Rõõmunakatus

Kas sellest sügisest saab meie suvi? Keegi tegi kusagil nalja, et eile oleks selle suve kõige ilusam ilm olnud, kui ei oleks tulnud sügis. Nii et midagi ei jää tulemata ega olemata, tuleb, aga natuke hiljem.Vähemalt looduses.

Ühel õhtul näitas Reikopi saates Imre Sooääre äärmiselt vitaalselt ema. Uskumatu, millise lusti ja rõõmuga rääkis eakas proua oma soovist teha langevarjuhüpe, ja kuidas ta siis selle teostas ning kui hästi talle see mõjus. Mõtlesin, et kui ma mingit häda jälle endale genereerima hakkan, siis küllap saaks sellest hädast üle, kui manan endale silmeette selle proua. Selline lust ja elurõõm võiks nakatada ka läbi televusseri ekraani.Või äkki saingi pisiku külge - rõõmupisiku.

Hädapätakas

Eile kallas ikka korralikult seda vihmakest alla. Ilmselt oli ka meie kutsa häiritud, sest küsis tuppa juba enne AK poole seitsmeseid uudiseid. Loomulikult sai ta soov täidetud, kuis siis muidu. Kuidas sa jätad oma kullakarva ja –kalli pojukese õue ligunema, kui teisiti saab.  

Ka perepoeg oli läbi ligunenud, kui koju jõudis. Õnneks telefon on vihmakindel, siis polnud see läbi vihma sammumine ka kõige hullem. 

Mina tegin lihtsalt ühe õuetiiru, et tuua peenralt tilli ja vaadata, kas ploomipuu alla mõni ploom ka kukkunud on, aga ploome ei leidnud, sain hoopis põdrakärbse pähe, nüüd muhk peas ja lümfisõlm ka turses. Olen ikka üks hädapätakas küll – isegi väike kärbes teeb mulle ära 😉 

Pereisa on tööl ja kass pikutab diivanil või siis ronib minu külje alla, sõtkub käppadega minu kudumit ning keerab siis sülle kerra. Katsu sa siis kududa kui selle asemel tuleb kassi hoida. 

Nii need päevad lähevad, üsna tavalised argipäevad, natuke rõõme ja natuke muresid. Vaekauss kipub küll muredepoole. Nii tahaks osata võtta kõike lebomalt, aga ei oska. Ei tea, kus koolis seda õpetataks?! Kui teaks, siis sinna kooli ma vist läheks küll.   

Sokikesed ratastega

Pere noorim jänkuke juba roomab ringi, avastab sahtleid ja riiuleid. Aeg lendab, võib ikka ja jälle mainida. Meie kodu sahtlid ja kapid on tegelikult veel kõik avastamata, sest jänkuke elab sageli nägemiseks liiga kaugel. Jänkukese emme kurtis, et ilmad on jahedad ja toapõrandad pole ka väga soojad, seega oleks jänkukesel vaja sokikesi. Hakkasin kuduma kohe rõõmuga, sest ega seda just väga sageli ei öelda, et tee. Sokikesed tulid välja sellised poisile kohased, ratastega - made by vanaema :)  Nii et varsti roomab ringi poiss nagu auto, rattad all. Õige varsti loodame näha.