32 nädalat

 @Planeerimisfaasis on lihtne, tuleb otsus vastu võtta ning oma sõnum edastada korraldajale. Õnneks on meil ka korraldaja omast käest võtta – esirändur teab ja oskab reisi väga hästi organiseerida. Nüüd siis oli aeg käes ja terve me pesakond lendas Itaalia poole. Lendamine on ebamugav, aga õnneks vaid 3h ja seekord märkasin raamatu kaasa võtta. Oli väga hea otsus, sest lugemine võttis lennuga kaasneva väikese ärevuse maha ja aeg kulus ka märkamatult. Isegi pidev turbulents ei kõigutanud, isegi. Öine Rooma võttis vastu soojuse ja taksode nappusega. Siiski saime sujuvalt bussi ja takso kombinatsioonis öömajale. Oma reisipäevad kulgesime jalgsi, sest vaatamisväärsused olid kõik jalutuskäigu kaugusel. Ühel päeval kogunes kõndimiskilomeetreid ka 16, aga jalutuskäik seegi. Rooma on  antiikset arhitektuuri , ajalugu täis linn ja eks meilgi oli plaanis vaadata ära kõik turistikad paigad. Pizza ja pastatat söömata ei tohi ka Itaaliast ära tulla ning gelato, sellele ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, nii hea jäätis, ükskõik mis maitsega, kõik oli oivaline. Miinus punktid lähevad tänaval vedelevale prügile ja kodutute rohkusele. Reisil olles tahaks alati kõike rohkem ja rohkem sisse ahmida ning kogu aeg on tunne, et äkki jääb midagi olulist nägemata vaatamata sellele, et eeltöö oli tehtud ning kohalikega ka suheldud. Koju naastes aga tõdesin, et kõike oli parasjagu.

@Kodust vaid mõni päev eemalviibimist on muutnud lilled peenral nukraks, aiamaal on kõrvitsad paisunud ning vaated on muutunud sügisesemaks. Kaserivi on puhta kollasekirju. Vihmakest on liiga vähe olnud ja kõik taimed kannatavad janu käes. Püüan oma kodutöödega taas järje peale saada. Täna toimetasin tomatite, kurkide ja ubadega. Miskit läks purki ja  midagi ka sügavkülma.

@Sama nukrad nagu on mu lilled, olen ka ise. Meie 9-aastane tore kooselu sai otsa. Vaene kiisu lõpetas oma elu autorataste all. Ta oli innukas hiirekütt, võib olla olid koduümbert hiired otsa saanud ja ta otsustas kaugemaid jahimaid vallutama minna. Kes teab!? Nüüd annab harjuda ilma kiisuta. Iga loom, mille oled endale taltsutanud, kasvab südame külge ning on meeltes veel pikalt. Tänagi kuulsin verandal krabinat ja esimene mõte oli - meie kiisu.

@Õhtud on juba pimedad, tähise taevaga ning kuidagi ei raatsi ärkvelolekust loobuda. Selles öösoojuses on lihtsalt hea istuda ja vaadata ja mõelda ja unistada.

@Läksin garaaži ühte mööblitükki lakkima. Oli selline väike 10 minuti töö. Garaažist väljusin aga 5h hiljem ülepea tolmune, käed mustad nagu ühel õigel töömehel. Ootamatult isutas sealset segadust koristama hakata. Süsteem peab olema, seda ma üritasin luua. Samas minu mõtetes ja plaanides süsteemi pole, lähen ühte asja tegema ja jõuan sujuvalt teise asjani. Aga pole vist ka paha. Kui plaanitud asi ei liigu, siis miski ikka liigub. :)

