inspireeriv naine, kes kirjutab kui kulda. Tema  kuupostituste teema kutsus rõõmsalt jäljendama. Teen seda siiski ummamuudu, neljapäevast neljapäevani. Vaatan, mis välja tuleb. Iga päev üks või mitu tegu-emotsiooni pole ju raske tähele panna. Loodetavasti.

11.02. Eriti karge hommik ja eriti ilus päikesetõus – hea start tegusale päevale. Külm näpistas sääri, aga pidin rannas ära käima ja mõne hetke pildile püüdma.  Kuigi ma teadsin, et mul pole karta midagi, on arstikittel ikkagi ärevust tekitav. Millest see tuleneb?




12.02. Ma ei tea, mis värk mul selle Norraga on, kas ühine põhjamaalaste veregrupp?! Igatahes oli kahju Bo´st ja Dalest, kes napikalt medalist ilma jäid. Kõige nõmedamad kohad. Muidu on minu aeg – oh kui suurepärane nauding on talisport.

13.02.  Tahan uskuda, et need 20 suusaringi võrduvad 8 kilomeetriga, et paljajalu lumes kõndimine on kasulik ja annab mulle toonust juurde, et juhuslikult õhtusöögilauale lennanud hani oli elanud ilusat elu, et pesapoja ponnistused kannavad vilja.

14.02. Sellist õuna, kaneeli ja fariinsuhkru lõhna pole meie kodus ammu tunda olnud. Sõbrapäev, mis muud. Armastajatest saavad kord sõbrad, kui kõik hästi läheb ja lapsed on lapsed, aga alati natuke sõbra eest ka. Oli, kellele küpsetada.  

 


15.02. Piret Kalda intervjuust jäi kõrvu tore mõte: „Jussikese seitse sõpra“ saab tänavu 55. aastaseks ja Piret tõstatas küsimuse, huvitav, millise nädalapäeva juures, tema praegu on? Kolmapäeva juures  on kindlasti käidud, kui endast räägin. Loodan reede juures olla.

16.02. Head vastlapäeva ei saa raisku lasta minna. Kümme liugu ja kaks kuklit panid suure linnukese päevale kirja. Sellist väikest vaheldust oli väga vaja.

17.02. Üks lähedase inimese telefonikõne, mille üle peaksin rõõmus olema, teeb lihtsalt kurvaks. Muidugi oli kõne üle hea meel, aga see pidev ebaadekvaatne olek, see paneb lihtsalt nutma ja mõtlema, et miks sellised valikud. Või mis hetkest kaob enesekontroll ja valikust saab haigus.  
Õhtu smuutitassid tulid ilusad ja head. See lähedane võiks ju ka vaid smuutiga leppida.



esmaspäev, 15. veebruar 2021

Lihtne kudumine ja minevikus sorimine

 

Kerad ja vardad on ikka ja alati teema ja tegu. Hiljuti oli taas kerade hävitamise teema käsil, hävitamisele kuulusid valged eri variatsioonides. Lihtsalt pean midagi tegema õhtu lõpetuseks. Midagi erilist ei suuda välja mõelda ja ausalt öeldes ei taha ka midagi erilist teha. Tahan lihtsalt liigutada käsi, mõlgutada mõtteid ja vahest ka midagi telerist tähele panna. Üht-teist ma sealt märkan ka, näiteks on tore saade Suus sulav Eesti, või mõned Töörööbikud, või Eesti lood, ka Tanel ja kanad oli ehe.

Keradest sai pleed magamistuppa. Kasutasin ära erineva jämeduse ja koostisega lõnga. Peenematele lisasin teise lõnga juurde. Lõngad on kõik taaskasutuses, s.t olen neid kunagi harutanud. Igatahes kerade hulk vähenes küll. Lihtne kudumine, ei midagi erilist, aga ise enda kronoloogia tarvis panen kirja.

