29. nädalat ja peale ka

@Luulelised pealkirjad lummavad mind alati.“Läbi kõigi elude ma otsin sind“ kõlab väga luuleliselt ja Tõstamaa mõisas seda etendust me vaatamas käisime. Mõis oli kena, etendus läks korda, paralleelselt etendusega sai vaadata, kuidas üks teine näitleja seda etendust jälgis. Nii et nagu topelt etendus oli. Pärast tuli hetke mõte, minna Meiereisse, ja seegi otsus oli hea, sest sealne atmosfäär on suurepärane, pererahvas sõbralik ning meil oli imearmas õhtu. Kahju oli püsti tõusta ning idüll lõpetada.

@Sattusin huvitava inimesega kokku või oli see nüüd vastupidi. Igatahes rääkis see soome-eesti-inglise segakeelt kõnelev mees, et teda imponeerivad väga Eesti legendid. Ta oli tulnud Pärnu muusikapäevadelt ning soovis teada meie kandi legende. Tutvustasin neid talle, ta oli vaimustuses ning tema sõnul saab meie kohapärimus üheks tema libreto osaks.

@Olen nõutu. Ma ei tea, kas ma peaksin inimesega, kes ainult endast jahvatab, kellele ei tule pähegi mind kuulata või korraks küsidagi, kuidas mul läheb, suhtlema. Ma kuulan hea meelega, aga samas ma tunnen mõnikord end ärakasutatuna. Kas ma olen siis nii tühine, või on see keegi ikkagi nii enesekeskne?

@Jälle roolis. Ei ole hoo ega hoobi vahet. Aga kokkuvõtteks oli see külaskäik väga armas. Leidsin endale ka jutukaaslase ning tõdesin, et selle hõimlasega meil mõttemaailm ühtis ning jutud klappisid.

@Olin mõrva tunnistajaks. Öeldakse, et magavale kassile hiir suhu ei jookse, võib olla tõesti, kuid magavale kassile võib lind küll suhu joosta. Nimelt meie kiisu magas suvemajas õiglase und, kui lind majja lendas. See vaene väike kärbsenäpp rapsis katuse all, et väljapääsu leida. Paraku ta ei märganud kassi oma pesas ning kiisul piisas vaid käpa väljasirutamisest ning linnuke oligi kassi suus. Mõrv leidis aset otse minu silme all.

@Kutsusin sõbranna kaasa ja läksime rappa plaaniga elus esimest korda rabalaukasse ujuma minna. Rabas oli ilus, nii nagu rabas alati on. Käisime vaatetornis ja valisime ujumiskoha välja. Kaks jänest võitlesid oma hirmudega. Kardame mõlemad sügavat vett ning see vettemineku protseduur oli ooper omaette. Adusime, et ohu korral ei ole me kumbki üksteise päästja. Istusin seal purde peal natuke aega, võitlesin iseendaga ja kogusin julgust. Ühel hetkel ma siis vette plärtsatasin, sest see vette minek sealt sillalt  oli just see, mis mind kõige rohkem hirmutas. Igatahes see plärtsatus viis mind vee alla korraks ja sain aru, et ma ikka kardan. Sibasin end ringi ja ronisin välja. Ega sõbra ponnistus parem ei olnud. Vesi oli soe ja siidine, kuid ebakindlatele on vaja ikka päästekomandot kaasa, muidu ei mängi välja. Tegelikult on mul kahju, et ma nii kiiresti alla andsin.

@Ootamatult tekkinud vaba päeva kasutasin kodukülla marjule minekuks. Korjasin kirsse ja mustikaid, mõlemaid sain 5 liitrit, paraku neist esimeste korjamiseks kulus 1h ja teisi küürutasin 4h. Olin seljast kange küll. Ei tea, mis nippi need elukutselised marjakorjajad kasutavad.

@Jälle sõit sees, seekord Palmse ja „Minul on vari“. Toomas Uibo meeldib mulle väga, seega see etendus tekitas kohe sellise tunde, et ma tahan seda näha. Ja muidugi mulle meeldis, kõik meeldis: lavastus, laulud, näitlejad. Eks osa sellest varjust käib meil, nõukaajal sündinutelgi kaasas, nagu ka lapsepõlv, aga Toomase lapstähe kuulsus on tõesti tema igavene vari. Kui noor Toomas laulis Põhjamaad, tõusis silmanurka pisar, oli ilus ja harras.

@Eilne intensiivne päev on tänane väsimus. Kuid sellegipoolest korjasin vaarikaid, lehtkapsast ning sügavkülma sai talvevarusid juurde.