31 nädalat

@ Tean ennast küll, kui keegi perest soovib, siis ära ma ei ütle. Seekord soovis pere keskmine ja ema pani loomulikult autole hääle sisse ja sõit algas. Käsime kalmistul, lapsepõlvemaadel, eakal tädil külas, külakohvikus söömas ja lõpuks maandusime Viking Spaas. Meil, kolmel tüdrukul, oli väga tore. Noorim sulistas rõõmsalt ja pidas ka vapralt vastu. Muu jutu hulgas tuli tütrega võõrastega rääkimine jutuks, et kas on ebamugav tegevus või mitte. Praktiseerisin seda kohe ühe härraga iglusaunas ja lastebasseinis ühe piigaga. Härra oli jutukam ja minul ebamugav ei olnud. Üleüldse sisaldas meie teekond palju kohtumisi, igas peatuses oli ka üks tuttav juhuslikult ees, seal söögikohas oli isegi põrsapõlveaegne tuttav. Tütar ütles, et sa nagu tunneksid kõiki. 😀

@Hommikul ärgates olid isegi mu juuksejuured väsinud. Eks see on liiga aktiivse elamise viisi tagajärg. Hommikul kogusin end pikalt, uimerdasin ja olin suht nördinud,et õhtul on vaja taas minna, aga õnneks mitte kaugele. Paraku üks väike teise inimese oskamatus põhjustas tühisõidu. Aga nagu siin elus ikka juhtub, oleme kõik mõnikord midagi valesti teinud, soovides olla samas väga korralik ja täpne. Seega pahameelt ei tekkinud ja selle asemel jõudsin viimased marjad peenralt ära korjata.

@Martsipaniõunad kosuvad silmaga nähtavalt ja igal hommikul on üks mulle ka puualla potsatanud.

@ Pärast ühte iluaia külastust teravnesid minugi aedniku meeled ja uut peenart ma nüüd kaevan. Need aiad on imelised ja muidugi nakkusohtlikud ka.😅

@ Kolm musketäri on teada lugu, aga teatrilavastusene ma seda näinud ei ole ja ega ei osanud nii suurt story teatrilaval ette kujutada ka. Õisu mõisa ümbrus oli aga kenasti kaasatud etendusse, lava oli ehitatud nii, et tegevus toimus osalt ümber rahva, põhiosa ikkagi laval. Ka loodus elas kenasti kaasa ning vaade Õisu järvele oli supper. Väga vaatemänguline etendus oli, häsi intensiivne, veidi ülevõlli keeratud, ja sobis suvelavastuseks väga hästi. Mulle meeldis. Öösel koju sõita oli ka omamoodi tore, superkuu saatis meid.

@Hommikupoole mässasin lillepeenardega ja põllul. Umbrohtu ju oli ka, aga küllap olid süümepiinad suuremad kui see umbrohi, mis tööle sundis, sest õhtu vajas ju unetuid juurde. Seega tähendas see jälle sõitu. Läksime pisut varem, et meres ujumise linnuke kirja saada. Olen ujunud üsna palju sellel suvel, aga merre polegi jõudnud. Igatahes pärast poolde merre marssimist sain end märjaks kastetud ja suveristsed tehtud. Vesi on praegu üsna taandunud. Selle aasta Augustiunetus oli sätitud taas jõe äärde, mis on teeb selle ürituse veelgi atraktiivsemaks. Nii et oli väga tore, hästi palju rahvast, soe, mõnus melu, mõned vahvad esinejad. Lemmik oli muidugi  GJ & THE EVOCATIONS. Ega selliselt ürituselt muud ei ootagi, kui et oleks lihtsalt mõnus olemine, vaatlesime inimesi ja kõigutasime end muusika rütimis.

@Tomatid-kurgid purgis, peenardele mulda veetud, sibulad üles võetud, nipet-näpet veel tehud. See on päeva raport. Aga ööd on juba mustad, ritsikad siristavad mis kole, suve teisepoole õitsejad on täies ehtes ning lisaks on supper soe.