Mitte et ma nii väga nüüd sellist arvestust peaksin, et mida ja millal olen teinud. Aga mõnikord on tore vaadata. Üsna paljusid isetehtud asju polegi enam alles, siis vahest oma blogi sirvides saab nostalgitseda. Kahju on mul nagi-fotodest, millest kunagi isetegijasse sai pilte laadida. Nüüd on kõik tühjad pildi-kohad. Ma tegelikult ikka teadsin ka, et see Nagi kinni läheb, aga midagi ette ka ei võtnud. Mõnikord mõtlen selle minevikus sorimise vajaduse peale. Minevikku on juba nii palju, et ei ole võimalik seda kõike kaasas kanda. Nii et võib olla ongi hea, et üks sorimise võimalus vähem. :)



esmaspäev, 8. veebruar 2021

Suusatamisest ja eesmärkidest

 

Nüüd, kui tõeline talv on kohal, on vist kõik õnnelikud. Vähemalt telerist nähtud tänavaküsitlustel pole keegi vastanud, et talv ei meeldiks. Mina võtan iga päev sellest toredusest viimast, sest selline talv tundub praegu nagu suvesoe, s.t kardad, et äkki saab see liiga kiirelt otsa.😊 Sätin endale iga päev oma igivanad suusad alla ja teen kodustel suusaradadel aina rohkem tiire. Alustasin viie ringiga ja eile suuskasin juba neliteist ringi. Päike paistis, lumi sätendas ja kahju oli rajalt ära tulla. Kilometraaži ei ole välja arvutanud, aga ega see ei olegi oluline, peaasi, et võin enda üle rõõmus olla viitsimise pärast ja võhma pärast. Suudan ikka mingit hoogu püsivalt hoida ja pärast on trenniteinud inimese tunne: pea märg ja selg märg.😉

Muidugi ei ole minu rajad valgustatud ja pärast tööpäeva on pime mis pime. Õnneks on meil pealamp ja vabandusi ma veel ei ole otsinud ja nii nädala jagu olen ka peale tööd pimedal põllul suusarada nühkinud. Pealambiga pimedal põllul on suusatada päris naljakas, valgustab niipalju küll, et rajas püsin, kuid eemalt võib sellise liikuva tulukese nägemine tekitada küsimusi: mis täpp see suurel põllul liigub, mingi ufo-laadne tulnukas?😀 Kui kaua minu entusiasm jätkub, eks siis näis. Järjekindlus ei ole minu kõige tugevam külg.

Aga äkki nüüd on!? Mõnikord, või mis siin salata, üsna sageli on mulle vaja välist tõuget - miski või keegi peab motiveerima ja innustama. Siis minu energiatase tõuseb ja ma teen. Sattusin täiesti kogemata Sandra Vabrana instastoryle, kus ta rääkis oma arengutreeneri staatusest ja uue aasta eesmärkidest ning kuidas ta neid eesmärke püstitab. Ta rääkis sellest nii suure õhina ja entusiasmiga, et süstis minusse ka paraja optimismilaengu ja mõtlesin, et proovin ka. Ma ei ole kunagi uueks aastaks mingeid eesmärke seadnud, olen arvanud, et millekski sundimine on paras stressiallikas. Sandra teooria järgi see nii ei ole, eesmärgid ikkagi seavad suuna, mille suunas rühkida, paika. Ja tema eesmärgid olid kõik lihtsad, elulised ning tegelikult oma igapäevases käitumises nagunii püüdled selle poole, et tervis oleks parem, meel rõõmsad, suhted head. Printisin tema koostatud tabelid välja, seadsin aasta eesmärgid paika ja nüüd tuleb vaid iga kuu mõelda ja kirja panna, mida ma teen käesolevas kuus selleks, et need aastaeesmärgid täidetud saavad. Igas kuus väike samm. Ilma igakuiselt eesmärgile mõtlemata võib lihtsalt see aasta lõpp ootamatult saabuda ning siis avastad, et ups, ma ei teinud midagi selle heaks.

Nii lihtne kõik ongi 😃