30.nädal vist

 Päevad on nii intensiivselt, et ei jõua enam nädalate arvestust pidada 😉

+ Taas sõidupäev, ca 300 km pere heaks. On oluline hoida peretunnet erinevate liinide pidi, ja nii oli väga armas, et saime kutse. Meie hõimlastel ja päris sugulastel on nii palju intensiivne elu, ja siis on tore, kui mingi tähtsündmus meid kokku tooks. Seekord oli tähtis, 18. sünnipäev. Õhtul kodus ootas külla tulnud isiklik laps, lihad grillitud. Mis nii viga elada, ainult popsi süüa.😊

+ Päeva märksõna oli marjapõõsad. Vääga tüütu töö, mis kulutas terve päeva ära. Õnneks sai enam-vähem ühele poole ja õnneks võttis laps osa koormast endale. Kõlab,nagu oleks tulnud tasumise tund :D

+ Kujutluspilt ja tegelikkus ei lähe alati kokku. Aga pole midagi, hingan sisse ja hingan välja, sisendan endale rahu, ainult rahu – lapsed on jauramise eas ja kui nad ükshaaval külas oleks, siis oleksid nad kukununnud. Kõik korraga aga panevad mind minu kannatlikkuse varusid koondama. Täna läks nii tõusvas ja langevas joones, kompromisse tegime kõik. On vanaemaks olemise nädal.

+ Seda rahu, ainult rahu! läks tänagi vaja, aga veidi vähem, sest koostöö toimis paremini. Atraktiivseimaks meelelahutuseks oli kohalik mänguväljak, aga ka mamma tikrid, ujumine, koos joogatamine ja koogi küpsetamine. Programm peab olema, muidu ei mängi kohe kuidagi välja see olemine meil.

+ Käisime loomaaias lootusega kohata laisklooma, keda me muidugi ei näinud. Olime pettunud. Üleüldse olid nii paljud loomad keskpäeva leitsaku ees varju pugenud. Isegi jääkarul ei näinud sabaotsagi, sest temagi oli kadunud, nagu ka tiiger ja kaslased. Natuke kahju oli. Viimasest loomaaia käigust oli palju aastaid mööda läinud, seega loomaaia arengut oli küll tore jälgida. Territoorium oli kasvanud ning loomade elutingimused meeldivalt paranenud. Ainult vaene vapiloom ilves oli kuidagi õnnetu ja kuri, susises ning ründas, ilmselgelt stressis. Ja natuke uhke olen enda üle ka, sest suutsin ise sõita sinna ja tagasi ka. Mõned aastad tagasi oleksin olnud vähemalt kolm päeva sõidu pärast mures, oleksin pingsalt mõlenud, kuhu ma keeran ja kuhu pööran.

+ Vaatamata väga hilisele kojujõudmisele olin siiski aktiivne, ja ega valikut ei ole, kui on ajutiselt suurpere. Suure pere ema roll juba asu ei anna. Pesu, söögid, tubade puhutus on üks teema, aga teise teemana lisandub kaebuste raamatusse erinevaid seikasid. Kandsin need vanaisale ette. Tema rivistas lapsed pikkuse järjekorda ja pidas maha ühe mehise loengu. Mõjus nagu võluväel. Ei tea, miks see vanaisa sõna teise mõjuga on. Igatahes tuleb kaebekirjad teinekord esitada kohe õigele isikule.😀

+ Kunagi on koos ära söödud mitu puuda soola, see oli vist ainus põhjus, miks me aastas korra kokku saame. Elud on nii erinevalt meil kulgenud, et ühiseid teemasid nagu polegi. Ei jäänud just head tunnet ka sellest kokkusaamisest. Ei ole ju mõtet näha selleks, et kiruda elektri hinnatõusu, valitsust, hullu liiklust. Üritasin küll suunata küsimusi, aga ei tulnud sellest midagi välja. Ka õhtu lõpus kuulatud-vaadatud kontsert ei muutnud midagi, silma hakkas tema null emotsiooni, null plaksutamist, null tagasidet. Kuidas saab elada nii tuimana? Minu isepäine kass oleks vist ka parem, tähelepanelikum kaaslane olnud. Nüüd ma muidugi liialdan, aga ma lihtsalt ei mõista, ma ei mäleta, et kooliajal oleks miskit sellist probleemi olnud.