30.nädal vist

 Päevad on nii intensiivselt, et ei jõua enam nädalate arvestust pidada 😉

+ Taas sõidupäev, ca 300 km pere heaks. On oluline hoida peretunnet erinevate liinide pidi, ja nii oli väga armas, et saime kutse. Meie hõimlastel ja päris sugulastel on nii palju intensiivne elu, ja siis on tore, kui mingi tähtsündmus meid kokku tooks. Seekord oli tähtis, 18. sünnipäev. Õhtul kodus ootas külla tulnud isiklik laps, lihad grillitud. Mis nii viga elada, ainult popsi süüa.😊

+ Päeva märksõna oli marjapõõsad. Vääga tüütu töö, mis kulutas terve päeva ära. Õnneks sai enam-vähem ühele poole ja õnneks võttis laps osa koormast endale. Kõlab,nagu oleks tulnud tasumise tund :D

+ Kujutluspilt ja tegelikkus ei lähe alati kokku. Aga pole midagi, hingan sisse ja hingan välja, sisendan endale rahu, ainult rahu – lapsed on jauramise eas ja kui nad ükshaaval külas oleks, siis oleksid nad kukununnud. Kõik korraga aga panevad mind minu kannatlikkuse varusid koondama. Täna läks nii tõusvas ja langevas joones, kompromisse tegime kõik. On vanaemaks olemise nädal.

+ Seda rahu, ainult rahu! läks tänagi vaja, aga veidi vähem, sest koostöö toimis paremini. Atraktiivseimaks meelelahutuseks oli kohalik mänguväljak, aga ka mamma tikrid, ujumine, koos joogatamine ja koogi küpsetamine. Programm peab olema, muidu ei mängi kohe kuidagi välja see olemine meil.

+ Käisime loomaaias lootusega kohata laisklooma, keda me muidugi ei näinud. Olime pettunud. Üleüldse olid nii paljud loomad keskpäeva leitsaku ees varju pugenud. Isegi jääkarul ei näinud sabaotsagi, sest temagi oli kadunud, nagu ka tiiger ja kaslased. Natuke kahju oli. Viimasest loomaaia käigust oli palju aastaid mööda läinud, seega loomaaia arengut oli küll tore jälgida. Territoorium oli kasvanud ning loomade elutingimused meeldivalt paranenud. Ainult vaene vapiloom ilves oli kuidagi õnnetu ja kuri, susises ning ründas, ilmselgelt stressis. Ja natuke uhke olen enda üle ka, sest suutsin ise sõita sinna ja tagasi ka. Mõned aastad tagasi oleksin olnud vähemalt kolm päeva sõidu pärast mures, oleksin pingsalt mõlenud, kuhu ma keeran ja kuhu pööran.

+ Vaatamata väga hilisele kojujõudmisele olin siiski aktiivne, ja ega valikut ei ole, kui on ajutiselt suurpere. Suure pere ema roll juba asu ei anna. Pesu, söögid, tubade puhutus on üks teema, aga teise teemana lisandub kaebuste raamatusse erinevaid seikasid. Kandsin need vanaisale ette. Tema rivistas lapsed pikkuse järjekorda ja pidas maha ühe mehise loengu. Mõjus nagu võluväel. Ei tea, miks see vanaisa sõna teise mõjuga on. Igatahes tuleb kaebekirjad teinekord esitada kohe õigele isikule.😀

+ Kunagi on koos ära söödud mitu puuda soola, see oli vist ainus põhjus, miks me aastas korra kokku saame. Elud on nii erinevalt meil kulgenud, et ühiseid teemasid nagu polegi. Ei jäänud just head tunnet ka sellest kokkusaamisest. Ei ole ju mõtet näha selleks, et kiruda elektri hinnatõusu, valitsust, hullu liiklust. Üritasin küll suunata küsimusi, aga ei tulnud sellest midagi välja. Ka õhtu lõpus kuulatud-vaadatud kontsert ei muutnud midagi, silma hakkas tema null emotsiooni, null plaksutamist, null tagasidet. Kuidas saab elada nii tuimana? Minu isepäine kass oleks vist ka parem, tähelepanelikum kaaslane olnud. Nüüd ma muidugi liialdan, aga ma lihtsalt ei mõista, ma ei mäleta, et kooliajal oleks miskit sellist probleemi olnud.