Hädapätakas

Eile kallas ikka korralikult seda vihmakest alla. Ilmselt oli ka meie kutsa häiritud, sest küsis tuppa juba enne AK poole seitsmeseid uudiseid. Loomulikult sai ta soov täidetud, kuis siis muidu. Kuidas sa jätad oma kullakarva ja –kalli pojukese õue ligunema, kui teisiti saab.  

Ka perepoeg oli läbi ligunenud, kui koju jõudis. Õnneks telefon on vihmakindel, siis polnud see läbi vihma sammumine ka kõige hullem. 

Mina tegin lihtsalt ühe õuetiiru, et tuua peenralt tilli ja vaadata, kas ploomipuu alla mõni ploom ka kukkunud on, aga ploome ei leidnud, sain hoopis põdrakärbse pähe, nüüd muhk peas ja lümfisõlm ka turses. Olen ikka üks hädapätakas küll – isegi väike kärbes teeb mulle ära 😉 

Pereisa on tööl ja kass pikutab diivanil või siis ronib minu külje alla, sõtkub käppadega minu kudumit ning keerab siis sülle kerra. Katsu sa siis kududa kui selle asemel tuleb kassi hoida. 

Nii need päevad lähevad, üsna tavalised argipäevad, natuke rõõme ja natuke muresid. Vaekauss kipub küll muredepoole. Nii tahaks osata võtta kõike lebomalt, aga ei oska. Ei tea, kus koolis seda õpetataks?! Kui teaks, siis sinna kooli ma vist läheks küll.